Olen Klaudia Taevi konkurssi vähemal või suuremal määral jälginud 2013. aastast ning leian, et lauljate tase on aina kõrgem. See pole tänapäeva võimaluste juures sugugi üllatav, sest ooperiülekanded ja virtuaalsed meistriklassid tuuakse koju kätte ning lauljate paljusus ja kasvav konkurents on loomulikud suundumused. Samuti on loogiline, et nüüd juba XIV konkurss kogub aina populaarsust. Sellegipoolest valmistab mulle suurt rõõmu, et selline hulk tipptasemel lauljaid leiab tee meie pisikesse Pärnusse. Kontserdimaja poole jalutades mõtlesin, kui õnnelikud on pärnakad, et neile tuuakse nii Järvidele toetuv Pärnu muusikafestival kui ka „Promfest“. Soovin vaid, et „Promfesti“ publikuarv võiks kunagi jõuda Pärnu muusikafestivalile lähemale.
Esimeses füüsilises voorus alustas 30 lauljat: 12 sopranit, 8 metsosopranit, 3 tenorit, 3 bassi, 2 bass-baritoni ja 2 baritoni. Lapates kavabukletit tõdesin, et enamikul on karjäär uhke hoo sisse saanud: teiste hulgas on lauldud Semperi ooperiteatris, Berliini Saksa Ooperis, Sarasota Ooperis, Kasseli Riigiooperis, Kölni Ooperis, Bayreuthi festivalil, Soome ja Läti rahvusooperis, Viini Musikvereinis, Berliini Konzerthausis ja Zürichi Tonhalles.
Kuulasin kõiki konkursivoore, kuid keskendun konkursi kahele väga erinevale, ent võrdselt kõnekale etapile: Lied’i-voorule ja finaalile.
Lied’i-voor
Kuigi 24 kohustusliku Schuberti „Ave Maria“ kuulamine oli kahtlemata katsumus (iga uue esituse alguses võis kuulda pikka sünkroonset ohkamist), nautisin seda vooru oodatust rohkem. Esiteks oli huvitav kuulda, et seesama Schuberti kultuslaul oli enamikule paras proovikivi, sest nõuab väga head hingamistehnikat, mis kipub lauljat närvilises olukorras esimesena alt vedama. Teiseks on tegemist palvega, mis eeldab ehk veidi teistsugust lähenemist kui mõni ilmalik laul. Nõustun Tiiu Levaldiga, kes on öelnud, et „Ave Mariat“ ei ole võimalik laulda, kui süda ei ole avatud. Imetlen siiralt noori lauljaid, kes suutsid pingelises konkurentsihetkes laulda ilma liigse žestikuleerimise või muusikaliste paisutusteta. Neist avaldasid mulle erilist muljet sopranid Vlada Kojeva ja Emma Kajander, bass-bariton Qinchuan Lan ning metsosopran Meri Misakjan. Minu lemmikuteks said aga tenor Tigran Ohanjani ja sopran Duangamorn Fu esitused – viimane pälvis ka parima „Ave Maria“ esituse tiitli. Nende interpretatsioonist õhkus siirast palvet, mis väljendus vaevu kuulduvas piano’s ja lõpmatuna näivas fraasikulgemises ning lõi atmosfääri, mis tõi esile loo tõelise olemuse.
Imeline oli kuulda, et mitmed lauljad olid esitamiseks valinud oma rahvushelilooja loomingut. Eranditult kõigi emakeelne laul oli väga veenev, kui mitte selle vooru mõjuvaim. Soomlanna Emma Kajander laulis (väga puudutavalt!) melanhoolsest armuunelmast (Jean Sibeliuse „Var det en dröm“ ehk „Oli see unenägu“). Poolatar Marta Wiktorzak esitas võimsalt ja mõjuvalt laulu noorest tüdrukust, keda noormees soovib endaga metsa meelitada (Karol Szymanowski „U jeziorecka“ ehk „Järve ääres“). Ukrainlannade laulud kõlasid veidi süngemalt. Vlada Kojeva esitatud Fedir Nadenenko „Чого являєшся мені“ ehk „Miks ilmud mulle unenäos“ keskendub vastuseta tunnetele, mis jäävad varjatult inimese hinge. Oleksandra Djatšenko esituses kõlas Mõhhailo Žerbini „Останні квіти“ ehk „Viimsed lilled“ – laul, mis räägib sügisrooside lõplikest hingetõmmetest enne karmi pakase saabumist. Kõige suurema ängiga näisid olevat esitatud armeenia laulud. Tigran Ohanjani ja Meri Misakjani esituses kõlas „Le le jaman“ ehk „Valus lament“, mis põhineb samal rahvaviisil, kuid mille on seadnud vastavalt Soghomon Soghomonjan ehk Komitas ja Aleksander Arutjunjan. Laul on pühendatud Armeenia genotsiidile. Arpi Sinanjani „Akna oror“ ehk „Hällilaul Akni regioonist“ on samuti Komitase seade rahvalaulule, mis pärineb praegusest Türgi Kemaliye piirkonnast – alalt, mis kuulus enne genotsiidi armeenlastele.
Sama põnev kui eri rahvusest heliloojate loominguga tutvumine, oli kuulata välismaiste lauljate eestikeelseid esitusi. Olin koos Heli Veskuse, Tiiu Levaldi ja Oliver Kuusikuga eesti laulu žüriis ning meie valik langes ühehäälselt bass Jevhenii Dunduki kasuks. Kuigi ka teiste esitused olid meeldivaks üllatuseks, suutis just tema Artur Kapi lauluga „Metsateel“ puudutada midagi sügavalt eestlaslikku. Samuti väärib imetlust tema suurepärane eesti keele hääldus.
Finaalvoor
Selleaastase Taevi konkursi finaali eel tabas mind meeldiv elevus. Kuulasin ka varasemaid voore – nii kohapeal kui ka ülekandena – ning teadsin, et pettuma ei pea. Kõik kuus finalisti olid oma ülesannete kõrgusel. Minu arvates mängis võitja valikul peale potentsiaali, musikaalsuse ja hea laulutehnika tähtsat rolli repertuaarivalik: mitte ainult see, kas aaria sobib finaaliks, vaid kas see vastab laulja fach’ile. Määravaks said ka emotsioonide paras doseerimine, nii et need lauljat liialt ei väsitaks, hea lavanärv ja enesekindlus. Kõik finaali jõudnud on oma noorust arvestades väga head lauljad ning tunnevad ilmselt hästi oma tugevusi ja nõrkusi või said konkursilt väärtuslikku tagasisidet. Sestap otsustasin esile tuua iga laulja parimad küljed.
Esimese preemia laureaadi, ukrainlanna Vlada Kojeva esituses oli kõik suurepärases tasakaalus: õigesti valitud repertuaar, kindel tehnika, musikaalsus ja emotsionaalsus, pealekauba sametine tämber, mida võikski jääda kuulama. Temas on see miski, mis sunnib kuulama, aga ka vaatama: soojus, avatus ja sarm. Teise preemia võitjal, armeenlanna Arpi Sinanjanil on tohutu potentsiaal dramaatiliste sopranirollide esitamiseks – mitte ainult häälematerjalist lähtuvalt, vaid ka pikkade fraaside arendamise ja kulminatsiooni pinge kasvatamise põhjal. Kolmanda preemia võitis soomlanna Emma Kajander, kelle trumbid näivad olevat intelligentsus ja võime publikut haarata. Tegemist on lauljaga, kelle emotsionaalsus jõuab saali, kuid seda ei ole kunagi nii palju, et tehniline teostus kannataks. Finalistide hulka kuulusid ka tailanna Duangamorn Fu, ukrainlanna Oleksandra Djatšenko ja Lõuna-Koreast pärit Jongwoo Hong. Duangamorn Fu võlus kaljukindla tehnika ja muusikaliste nüanssidega (need suurepärased piano’d!) ning võitis ka publikupreemia. Oleksandra Djatšenkol on ilus mahlane metsosoprani tämber ja mingi ürgnaiselik jõulisus. Jongwoo Hongi esitatud Lenski aaria „Куда, куда“ ehk „Kuhu, kuhu“ Pjotr Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“ oli nii liigutav ja nüansirohke, et kiskus pisara silma.
Miks keskendusin just nendele kahele voorule? Lied’i-voorus said Eesti publikule tuttavaks mitme rahvushelilooja teosed, mille kaudu lauljad väljendasid oma identiteeti. Kohati näis mulle, et valitud laulud peegeldasid nende isiklike tunnete kõrval ka üleüldist rahvuslikku meeleolu. Kui lauluvoor näitas, kui erinevad võivad valikud ja esitused kultuuriruumist olenevalt olla, siis finaal tõestas, et kõikidel nendel lauljaisiksustel on midagi ühist: hea laulutehnika ja veenev musikaalsus.
