Lähen kinno ja varasest seansist hoolimata on saal isegi pooltäis, mis on Netflixi pandeemia ajastul igati märkimisväärne ja meeldiv. Ei peagi istuma pimedas ruumis üksiku kummitusena, mineviku reliktina suure ekraani ees pehmes mõnusas toolis, teadmata, kas naeraksin publikuga ühes rütmis või paneksin mööda.

Naeru kostab „Uue raha“ ajal minimaalselt, kuigi tegemist on komöödiana esitletava tootega. Paberi peal võikski see ju naljakas olla: kandev idee on intrigeeriv, näitlejad ei mõju teatraalselt, dialoog kõlab inimeste vestluse moodi, operaatoritöö pole inspireeritud „Kodust keset linna“. Ometigi, kui film ka suuremaid tundeid tekitab, on selleks üks kõikehõlmav cringe ehk eesti slängis „kringel“. Peategelaste askeldamist jälgides on mul raske paigal püsida, teise ringi piinlikkus on nii tugev, et väänlen toolil nagu vihmauss ning võitlen sooviga telefoni näppima hakata, et ei peaks vahtima ühe või teise osalise rohkem ja vähem tobedaid tegusid.

Hiliskapitalismi ajastul juhib raha kõike, raha on viimne Püha Graal, raha on kõige mõõdupuu. Laigid ühismeedias tähendavad raha ja raha tähendab laike. Hakka influentseriks, monetiseeri oma iga liigutust virtuaalsuses esinedes ja saa rikkaks. Ning vastupidi, rikas olles jaga ühismeedias oma rikka inimese kogemusi ja pilte omandist ning saa laike ehk „armastust“ vastu. Ka väga-väga rikkana pole lihtne aru saada, mis teod peaksid tooma neid ihaldatud laike ja meelerahu ning ühtaegu vabadust.

Peategelane, IT‑spetsialist Taavi (Märt Pius) pole otseselt ebameeldiv tüüp, ta ei käi närvidele. Tema suurim viga on see, et ta on täiesti tavaline vennike. Selline, kellele meeldib sõita tubli MAMILi (middle aged man in lycra ehk keskealine mees lükras) kombel maanteeratast, sussutada grilli peal liha ja tõmmata õhtuti sisse pudel veini leevendamaks oma suurest rikkusest tingitud stressi (vein ei tohi jumala eest liiga kallis olla). Temas on kõik keskpärane, hirmud (inflatsioon ja uute asjade kogemine) kaasa arvatud. Umbes kahekümnendal minutil hakkan soovima, et Taavi jääkski oma miljonitest ilma, sest ilmselgelt ei paku need talle mingit rõõmu. Olukorda ei päästa, „ei võrguta“ vaatajat kaasa tundma ka tema abikaasa Liisa (Steffi Pähn), väheke karismaatilisem inimene, kes on „Uues rahas“ pelgalt sümpaatne kui girl next door ega saa väga ekraaniaega oma tegelase avamiseks.

Kõige tugevam on filmi alguses aset leidev stseen, kus meie 50 miljoni paarike tuleb sõbra peole ning on sunnitud mõistma, et raha on võimeline õõnestama ka kõige püsivamaid sõprussuhteid. Siin särab episoodilises rollis Hanna Martinson, kes ajab üht keskmist „turundushaldjat“ parodeerides täiega naerma ja tema tähelepanu tõmbamise võime paneb mõtlema, et teda tahaksin küll rohkem näha filmides näitlemas kui väikesel ekraanil „influentsimas“.

Filmis on mitu momenti, mis võiksid olla väga naljakad, aga ei ole, vaid panevad hoopis silmi pööritama ja peategelast veel rohkem põlgama. Näiteks kui Taavi hakkab enne Miamisse lendu lennujaama teenindajaga paarisaja euro pärast vaidlema ja jaurama. Kui ta on Miamis maandunud, jõuan mina oma mõtetega „Wall Streeti hundini“^*, mis ilmselt on viimase paarikümne aasta kõige tugevam ja ka naljakam rahateemaline film. Kui väga eemaletõukavana ning samal ajal isuäratavana mõjub Jordan Belforti (Leonardo DiCaprio) paheline elustiil ja kui väga kaugele jääb sellest Taavi rendijalgrataste ja veinihindade üle ilkumine. No ei ole naljakas, piinlik on. Ometi on võimalik, et see oligi lavastaja eesmärk – sellisel juhul on ta tabanud kümnesse.

Belforti kõrvale sigineb mu ekraanil toimuvale keskendumast keelduva vaimusilma ette teine tuntud tegelane, kes raha fetišeeris – Buratino. Buratino vastased rebane Alissa ja kass Basilio on „Uues rahas“ täiesti olemas, nende osa täidavad kõnekeskuse skämmerid, s.t petturid Alina (Elina Masing) ja Einar (Edgar Vunš).Mõlemat jälgida on põnev, kuna ilma liigse etteütlemiseta võib aimata nende motiive, psühholoogilist seisundit ja ajastu tumedaid märke. Ehk siis, nagu tihti tuleb tunnistada, pahalasi on ilmselgelt lihtsam ja lõbusam kujutada ning nende karismat käivitada. Kohati isegi põrgulikult mõjub Masingu Alina: selle tegelase pidurdamatu soov vahendeid valimata rikastuda ning raha absoluutne võrdsustamine õnnega ajavad ihukarvad püsti. Karta on, et Masing peegeldab „Uues rahas“ perfektselt mõne minuga ühel seansil istuva ja Instagramis ohtralt filtreid kasutava tütarlapse sisemaailma.

Raha ei olegi „Uues rahas“ numbrite jada pangakontol ega selle haldamise komejant, mis filmiminuteid täidab. Raha on siin peegel, millesse vaadates on näha, kuidas ümberringi muutuvad sõbrad, tuttavad ja isegi lennujaama teenindajad. Mõni lipitseb, mõni küsib laenu, mõni püüab oma klassiviha välja näidata. Suure tõenäosusega muutub ka rikastunu ise, sest lisaks peeglile on raha proovikivi, omanikus metamorfoosi käivitav võluvits. Kas hakatakse ebaleva kohmakusega äriklassi poole liikuma või tunnistatakse endale, et tegelikult pole Ryanairist ja Kanaaridest rohkemat vajagi? Kas suudetakse taltsutada oma kõrgendatud likviidsust ja jääda iseendaks või tuleb veel üks kohustus juurde? Rahast on kapitalismi lõppfaasis (ja kui see ei ole lõppfaas, siis ausalt, mina tahan ajamasinaga kuhugi 1970ndatesse kolida) saanud universaalne keel, kuid selle keele ülesandeks pole mitte ühendamine, vaid lahutamine. Selle keele kõla summutab kõik muu. Seejuures ei ole suure raha omamine see, mis meid teiste suhtes tummaks ja üksnes enesele keskendunuks teeks – sellega saame suurepäraselt ise hakkama. Raha on vaid potentsiaalne käivitaja ja keegi pole öelnud, et punast nuppu peab vajutama.

„Uus raha“ ei ole revolutsiooniline linateos, kuid kogu oma kringellikkuses (või just tänu sellele) paneb see mõtlema mitte pelgalt bitcoin’idele ja krediitkaartidele, vaid müüridele ja sildadele, millega laseme end lahutada ja liita. See on lavastaja ning stsenaristi Rain Rannu suurim õnnestumine.* „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013.