„Nüüd on niimoodi, et me peame natukene rääkima.“ Nii pöördus ERSO peadirigent Olari Elts pärast hooaja avakontserdi esimest lisapala publiku poole. Ta andis kuulajatele ülevaate orkestri tegemistest ja rõõmustas, et ERSO-l läheb hästi: antakse väga põnevate kavadega kontserte, plaadistatakse järjepidevalt (tänavu on välja tulnud juba kolm albumit), koroonaajal sündinud ERSO TV on end igati õigustanud ja viib rahvusorkestri reedeõhtuti kõikjale üle Eesti, orkester käib turneedel, publik on hästi vastu võtnud nii eel- kui ka kammerkontserdid ning noore kuulajaskonna kasvatamise eest hoolitsetakse lastekontsertidega. Saal reageeris loetelule sooja ja kestva aplausiga. Seejärel lahkus orkester lavalt, dirigent võttis frakikuue seljast, asetas selle teatraalselt noodipuldile ning võttis tõsisel ilmel istet. Kui hetk tagasi valitses saalis pidulikkus, siis nüüd oli see asendunud ootamatu argisusega. Järgnevalt võttis ta üles orkestrantide palga teema.

Elts sedastas, et ERSO on rahvusorkestrina ja seeläbi ka riigi väärikuse kandjana hoidnud palgajuttu seni kitsas ringis, ent pärast 18. septembril peetud riigieelarve läbirääkimisi ei ole sellest küsimusest enam võimalik vaikides mööda vaadata. Olari Elts on alati olnud tugeva sotsiaalse närviga, aga olukorra tõsidusele osutab seegi, et palgateemat pole ERSOs kunagi toodud publiku ette hooaja ühel pidulikumal kontserdil. Isegi orkestri mustematel aegadel ehk 1990ndatel püüti argimured lahendada argiajal ning kontsert jätta nii publikule kui ka orkestrantidele kunsti tarbeks. Kultuuritöötajatele on loomulik protestida kultuuri kaudu, oma käigu on nüüd teinud ka ERSO.

Päev enne ERSO hooaja avakontserti otsustati riigieelarve läbirääkimistel tõsta kultuuritöötaja miinimumpalka 7,5 protsenti ehk 120 euro võrra, 1600 eurolt 1720 euroni.¹ Keskmisele palgale jääb ka uus määr märgatavalt alla. Augusti lõpus esitles majandusministeerium mõõdukalt optimistlikku prognoosi, mille kohaselt jätkub Eesti majanduse stabiilne taastumine ning keskmise netopalga ostujõud taastub kriisieelsele 2021. aasta tasemele 2026. aastaks.² Ometi ei paista kultuurivaldkonnas roosilist tulevikku mitte kusagilt. Kaarel Tarand sedastas Sirbi veergudel, et 2021. aastal oli kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk „1300 brutoeurot, nüüd seisab see kolm aastat külmunult 1600 peal. Kättesaadavat osa on vähendanud maksumuutused. Statistikaameti kalkulaator näitab, et 2021. aasta algusest praeguseni on tarbijahinnaindeks kasvanud 46,2%. Järelikult peaks hinna­tõusu kompenseeriv brutopalga kasv olema vähemasti 50% algtasemest ja 25% 2023. aastaks saavutatust ehk kultuuritöötajate ostujõu taastamiseks tuleks maksumuutusi arvesse võttes nõuda miinimumiks vähemasti 2000 bruto­eurot.“³ Ka teenistujate ametiliitude keskorganisatsioon TALO on sel aastal korduvalt soovinud, et kultuuritöötajate miinimumpalk tõstetaks 2065 euroni.⁴

On arusaadav, et praegune aeg on keeruline, eelarve pingeline ning riigi julgeolek on esmatähtis: kui meil ei ole oma riiki, siis pole tõepoolest mõtet rääkida ka kultuurist. Kriisid mööduvad ühel hetkel ikka, kuid kultuurivaldkond on jäänud paraku ka headel aegadel piisava tähelepanuta. ERSO on 99 tegutsemisaasta jooksul kogenud hiilgehetki, aga ka väga raskeid aegu. Nagu Olari Elts mainis, oli avakontserdil ERSO koosseisus laval muusik, kes lahkub orkestrist, sest 1600eurose brutopalgaga ei ole võimalik ära elada. Peaaegu kõigil muusikutel on mitu töökohta ning paljud tunnevad kedagi, kes on kehva palga ja pideva ülekoormuse tõttu sunnitud eriala vahetama. ERSO on kahel korral olnud lagunemise piiril. Esimene kord oli Teise maailmasõja ajal, kui paljud muusikud nagu teisedki eestlased olid põgenenud läände. Teine kord oli pärast Eesti iseseisvumise taastamist, kui 1990. aastate olmetingimused ja olematu palk sundisid orkestrante paremaid töövõimalusi otsima mujal, näiteks Soomes. Kui jätkub riigi praegune suund, ei pruugi meil peagi enam olla seda kõrgel tasemel kultuurielu, mille hoidmiseks ja väärtustamiseks on Eesti riik põhiseaduse järgi loodud.

Hooaja avakontserdil anti üle kolmas Olari Eltsi stipendium, mis on mõeldud noortele muusikutele täiendõppeks. Tänavu pälvisid selle õed Anna Katarina Tralla (viiul) ja Aleksandra Maria Tralla (tšello). Praegustele noortele on maailm avatud ning kui õpingud viivad nad välismaale, on suur tõenäosus, et ka töökoht leitakse seal. Kultuuritöötaja napp palk ei ole kindlasti tegur, mis talendid tagasi koju tooks. Samal ajal kui muusikute professionaalne tase üha tõuseb – me ootame, et Eesti muusikud oleksid maailmatasemel –, ei paku riik neile vastu­tasuks sugugi samaväärset tuge.

Pärast sõnavõttu kõlas teinegi lisapala, Alma Mahleri „Laue Sommerwind“, mille esitasid kolm lavale jäänud muusikut koos Olari Eltsi ja metsosopran Sandra Laagusega. Kaido Välja (viiul), Mati Lukk (kontrabass) ja Meelis Vind (bassklarnet) saatsid lauljat just nendele pillidele kirjutatud partiidega, ehkki partituuri järgi oleks pidanud laval olema terve kahese koosseisuga orkester. Kui meenutada, et ERSO sündis 1926. aastal samuti triona, siis jääb üle vaid loota, et lähitulevikus ajalugu ei kordu ning publikut ei sunnita taas orkestri asemel üksnes triot kuulama.

Orkestri valupunkt tekitas väga tugevaid tundeid, kuigi need kutsus õigupoolest esile juba kogu eelnenud kava. ERSO uus hooaeg kannab pealkirja „Sajandi lävel“, avakontserdi esimene teos oli aga ühtlasi tagasivaade möödunud kella­kõlakesksele hooajale. Kontserdi avas Tõnu Kõrvitsa Arvo Pärdile pühendatud uudisteos „Kellade fantaasia“, mille lähtepunkt on Heino Elleri klaveriteos „Kellad“. Avamäng mõjus meditatiivse ja poeetilise sissejuhatusena, mis haaras kuulaja kohe kontserdi lainele.

Pärast Kõrvitsa uudisteost sobitus kavasse hästi Clara Schumanni klaveri­kontsert – korraga unelev-lüüriline ja ajastu instrumentaalkontsertidele omast virtuoossust näitav teos. ERSO repertuaaris on see kõlanud vaid korra: solistiks Anna Šelest ja dirigendiks Neeme Järvi, kes on kontserdi jäädvustanud ka CD-le. Seekord soleeris rumeenia pianist Alexandra Dariescu, kes jutustas hingestatud loo, kuid vältis liigset sentimentaalsust. Clara Schumanni klaverikontserdi faktuuris on klaver kindlalt esiplaanil ning Dariescu esitas partii väga nüansirikkalt ja säravalt, lastes muusikal kujuneda loomulikult ja rahulikult. Teose teises osas, mis on imeilus kammerlik soolotšello ja klaveri dialoog, sekundeeris pianistile ERSO tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija. Sellele, et Dariescu on tõepoolest värvikas miniatuurimeister, sai publik kinnituse kolmes lisaloos ning päev hiljem Mubas antud kammerkontserdil, kus pianist tõi kuulajateni muu hulgas lühipalu vähe tuntud heliloojatelt, nagu Emmy Schäfer Klein, Missy Mazzoli, James Lee III, Amy Beach, Leokadia Kašperova ja Florence Price.

ERSO on tõesti üle aegade parimas vormis. Seda tõestas ka avakontserdi teises pooles kõlanud Mahleri neljas sümfoonia, mis avas ERSO hooaja viimati 2001. aastal. Tunnine, Mahleri sümfooniatest üks lühemaid, kõlas ERSO esituses kergelt ja läbipaistvalt, tuues esile nii teose kammerliku kõla kui ka orkestri ja dirigendi meisterlikkuse pika liini väljajoonistamisel. Dirigent hoidis teose vormi hästi tasakaalus, lastes teoste idüllilistel ja dramaatilisematel hetkedel loomulikult voolata. Eriliselt rõõmustas orkestri dünaamiline skaala teose piano-registris imeilusas kolmandas osas (ja see, et erinevalt Pärdi päevade kontsertidest ei matnud publik seda köhahoogude alla!). Teose groteskses teises osas soleeris ERSO kontsertmeister Dalia Dėdinskaitė ning lapselik-naiivset nägemust taevasest elust edasi andvas finaalis Olari Eltsi stipendiumi esimese aasta laureaat, Berliini Riigi­ooperi ooperistuudios stažeeriv Sandra Laagus, kelle puhas ja südamlik esitus pani hooaja avakontserdi muusikalisele osale kauni punkti.