Kunstiakadeemia galerii uksest sisse astuja on jahmunud. Ruum on tihkesti täis suuri metalltorusid. Kummastust ja kõhkvelolekut tekitavast totaalsusest hoolimata võib siiski aduda, et külalist oodatakse sellesse tihnikusse või omamoodi labürinti sisenema.

Efektne, ent udune padrik

Sissejuhatavast napist seinatekstist mööda vaadates satub külastaja silmitsi ruudukujuliste graafiliste lehtedega, mida ühendab vaid paberi 30 × 30 sentimeetrine formaat ning must-valge koloriit. Kujutatud on sambaid, puid, hooneid, kirju, ent tehtud on ka lihtsalt abstraktseid geomeetrilisi kompositsioone. Muud eriala või ka kusagil mujal õppinu kogebki seda kõike stiilipuhta väljapanekuna, mis ilma etikettideta on otsekui ühendkoor või ilusamat sorti tapeet.

Kes mida tegi ja millal, paljudel juhtudel ei selgugi, sest autorite nimed on puudu või halvasti loetavad või ei pruugi ka midagi öelda, sest on neid, kelle teekond jäi napiks, ning teisi, kelle perekonnanimi on muutunud. Lisaks oleksin oodanud, et võimaluse korral oleks nimetatud oma pitseri jätnud juhendaja nimi. On ju näha, et aimamisi sarnasel ajavahemikul tehtud tööd on otsekui ühe pere lapsed.

Ometi tähistatakse just sellise väljapanekuga kunstiakadeemia arhitektuuriõppe 75. aastapäeva. Siseringi kuulumata jäävad paljud kihid adumata, ent lõpuks saan aru põhilisest – aastakümneid on esmakursuslased täitnud ühesuguse mõõduga, sarnaselt vormistatud ülesandeid.

Näitusel eksponeeritud tööd kuuluvad valdavalt kunstiakadeemia muuseumi kogusse. Nimelt kollektsioneeriti Nõukogude ajal silmapaistvamaid õppetöid, mida nimetati metoodiliseks fondiks ehk nn metfondiks. Alates 1990. aastatest peavad üliõpilased materjali eest ise maksma ning sestap kuuluvad ka tööd neile endale ning nõnda pole muuseumil süsteemselt enam olnud võimalik töid omandada. Küll aga on lõpetajate töödega võimalik tutvuda digiteegi vahendusel.

Kuidas tehakse arhitekte?

Aja jooksul on fookus ning ka aine nimetus tegelikult muutunud. 30 × 30 sentimeetrise ruudu sisse on mahtunud nii projektigraafikat, projekteerimist kui ka kompositsiooni.

„Paber ja tint ning tööde vorm on justkui muutumatu, ent ometi kooruvad ligi seitsmesajalt lehelt välja poole sajandi jooksul muundunud rõhuasetused, tunnetused ja ülesanded, mille põhjal alustatakse ühe inimese vormimist arhitektiks,“ leiavad näituse kuraatorid ja ühtaegu kujundajad Madli Kaljuste ning Paco Ulman. Nad pakuvad kompositsiooni kaudu võimalust saada lähedasemaks arhitekti töövahendite ja -viisidega, kui ta esitleb oma ideed. Nad mainivad, et tutvustatakse rapido­graafe, paberi materiaalsust, plaani ja lõike erinevust ja sarnasust, graafilisi kujutusviise. Tudeeriti enne ning õpitakse nüüdki, kuidas ruumi esitada, ent sügavamalt püütakse avardada ruumist mõtlemist.

1989. aastal on dooria templit ruumiliselt ja põhiplaanina edasi andnud hilisem teenekas õppejõud Andres Ojari, aasta hiljem on samasugusel teemal oma töö teinud Tormi Sooväli. Esimene projekteeris hiljem 3+1 bürooga Pärnu raamatukogu, teine Pirita tee äärde pehmelt lainelise fassaadiga Meerhofi arenduse kortermajad. Ehk siis hea näide, kuidas nn kõrgkultuuri ja kommerts­arhitektuuri pinnas on sama?

Üllatavalt mõjusad on puude käsitlused. Loetavatest nimedest tõuseb esile Kristel Ausing, kellest sirguski särava, ent eksitavalt või vahest veidi seksistlikult vaid Andres Siimu ning Hanno Kreisi järgi ristitud Arhitektuuristuudio Siim & Kreis juhtiv tegija.

Tahaksin teada, kas Arne Maasik „eksiski“ selliste ülesannete tõttu metafüüsilisse võssa.

Mõned tööd on graafiliselt pedantlikud, paiguti õpilaslikult täpsed, teiste puhul paistab olevat noor autor inspiratsiooni saanud ülesäritatud pindadega solarisatsioonist (praegu telefonis lihtsalt üks filter) ja muudest fototehnikatest. Huvitavad on tuvastamata autorite Tallinna vanalinna vaated, kus ühel juhul on hooned markeeritud õhkõrna, kohati vaid kergelt paberit puudutava kontuuriga, teisel juhul lahendatud geomeetriliste mustritena.

Mare Sooberg (I kursus, 1979) ja Enn Rajasaar (I kursus, 1980) pakuvad tõeliselt efektset meie oludes moekate popdisainile omaste kirjade möllu – omalaadset unistust läänest, näiteks Las Vegasest. Kuigi teisalt on sõnade „disko“, „IBM“ ja „computer“ kõrvale tikkunud ka „Eesti“ ja „raal“. Vahur Sova töö (1987/88) keskmes on hoopis aforism „igavik oli enne pikem kui praegu“. Mingisugune julge plakatlikkus on iseloomustanud üsna sageli ka tema maju.

Päritud komberuum

Näitus aitab mõista, kuidas juba varem viis sarnaste õppetööde ning aktuaalse esteetika rada 1971. aasta vilistlased arhitektid Leo Lapini ning Ülevi Eljandi edasi graafikasse, kus nad sageli kujutasid ruudukujulistel töödel arhitektuurielementidega mängulisi stseene. Mitme arhitekti puhul on näha, kuidas mõnikord on mitte ainult planšetid, vaid ka eeltöö visandid kompositsioonilt harmoonilised kunstiteosed, ja mõnikord isegi huviväärsemad kui lõplik projekt.

Akadeemia klaasitud seinte tõttu on paista, kuidas mitmel päeval juhendatakse õdusalt puidusel antresoolkorrusel tudengeid. Seal on töö tegemiseks suurem laud ning samuti on seal mõningaid töid, mida võib valgeid kindaid kätte pannes ettevaatlikult uurida.

Samas võiks näitust tõlgendada omamoodi katsena portreteerida habitus’t.

Pierre Bourdieule toetudes võib leida, et autorite-kolleegide sarnane taust, elustiil, väärtushinnangud, harjumused, maitse-eelistused tingivad ilmselt ka loomingulise läheduse. Selle raamides on oluline ka õpikeskkond: edasi antakse teadmisi, vahendatakse ideid, sõlmitakse professionaalseid kontakte, lõimutakse üritustel, ühistest loengutest pidude ja sõpruskondlike arhitektuuribüroodeni. Veidi erinev on Norbert Eliase käsitus, mille kohaselt võiks habitus’t tõlgendada kui kombe­ruumi, millest lähtuvad nii isiklik identiteet kui ka meie-tunne. Ta märgib ka, et sotsiaalse habitus’e poolt avaldatav sund mõjub paljudele nii vältimatuna, et seda peetakse loomulikuks nagu sündi ja surma. Ometigi loovad piirangud inimesed ise. Sotsiaalse moodustisena on habitus ühtaegu kõva ja sitke, kuid ka paindlik, voolav, pidevas muutumises.

Vahest on näituse kontseptsiooniks demonstreerida, milline on arhitektuurihariduse vundament ehk siis alus, millele arhitektid on edaspidi oma loomingu kasvatanud. Või kui tarvitada kujunduse ümartorudest lähtuvat sambametafoori (ventileerimisest rääkida näib kohatu), siis tahetakse otsekui öelda, et teosed toetavad tulevasi tegusid, mis troonivad uhke kapiteelina õpitu kohal.