Nagu kellavärk täitusid Tartu saalid oktoobri esimestel päevadel taas Eduard Tubina ning tema tee- ja mõttekaaslaste muusikaga. Seekordse festivali „Tubin“ keskmes olid Tubina kujunemisaastad: helilooja muusikat kõrvutati õpetaja Heino Elleri, Elleri hilisemate õpilaste Arvo Pärdi ja Eino Tambergi ning Pärdi teise õpetaja Veljo Tormise omaga.

Viiendal Tubina festivalil jõuti ringiga algusse mitmes mõttes. Festivalil pöörduti Tubina loomingu algusperioodi: esitamisele tulid varased soololaulud ja esimene ulatuslikum orkestriteos. Tee algusse leiti ka Tubina elu vaates – festivali viimane kontsert anti helilooja kodukandis Alatskivil. Kontserdil „Legendaarne“ kõlas Tubina teine sümfoonia, mis oli teatavasti kuus aastat tagasi festivali kunstilise juhi Mihhail Gertsi Tubina-vaimustuse tõukepunkt. Viiendaks festivaliks jõudis kaante vahele Gertsi kirjutatud raamat „Eduard Tubina kujunemisaastad“, seeläbi sai mõtisklustele Tubina noorusest ja loomingut mõjutanust esimene ring peale.

Rahvusvahelise muusikapäeva õhtupoolikul seadis suur rahvasumm end festivali avakontserdile Pauluse kirikusse – paika, kus 1930. aastail Eduard Tubin ise kontserte juhatas. Festivali nimitegelasele olulises paigas tekkis soe aukartus, kuulates endiste õpilaste-õpetajate teoseid praeguste õpilaste-õpetajate esituses – koosneb ju Elleri kooli keelpilliorkester nendest. Kontserti meenutades kangastub kõige teravamalt just Tormise koori­laul „Kuulmata kuskil kumiseb kodu“ kammerkoori Helü esituses: kodumaatunnetus seob meid kõiki, olgugi ajati erinevates oludes ja eri moodi.

Vahepalana viis Enn Lillemets huvilised retkele Tartuga seotud kultuuri­inimeste radadele. Sel päikesest sillerdaval pärastlõunal tekkis omal ajal Tartus tegutsenud heli-, maali- ja sõnakunstnike tegemistest kirju kujutluspilt. Pildid möödunud sajandi Tartust, mis muidu näivad tohutult kauged, jõudsid Lillemetsa mõttelõnga kaudu käe­ulatusse. Ei saa jätta mainimata, millise elamuse pakkus kahekorruselise bussiga kitsail tänavail ukerdamine – elevant portselanipoes. Mitu korda sai bussi­juhile osaks aplaus keeruka manöövri sooritamise eest.

Paaripäevase auguga kontsertide vahel jõudis tekkida just paras isu lausa ahnelt Tubina muusikat ahmida, nagu osutas Joonas Hellerma Tartu lõppkontserdile eelnenud vestlust juhtides. Vaikne sügavudune laupäevahommik lõi igatsushõnguliseks kontserdiks „Noor armastus“ sobiva atmosfääri. Looduses valitses õrn noore armastaja ootusärevus. Gerts kirjeldas kontserdil Tubinat Olav Rootsi sõnadega kui meeleolutsejat ja romantikut. See iseloomustus väljendus Tubina soololauludes tõesti erksalt. Maria Listra emotsionaalne väljenduslaad laskis aimata isiklikku kontakti laulude tundeküllase sisuga. Kuigi laulud olid intensiivsed ning Listra hääl oli jõulisenagi kandev, mõjusid magusaimana just õrnad ja tasased hetked. Jassi Zahharov võlus oma tasakaaluka oleku ja jutustava esitusviisiga. Kontserdi nimiteosesse „Noor armastus“ tõi ta elutarkust ja empaatiat, mis mõjus tulisest armastusest rääkivas laulus siiralt.

Eero Epner, kes avas kontserdil armastusteemat kujutavas kunstis, nentis naljatledes, et lühikese ettekandega ongi põhimõtteliselt kõik armastusteemalised teosed Eesti varasemas kunstiloos ära näidatud. Arvestades, kui palju on eesti luules armastuslüürikat, üllatas mind selle teema vähesus tolle aja maali­kunstis. Samal ajal, mis siin imestada – eestlase töörügamine jättiski armastusele vähe aega.

Meeldejäävaim elamus oli kindlasti Tartu lõppkontsert „Legendaarne“. Eino Tambergi trompetikontserdis pani Charlie Porter trompeti kõlama erakordselt klaarilt. Solisti ja orkestri üleminekud lüürilisest atmosfäärist äkilisemasse olid imekspandavalt sujuvad ja täpsed. Veel imetlesin koosseisu sünkroonsust: ühised löögid ei mõjunud kui paljude pillide samal ajal mängimine, vaid meenutasid rohkem olendit, kes suudab ainsa väljahingamisega palju eri tämbreid kõlama panna. Porter, kes on tuntud interpreet nii klassikalise kui ka džässmuusika alal, näitas selgi kontserdil oma mitmekülgsust, esitades publikule tänutäheks džässistandardi „I Love You“.

Tubina „Süidi eesti motiividel“ III osa alguse kasvamine ja lõpu pehmesse kooskõlla sumbumine oli hõrk ja hell, kindlasti mitte vaoshoitud, vaid oma õrnas dünaamikas siiski piisavalt intensiivne. Teine sümfoonia „Legendaarne“ on kirjutatud 1937. aastal Toilas ja Tartus. Teose alguses silme ette manatud mereäärse maastiku maalilisus kasvab kiiresti sõjakaks. Teoses läbivalt kõlav viiest noodist koosnev motiiv, omamoodi hoiatussignaal, tõstis ihukarvad püsti. Sümfoonia dramaturgia kandis kuulajat lõpuni välja ega lasknud hetkekski rahulikult hinge tõmmata. Pole üldse ime, et Gerts sellest teosest niivõrd vaimustus, et otsustas ellu kutsuda festivali, mis on praeguseks paljudele hinge pugenud.

Selle puudutava kontserdi embusest kantuna saadan neile, kes on pärast Olari Eltsi sõnavõttu somes öelnud, et saadetagu koosseis siis laiali, kui neile tasu ei sobi, sõnumi: „Häbi teil olgu ja saba teil tulgu!“ Eks ülbust ja rumalust ole maailmas alati olnud, aga natuke tasuks mõelda, enne kui suud paotatakse.

Viimasel kontserdil Alatskivil sai ring täis ja Tubin jõudis kodukanti. Sealsamas tegi 1924. aastal kõigest 19aastane Tubin ka oma dirigendidebüüdi. Just Alatskivi kontserdi kava moodustas oma kompaktsuses kõige täiuslikuma mõttelise terviku: Elleri „Kodumaine viis“ Tubina kodukoha auks, Tubina soololaulud „Su õrna kätt“ ja „Noor armastus“ varasest loomingust, küpses loomeeas Tubina „Muusika keelpillidele“, Elleri sümfoniett g-moll illustreeris tema meisterlikkust, Pärdi „Fratres“ in memoriam Eduard Tubin rõhutas aga Tubina mõju tollastele noortele heliloojatele.

Kuigi algul jäi kripeldama varasemaga võrreldes veidi hõredam kava, siis pärast festivali ei arva ma enam samamoodi. Kontsert Tubina sünnikodu lähedal, tasuta kontserdid võimalikult laiale publikule, vastilmunud raamatu esitlus – nende ürituste osutatud teene vaigistab lõpuks igasuguse rahulolematuse alge. Küll aga on kahju, et tartlased ei saanud osa Toomas Siitani sõnalisest osast kontserdil „Vennad muusikas“. Veel igatsesin vestlusringe, mis on varasematel festivalidel mind kõige rohkem inspireerinud ja mõttetööd kannustanud. Ehk võiks järgmise aasta festivali lisa­programmi paigutuda Eduard Tubina 100. sünni­aastapäevaks valminud Marianne Kõrveri dokumentaalfilm „Äraoldud päevade summa“ ja miks mitte ka mõni muu film, mis avaks eesti heliloojate-muusikute kohta veel uusi tasandeid.

Puhas rõõm oli vaadata raamatutesse pühenduse saanute õnnelikke nägusid: on näha, et Tubina-nakkus – võiks isegi öelda Gertsi-nakkus, sest kannab ju tema energia seda festivali – on osaks saanud paljudele. Raamatuesitlusel võrdles Joonas Hellerma Gertsi raamatut heliloojate esimese sümfooniaga (tavaliselt ei nimetata seda kohe esimeseks, alles järgnevad annavad põhjuse esimesele numbri lisada) ja avaldas lootust, et „Eduard Tubina kujunemisaastad“ ilmub järgmises trükis koos märkega „I köide“. Hellerma tõstatas publiku muheluse saatel küsimuse, kas Gerts võib ehk olla Tubina ümberkehastus. Ühine hingamine on neil mõttevendadel küll. Usun, et kui igaüks saaks osa kas või kübekesestki Gertsi vaimustusest, oleks kogu maailm oma tegemistes juba tera võrra põhjalikum, mõtteselgem ja -helgem. Festival „Tubin“ annab ja kannab! Seniks kosutagu meid Tubina hingus ja Gertsi vaimustus raamatukaante vahel!