Küsisin 2019. aastal Mati Undi toona veel ajutist muuseumi käsitleva artikli lõpus siinsamas Sirbis: „Mis saab Mati Undi nahkportfellist nüüd edasi? Kas jätkub meil (riigil, linnal ja miks mitte sponsoritel) mõistust ohverdada need mõned Maserati džiibid vajalike korteriostude tegemiseks?“¹

Antud küsimusele võib nüüd vastata täiesti rahulolevana ja muheda peanoogutusega: Mati Undi muuseum on saanud taevasest soovist maiseks ja maandunud otse Luigetiigi vastu Kadrioru nn kirjanike majja, vaid paar korrust allapoole kunagisest Mati Undi korterist.

Missugune on ideaalne mälestusasutus?

Mul on olnud lapsepõlvest saati huvi kirjanike (ja kunstnike) muuseumide vastu. Mäletan toredaid hetki külaskäikudest Nõmmele oma vanatädi Ella juurde, kes elas hilisemas Kristjan Raua majamuuseumis. Hiljem olen ise töötanud A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde majamuuseumis Kadriorus. Alati, kui mul on ilmunud välismaal mõni tõlge, olen katsunud külastada just mõnd väikest sealsele kirjanikule pühendatud muuseumi.

Loomeinimese kortermuuseum või selle moodsam edasiarendus on tema loojale alati paras pähkel. Kõigepealt võib see olla lihtsalt näiteks tuba korteris, kus jätkuvalt elatakse. Niisugune on Prahas aadressil Karpova 10 helilooja ja muusiku Jaroslav Ježeki siniseks värvitud seintega tubamuuseum, mis on avatud vaid ühel päeval nädalas paariks tunniks. Ježek oli peaaegu pime, kuid tänu sinisele toonile nägi ta mingeidki ähmaseid varje. Ruumis on klaver, Ježeki isiklikud asjad ja snepperlukuga uks, mis viib ülejäänud korterisse. Ilmselt on teistel nädalapäevadel kasutuses ka see tuba!

Järgmine variant on tervet korterit või maja hõlmav mälestusasutus. Siin võib tuua näiteks legendaarse linnaluuletaja ja kõrtsikammija Aleksandrs Čaksi Riia kortermuuseumi (Lāčplēša iela 48), kuhu sisenedes nägin kord muuseumitöötajat hirmunult taldrikuga kööki jooksvat. Korter- või majamuuseumis tekib nimelt alati metafüüsiline pinge kunagise (ja nüüdisajal demonstreerimist vajava) ideaaloleku ning praeguse personali kohaloleku vahel, kuna too peab ajaloost ülimalt laetud keskkonnas tegema ikka ju oma väikseid käike tualetti, kööki ja mujale. Kujutan ette, et asjaosaliste pinge võib alaneda vaid siis, kui loomeinimesele on muuseum tehtud kohta, millega tollel kunagi erilist seost pole olnud (näiteks Antonín Dvořáki muuseum on ühes suvalises Praha barokkpalees). Ajaloolistes hoonetes võib leida vahel ka esemeid, mis on sinna sattunud pärast loomeisiku eluaega, ent praktilistel põhjustel alles jäetud: nii oli näiteks Kadriorus Vilde muuseumis aastakümneid allkorruse köögis tohutu Saksa-aegne seif, kus tegelikult hoiti ka mõningaid Tammsaare käsikirju (oli üldteada fakt, et Nõukogude seifid võisid tulekahjus kuumeneda ja ürikud seal sees hävida, Saksa seif aga oli vesi­jahutusega ja vaid mulises ülbelt nõukaaja põlengute peale).

Ja olemegi jõudnud armsale Koidula tänavale! Kiiskavvalgete Maserati džiipide vahel laveerib siin huulekirurgi suudlusi kandvaid slaavi daame, aga nende vahelt läbi trügides võib jõuda Tallinna kirjanduskeskuse A. H. Tammsaare muuseumi juurde (Koidula 12a), mis mõneski mõttes kujutab endast ühe kirjaniku mälestusasutuse ideaalvarianti. Kunagine datša, kus meie suurkuju oli vaid üüriline, seisab uhkes üksinduses suure krundi sügavuses (teine samasugune maja on nüüdseks hävinenud). Ideaalne on, kui ühes kohas on koos kunagine loomeisiku korter ja moodsamat laadi interaktiivne tutvustussaal, nagu praegu siin. Oma peavarahoidja-aegadest samas majas 1990ndate keskel mäletan eriti aga väikest salauksega puhkeruumi, mida kutsuti Merevaigutoaks. See oli üle löödud kollase mistraga ning toimusid seal pea igapäevased valvuritädide (ja neid oli palju!) juubelid, kus lemmikjoogiks oli segu, mida kutsusin „Surm pärastlõunal“ (piparmündiliköörile valati peale ohtralt šampust!), sest pärast selle kihiseva õuduse pruukimist kadus minu tööind täielikult ja mõtted hakkasid kindlameelse kilpkonnana roomama Kuku klubi poole … Aga ka seesugune taastusruum peab ühes õiges raske mäletamisega tegelevas asutises teraapilises mõttes ju alati olemas olema!

Mati Undi muuseum Kadriorus …

… on esiteks väga esteetiline ja meeldiv. Iga asutuse visiitkaardiks on tegelikult ikka inimene leti taga. Kord rääkis üks mõisaomanik mulle, et mõisat taastada on lihtne, aga normaalset inimest telefoni vastu võtma saada täiesti võimatu. 10. septembril, kui külastasin Undi muuseumi, oli selle paiga visiitkaardiks väga sümpaatne, soravat saksa keelt rääkiv daam, kelle selja tagant võis osta T-särke Undi pildiga, saunaseepe, mille pakendil Vahing ja Unt alasti peal, ja palju muud vägagi ägedat. Unt oligi ju äge tüüp ning temast inspireerituna ongi siin osatud toredaid tooteid teha!

Mäletan, kuidas kord tuli Unt Vilde muuseumi ja tahtis laenata ühte Tammsaare käsikirja. Legendaarne muuseumi­direktor Elem Treier andiski. Möödus paar nädalat ja järsku tuli direktor Treier mu kabineti uksele ning asus kärkima, miks ma (!) laenutasin käsikirja Undile ning et see tuleb kohe tagasi tuua. Helistasin Undile, õnneks oli ta viie minuti pärast kohal, näost punane nagu pärast korralikku saunaskäiku … Tammsaaret ta igatahes austas!

Ekspositsioonis on muidugi üsna palju Undi isiklikke asju. Eestis on muuseume, kus neid ju peaaegu ei ole või on väga vähe. Hämmastaval kombel tajusin kõige suuremat üllatust või isegi õõvastust Undi ID-kaardi ja ta kaubamaja partnerkaardi puhul – need mõjusid sama vahetult kui kunagi Vilde sokid tema majamuuseumis. Just tavalised esemed, mis meilgi, külastajatel, olemas, annavad kõige suurema efekti: korraga tajume klassikut tavalise inimesena, mitte mingi pooljumalana kuskil udustel parnassikõrgustel. Igapäevased esemed on ekspositsioonis vaata et olulisemadki kui mõni riiklik autasu, mis ju samuti muuseumikapis olemas.

Elo Viidingut, Viivi Luike ja Paul-Eerik Rummot, kolme ekraanidelt kõnelejat, saab kuulata läbi mustade vanamoodsate telefonitorude, kusjuures nad tekitavad ka ühe eriefekti, mis pole kujundusmeeskonnal ilmselt plaanis olnud. Nimelt: kui mitte ühtegi toru tõsta ja jõllitada lihtsalt Mustamäe korrusmaja fotot, tekib igale Mustamäe elanikule (allakirjutanul 33 aastat staaži, peatus Tasuja) tuttav helitaust, kus läbi seinte kõlab veidi arusaamatuid hääli, nagu see mõnes kunagises Mustaka korteris tavaliselt oli, kui naabrid kõva häälega rääkisid.² On hea, kui ekspositsioon meenutusi esile kutsub. See nurk oma häältega erutaski Undi muuseumis mind ehk kõige enam.

Vanad fotod, kus Mati Unt Evald Hermakülaga napsu võtab ja muud huvitavat teeb, on nüüd mingi programmiga ellu äratatud ja veidi liikuma pandud, aga nii palju õõva kui Undi kaubamajakaart need siiski ei tekita. Korduv motiiv muuseumis on ka kirjutusmasin, mida saab klaasi tagant imetleda ja ise juhendi abil proovida. Trükkimiseks mõeldud blanketid on eriti teravmeelsed, nii nagu ka kassifüsiognoomiad pehmetel istmetel. Kuna Unt oli kassiinimene, siis saab vaadata ka tervet hulka kassikujusid ning leida vetsu eesruumist mitmeid kassipilte. On vana tõde, et kassid on targad olevused ja erinevalt koertest nad koolis ei käi …

Ekspositsioonitekstide rubriigist „Lapsepõlv“ saab külastaja ometi teada, et Mati Undile meeldisid varajases nooruses ka üks koer ning kana. Kogu väljapanek seintel ongi periodiseeritud Undi olulisemate eluetappide kaupa, näiteks Tartu perioodi puhul kirjeldatakse meile juba hüsteerilist tüüpi Unti Vaino Vahingu superteose „Noor Unt“ (2004) põhjal, räägitakse teatrireformist ja Vahingu kurikuulsast salongist. Kas praegu veel üldse kuskil salonge on? Vist mitte, pigem soendavad kõik oma käsi õhtuti telefoni- ja arvutiekraanide valgusel. Vaid Tartus Kivastiku Promenaadi-klubis võib veel kohata öiseid näitlejaid, kuid sellist „hüsteeritsemist, psühhohuligaansust ja mässamist“ küll enam ei kohta … ja päris kaktustest salateid nagu Undi ja Kreismanni salongis Mustamäel ka enam ei pakuta.

Tol ajal Undile kingitud tele­skoop on kirjutusmasina kõrval teine ruumidominant ja juhib mõtted juba ilusti Undi „Sügisballini“. Ma ise ei pea seda Undi peateoseks – arvan, et mõned Undi lavastused (eriti „Meister ja Margarita“) ning samuti näidendid (kas või „Graal!“) jõudsid oma mängudega kuhugi palju kaugemale. Näiteks kinnistus Katrin Pärn mu ajju igavese ületamatu Peemotina (Vanemuine, 2000).

Ka muuseumi sissepääs ning garderoob Undi suurte portreede ja punaste sametkardinatega tundub lõpuks ainuvõimalik. 1990ndate keskel, kui Unt Kadriorgu kolis (ta elas siin 1995–2005), oli see päris ohtlik koht. Sestap armastaski ta pigem hommikusi jalutuskäike. Ohtlikud ei olnud mitte ainult inimesed, vaid isegi hulkuvad koerad. Mäletan oma esimese tööpäeva hommikut, kui saabusin tunniajalise hilinemisega Vilde muuseumi ja leidsin hämmastusega kogu kollektiivi (sealhulgas direktori ja majandusjuhi) abitult seismas sissepääsu ees, sest trepimademel magas magusat und kellegi hiigelsuur rotveiler! Lisaks kippusid võõrkeelsed inimesed pargis toona veel rohkesti grillima ja mustlaslikku telgielu elama, konflikt nendega sai kuulu järgi saatuslikuks hiljem ühele eesti näitlejale. Undi majas tegutsenud kohvik on aga mu arust püsinud üsna muutumatuna. 1990ndatel oli see kaunis kallis koht – lihtsam rahvas käis nurga peal, trammi pööramiskoha juures püstijalabaaris, kus sai koos maikades sõiduõpetajatega süüa kapsaga sardelle ning vaadata mööduvate kaunitaride vihmaveeloigus jalgu. Kadrioru pargi olukord muidugi paranes pidevalt, kuid muuseumi seinatekstis on toonast Kadriorgu siiski liiga idüllilisena kujutatud, ilmselt kontrastina Lasnamäele, kust Unt sinna kolis.

Küll aga mõjus mulle täiesti undilikuna muuseumi tühi külmkapp, kuhu sain oma joogid jahedasse panna, sest olin tulnud ette valmistama oma uue luuleteose „Baeri laulud“ esitlust. Niisuguseks ettevõtmiseks on Undi muuseumis kõik lausa supertasemel: köök, umbes 60 istekohta (koos istmepatjadega), heliseadmed ja muu tarvilik. Kui raamat alles kirjutamata, saab inspiratsiooniks käia siin lugemas Undi teoseid, aga ka muud eesti kirjandust, mida on suures valikus riiulitel ootamas.

Lõpetuseks

Ilmselt on ikkagi kadumas n-ö põdratopisemuuseumide ajad. Muuseumis töötajale olid need ehk mõnusad ja huvitavadki, kuid vaevalt et külastajale. Üks mu lõbusamaid tööpäevi kunagises Vilde muuseumis oli siis, kui otsisin õhtuni välja salajast maasikanalivka­pudelit, mida osav töömees kuritarvitas. Eks muidu oleks olnud ükskõik, kuid sel päeval lõikas ta klaasi: kogu ruum oli juba täis mingeid kummalisi klaasitükke, ent vajalik aknaruut ei valminud kohe kuidagi. Pudeli leidis lõpuks direktor Treier oma kabinetist diivani tagant! Töömees oli selle kavalalt sinna peitnud ja käis vahepeal siis rüüpamas, kui kedagi ruumis ei olnud. Mäletan direktor Treieri suurepärast metafüüsilis-ahastavat karjatust, kui ta geniaalse peidukoha avastas: „Kuradi Edisson!“. Külastajatel on ju muuseumi peentest tagatoamängudest siiski ükskõik, las need vajuvad kaugetesse mälestustesse.

Mati Undi muuseumile soovin aga palju külastajaid ja uhkeid üritusi. Tallinna kirjanduskeskus on loonud silmapaistvalt hea ja moodsa kirjandusliku kosmodroomi!