Koorilaul on eestlasi ühendanud aasta­kümneid, sõltumata vanusest, päritolukohast, soost vms. On teada tõde, et üheskoos laulmine tekitab inimestes ühtekuuluvustunnet. Ühise identiteedi loomise kõrval tugevdab see ka juba olemasolevat identiteeti. Laulavad ka LGBTQ+-inimesed ning 2017. aastal moodustati Eesti esimene LGBTQ+-segakoor Vikerlased.

Tutvustame siinkohal 2022. aastal tehtud uuringut, mille tulemused on ilmunud kahe teadusartiklina.* Uurisime, miks on Eestis vaja eraldi soo- ja seksuaalvähemusi koondavat laulukoori, miks on Eesti LGBTQ+-inimesed ning nende sõbrad ja toetajad liitunud kogukonnakooriga Vikerlased, mis motiveerib neid laulma ning kuidas toetab kooslaulmine nende identiteedi­poliitikat ja psühholoogilist heaolu.

Kui Eesti esimene LGBTQ+-segakoor Vikerlased asutati 2017. aastal, siis mujal maailmas loodi samalaadseid kollektiive juba palju varem, näiteks USAs 1970. aastatel geide vabastusliikumise ja teise laine feminismi tuules. Tänapäeval on neist kooridest lääneriikides saanud LGBTQ+-kultuuri olulised institutsioonid. Eestis on Vikerlased esimene nii pikaajaline, stabiilne ja avalik muusikakollektiiv, kus LGBTQ+-identiteet mängib keskset rolli.

Individuaalsest rühmaidentiteediks

Kuigi Vikerlaste lauljate kooristaaž on erinev ja enamik on mõnes kooris laulnud, on nad otsustanud liituda just LGBTQ+-kooriga. Fookusgrupi ja süvaintervjuust selgus, et Vikerlastes saavad kokku väga erineva LGBTQ+-identiteediga ning eri vanuses ja professionaalse taustaga inimesed kooliõpilastest vanema­ealisteni, nii Eesti kui ka välismaist päritolu. Koori kogukondlikkust rõhutab asjaolu, et koori pääsemiseks ei tehta katseid. Nii tõusis uuringus esile liikmete tugev grupiidentiteet, mis on sama oluline kui isiklik identiteet. Koorilauljad saavad kuuluda laiemalt LGBTQ+-inimeste rühma, aga ka määratleda täpselt oma soo- ja seksuaalidentiteeti, kogedes samal ajal lugupidavat suhtumist.

Koori sotsiaalne mitmekesisus tuleneb kõnelejate sõnul ka sellest, et LGBTQ+-kogukonnal on Eestis vähe ühistegevust. Nagu ütles kooriliige Krõõt (siin ja edaspidi osalejate nimed muudetud, v.a dirigendi puhul): „Ma tulin ja tahan jääda, sest siin on tõesti toredaid inimesi. On loomise rõõm. Siin on hea olla, sest sa tunned, et sind toetatakse ja sinust hoolitakse ning loomulikult julgustatakse. See on kõige tähtsam.“ Koor pakub osalistele turvalist keskkonda ning sotsiaalset mitmekesisust soodustab segakoori formaat, mis nõuabki eri häälerühmi.

Kõnelejad tõid esile teisigi põhjusi, miks just selles kooris laulda: hea ja kaasav juhtimine, pühendunud koorijuht ning teised juhtfiguurid. Väärtustatakse ka seda, et teiste LGBTQ+-inimeste hulgas püüavad liikmed teadlikult hoiduda üksteist stereotüpiseerimast. Näiteks ei räägi dirigent nais- ja meeshäältest, vaid häälerühmadest.

Laulupidu, pride ja luteri kirik

Lauljaid motiveerib kolm institutsiooni, mida nähakse ühiskonnas sageli üksteist välistavana: pride, laulupidu ja luteri kirik. See väljendab veelgi lauljate identiteetide nüansirikkust ning vaidlustab stereotüübi, justkui välistaks LGBTQ+-kogukonda kuulumine eesti patriotismi või usu. Laulupeol LGBTQ+-koorina esinemine lasi kooril tunda, et selle liikmed on Eesti ühiskonnas aktsepteeritud ja neile ei keelata ligipääsu eesti kultuuri olulisimatele institutsioonidele. Ka Keio Soomelt, kes oli uuringu ajal koori dirigent, sõnastas: „Ma olen jumalast kindel, et LGBTQ+-inimesed on olnud laulupeol esimesest [peost] peale. [—] Meie jaoks on see kogukonna normaliseerimise protsess. Nagu meil on institutsioonipõhised koorid, näiteks Maksu- ja Tolliameti koor, ning elukutsepõhised, nagu metsameeste koor, miks siis mitte LGBT-koor? See ei pea olema teistest kuidagi erinev.“

Nagu laulupidu kinnitab eestlust, on ka pride olnud läänemaailmas üle poole sajandi LGBTQ+-inimestele tähtis sümbol. Pride-festivalide algust seostatakse 1969. aasta Stonewalli rahutustega, mil LGBTQ+-inimesed astusid New Yorgis vastu politseivägivallale. Kuigi samalaadseid ülestõuse toimus samal ajal teisteski USA linnades, kujunes just Stonewallist n-ö geihäbile (pride – ingl ’uhkus’) vastandumise võrdkuju. Eestis korraldati esimene pride 2004. aastal Tallinnas, 35 aastat pärast Stonewalli, ning see on saanud pärast vaheaega taas väga populaarseks.

Ka regulaarsed etteasted kodu- ja välismaistel pride’idel on Vikerlastele enesestmõistetavad, sest „kui me oleme LGBT-koor, siis kus me veel peaksime laulma, kui mitte pride’il“, nagu kooriliikmed üksmeelselt ütlesid. Pride’ile omistatud tähtsus näitab Eesti puhul seda, et osalejad põimivad üleilmse nähtuse oma siinse Nõukogude Liidu repressioonide kogemuse ja ajaloomäluga. 1969. aasta kogemus LGBTQ+-inimeste kiusuga läänes resoneeris Vikerlaste vanemate liikmetega: oli ju homoseksuaalsus Nõukogude Eestis kriminaliseeritud ja LGBTQ+-inimesed tagakiusatud. Ent pride’i väärtustavad ka vabas Eestis sündinud nooremad kooriliikmed, kellele on loomulik, et oma identiteeti ei pea varjama ega häbenema.

Koor kasutab muusikat ka õigluse eest seismiseks, n-ö pehme aktivismina. Kui varasematel aastatel on pride’idel sageli osalenud professionaalsed lauljad ja bändid, kes ei kuulu LGBTQ+-kogukonda, siis viimastel aastatel on olnud oluline pakkuda lava eelkõige kogukonna liikmetele. Vikerlased jõudsid lavale enne seda tendentsi ning lauljadki uskusid, et oma kogukonnaliikmete nägemine laval julgustab ka LGBTQ+-publikut lava ees.

Viimase aspektina kerkis esile luteri kirik. Suhe kirikuga, mis esmapilgul võib paista üllatava leiuna, peitub koori ajaloos – koor kasvas välja geikristlaste kogunemisest. Eesti avalikus diskursuses on usuinstitutsioonid olnud sageli LGBTQ+-õiguste suhtes ametlikult kriitilised, soosides veendumust, et religioon ja LGBTQ+-identiteet välistavad teineteise. Ent Vikerlaste liikmed peavad kirikut ja kogudust külalislahkeks paigaks, kus nad tunnevad end oodatuna. Ühtlasi mainiti kirikuakustikat, mis suurendab esinemise esteetilist elamust.

Muusika ja vaimne heaolu

Uuringuperioodil antud kontserdi repertuaarivalik oli tähendusrikas. Iga laul kandis olulist otsest või varjatud sõnumit LGBTQ+-kogukonna (geihümnid), koori võõrustava paiga (nt soomekeelne laul), aga ka rahvusvahelise poliitika kohta (nt ukrainakeelne laul). Nähtavalt tavalise kooriesinemise taga peitusid olulised poliitilised sõnumid, kuid peale n-ö pehme jõu on muudki olulist. Mõni laul võis olla küll tehniliselt keerukas, kuid ometi lauljate lemmik. See näitas, et lauljad ootavad ka kunstilist dimensiooni, mille saavutamiseks tuleb ühiselt pingutada ja harjutada.

Statistika järgi on Eestis koorilaul kõigis vanuserühmades üks levinumaid harrastusi. Laulupeole pääsemise soovi kõrval on koorilaul populaarne, sest muusikal on teaduslikult tõendatud emotsioone reguleeriv positiivne mõju. Vaimse tervise teemad ei ole kooris tabu, samuti mõistetakse, et koorilaul tuleb kasuks. Koori liikmed on ka üldiselt vaimse heaolu hoidmise meetoditega kursis ning väärtustavad tervislikke ja tasakaalus eluviise.

Koorilauluharrastuse juurde kuuluvad ka avalikud esinemised, mis võivad ärevamates tekitada siiski ebamugavust. Viisime Vikerlaste kooris läbi küsitluse ärevuse ja meeleolunäitajate kohta enne ja pärast proovi ning esinemist. Selgus, et keskmiselt mõjutasid nii proov kui ka esinemine lauljate meeleolu positiivselt (tuju läks paremaks), samal ajal kui ärevusnäitajad langesid. Proov ja esinemine on siiski erinevad olukorrad. Kui proovis oli näitajates näha lihtsalt muutust paremuse poole, siis esinemise puhul olid need muutused statistiliselt tähelepanu­väärsed. Seega, esineda tasub, sest sellest saab suurema positiivse laengu kui iganädalasest kooriproovist.

Virtuaalsete kogukondade ja tutvumisrakenduste esiletõusuga on paljude (muu hulgas) LGBTQ+-inimeste suhtlusviis märkimisväärselt muutunud. Selle taustal tõusis esile, et koor on osalejatele turvaline võimalus tutvuda teiste LGBTQ+-kogukonna liikmetega. Kooris on nende sõnul vähem sundsuhtlust ja tegevus orgaanilisem. Koos laulmine on lasknud rahulikumalt kapist välja tulla ja toetanud osalejate vaimset heaolu ka neil aastail, mil poliitikas tulid jõuliselt esile parempopulistid.

Kokkuvõtteks

Koorilaul toetab Vikerlaste liikmeid neljas punktis. Esiteks sotsiaalselt, pakkudes võimalust veeta aega inimestega, kellega jagatakse samalaadset heteronormatiivsest erinevat identiteeti. Teine põhjus on institutsionaalne: osalejad said minna laulupeole, pride’ile ja kirikusse, nähes neid oma identiteedi eri tahkudena, mitte üksteist välistavatena. Kolmandaks toetab koorilaul vaimset heaolu: koor on turvaline koht, kus arutleda vaimse tervise teemade üle, üksteisest hoolida ja tunda end kaitstuna. Viimaks on tähtis muusika ise: nauding nõudliku repertuaari edukast esitusest pakub rõõmu, mida liikmed üksi lauldes ilmselt ei kogeks.

Samalaadsete kogemustega inimesi ühendavad laulukoorid võimestavad osalisi. Ilmselt ei oleks piisanud Vikerlaste loomiseks ja koospüsimiseks vaid soovist laulda või kuuluda kogukonda. Pigem hoiabki Vikerlasi elus ja tegusana muusika ja kaasava kogukonna sümbioos. Kindlasti tasuks teistelgi vähemus-, alaesindatud või haavatavatel rühmadel koos laulda, sest selline ühistegevus lisab kunstilisele ka vaimse heaolu eesmärgi. Nii saab turvaliselt suurendada sallivust ja tunnistada eri kogemusi ühiskonnas laiemalt.