Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade. Koostanud Kristina Jõekalda, Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Autorid: Riin Alatalu, Toomas Hiio, Hilkka Hiiop, Kristina Jõekalda, Inna Põltsam-Jürjo, Linda Kaljundi, Andreas Kalkun, Marju Kõivupuu, Kadi Polli, Heiki Pärdi, Maris Saagpakk ja Hannes Vinnal. Kujundanud Signe Ratso. TLÜ Kirjastus, 2025. 398 lk.

„Meie talupoegadest esivanemate elu läbis punase joonena võitlus mõisnike ja kivide vastu. Mõlemad kalgid ja järeleandmatud. Mõisnikest on vabanetud ju ammugi, aga kivid on jäänud meie põllumehele nuhtluseks siiamaani. Eriti tänapäeva mehhaniseeritud põlluharimisele sünnitavad kivid suurt kahju.“¹ Nii kirjutas 1986. aastal geoloog, õppejõud ja looduskaitsja Herbert Viiding (1929–1988), õpetades märkama ja kirjeldama suurejooneliste loodusmälestistena rändrahne. Teadupärast olid need Viidingu erilised huviobjektid läbi terve teadlastee. Kirjutades kividest kui nuhtlusest kutsus geoloog tegelikult üles üht osa neist märkama ja kaitsma. Kuidas jääb kivina „kalkide ja järeleandmatute“ mõisnikega, on iseasi. Kas soovis Viiding sedavõrd jabura paralleeliga viia väite sihilikult absurdini või peegeldub siin ajastule iseloomulik leksika, ei tea. Pealispinnal nähtav hinnang nii kividele kui ka mõisnikele on sama: progressi takistajad tuleb igal juhul hävitada.

Algsed omanikud võivad olla tõesti kadunud, ent kvaliteetne müüriladu püsib. Kunagisest tuhatkonnast mõisast üle maa on alles umbes pool: pea- ja abihooned, pargid, paisjärved ja tiigid, käitised tõendavad tänapäevalgi mõisate rolli kultuurmaastiku vormimisel. Enesestmõistetavalt kuuluvad mõisad kultuurimälestisena kaitse alla: otsingusõnale „mõisa peahoone“ leidub vastavas registris 533 vastet, sõna „mõis“ seostub koguni 4465 objektiga.² Mõis kaitseb ja säilitab kultuuripärandit ka laiemalt.

Kuidas uurida mõisa ja sellest kirjutada, on omaette hea küsimus. Hiljuti ilmunud artiklikogumik „Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade“ tegelebki sellega. Kogumik ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas „Acta Universitatis Tallinnensis. Artes“, mille eesmärk on publitseerida akadeemilisi originaalkäsitlusi. Seega hoiame käes teadusteksti.

Artiklikogumikuks vormistatakse enamasti konverentside ettekanded või markeeritakse mõnd tähtsündmust (juubeliväljaanded vms). Siinne kogumik on võrsunud aga hoopiski õppetööst – mitmel aastal peetud TLÜ ja EKA ühistest ja populaarsetest nn mõisaajaloo kursustest, omamoodi meistriklassist, mis võimaldasid keskenduda kindlatele probleemiringidele. See on sündinud „veendumusest, et mõisa paremaks mõistmiseks tuleks pöörata pilk härrastemajast ja mõisahärrast kaugemale ning otsida eri distsipliinide koostöös teisi aspekte. Muuhulgas avanevad kogumikus uued vaatenurgad mõisate varasele ajaloole, materiaalse kultuuri ja kunsti tähtsusele mõisate ajaloo allikana, uurimis- ja restaureerimispraktikate rollile mõisate tähenduse teisendajana, mõisatega seonduvatele kultuurilistele kujutelmadele eri aegadel ning baltisakslaste ja eestlaste ambivalentsele mõisasuhtele.“³ Kogumiku sissejuhatusele (Jõekalda ja Kaljundi) järgneb 11 teadusartiklit ajaloost, kunsti- ja arhitektuuriajaloost, kirjandusteadusest, folkloristikast, mis ühel või teisel viisil käsitlevad mõisaga seonduvat, täites peaaegu 400 lehekülge.

Kuidas inimesed vanasti elasid

Ajaloolaste Inna Põltsam-Jürjo ja Toomas Hiio artiklid leiab kogumiku algusest. Tekstide paigutus pole kindlasti juhuslik, sest need avavad temaatikasse sisseelamiseks vajaliku ajaloolise konteksti.

Historiograafiat ja esmaallikaid põhjalikult tundes vaatleb Põltsam-Jürjo mõisaajaloo kesk- ja varauusaegseid kihistusi. Mida ja mille vahendusel on teada mõisaajaloo varasemast perioodist – tekkest, majandamisest, hoonete välisilmest, kes ja kuidas neis elasid jpm. Tegemist on nüansirohke ülevaateartikliga perioodist laias laastus XIII sajandist XVI sajandini, keskendudes seega rohkem keskajale kui varauusajale (mis jätkus vähemalt XVIII sajandi lõpuni). Ka siinses artiklis kohtame fenomeni, kus Eesti keskaja „parimad“ ja „mahlasemad“ allikad pärinevad valdavalt kas sama ajajärgu lõpust (XVI sajandi esimene pool) või juba otsaga varauusajast (sajandi teine pool). Võrreldes varasemate sajandite ehk „päris“ keskajaga on XVI sajandist ka märgatavalt rohkem säilinud arveraamatuid, korrespondentsi ning muidugi ajaraamatuid ehk kroonikaid. Võib üksnes õhata: mida kõike me vaid teaksime, kui Balthasar Russow (1536–1600) elanuks mõni sajand varem!

Hiio on võtnud avada kadunud ajastu elukorraldust ehk mida rüütlimõis suurmaaomandina endast õigupoolest kujutas XIII sajandist kuni XX sajandi alguseni ja kuidas võimaldas (või kohustas) selle omanikul rüütelkondade kaudu osaleda kohalikus omavalitsuses. Tuginedes valdavalt normatiivsetele allikatele – Balti provintsiaalõigus jm õigusaktid saksa ja vene keeles – annab Hiio kompaktse ja põhjaliku ülevaate mõisast lähtuvast valitsemisest ja ametitest vertikaalidel nii „üles“ (tasandeil kreis, kubermang) kui ka „alla“ (mõis ja külad). Hiio artikkel on tähelepanuväärne käsitlus, millesarnast eesti keeles vist varem ilmunud polegi. Nagu tõdeb autor ise ka, on elav mälestus nn mõisaajast ammu kadunud, ent ilma selle põhimehhanismide tundmiseta ei olegi võimalik mõisa fenomeni mõista (lk 81). Tekstile on lisatud käsiraamatuväärilised majoraatide ja fideikomisside loendid Eesti- ja Liivi­maalt; maaomavalitsuse mitmesugustest ametitest Eesti-, Liivi-, Saare- ja Kuramaal saab hõlpsasti üksiksasjaliku ülevaate vastavatest tabelitest.

Kindlasti saavad Põltsam-Jürjo ja Hiio artiklid kohustuslikuks lektüüriks kõrgkoolide kursustel, ka iga laiema silmaringiga ajalooõpetaja või giid võiks neid sirvida, enne kui hakkab rääkima orjaööst ja mõisatallist. Kui kedagi peaks näiteks huvitama, mis asjamees ikkagi oli Palmse „detektiiv“ von Fock, siis pole midagi lihtsamat kui avada Hiio artiklis vastav tabel ja tuvastada Eestimaa aadliametite seast meeskohtunikud. Seejärel läbi lugeda kogu artikkel.

Värvidest portreedeni: pilk läbi suurendusklaasi

Üldistavate artiklite kõrval leiab kogumikust ootuspäraselt ka spetsiifilisi sissevaateid või juhtumianalüüse. Hannes Vinnali kirjutis Christina de Barre arveraamatutest (1732–1748) leitavate teadete kohta värvide kasutamisest mõisas on n-ö õpikunäide ajalooalasest allikakasutusest ja tõlgendamisoskusest. On üldteada saladus, et just arve- ja võlaraamatud, inventariloendid jm taolised mittejutustavad, fiskaalse sisu ja eesmärgiga loodud esmapilgul kuivad loetelud pakuvad ammendamatult tõlgendamisvõimalusi ning nende abil saab „lahti muukida“ kas või lõplikult kadunud maailmu. Vinnalil on see elegantselt õnnestunud ning nii võimegi piiluda XVIII sajandi esimese poole mõisa tekstiiltapeetide värvilistesse tubadesse või silmitseda indigosiniseid kangaid.

Kadi Polli vaatleb Õisu mõisa omanike von Siversite portreegalerii kujunemislugu XVIII sajandi keskpaigast XX sajandi alguseni. Mõisas ja perekonnas kindlat funktsiooni täitnud esiisade portreede kollektsioon on puistatud laiali üle ilma, kuid Pollil on õnnestunud asetada need portreed tagasi oma algsele kohale ja konteksti. Vinnali ja Polli käsitlusi ühendabki spetsiifiliste primaarallikate erandlik säilimine: selletaolisi arveraamatuid ei ole mujalt teada ning teised aadliperekondade portreekollektsioonid on enamasti lootusetult laiali tassitud või hävinud. Nii rekonstrueerivad Vinnal ja Polli juhuslikult säilinud ja seega tänapäevale erakordsete allikate kaudu kunagi nii tavapäraseid, laialt levinud mõisaelu tahke. Mõistagi sunnib see küsima: millised mõisamaailma nähtused ja praktikad on veel teadmata?

Mõis rahvaluules, mälestustes ja kirjanduses

Kuidas on mõisast kõneldud, lauldud ja kirjutatud? Marju Kõivupuu vaatleb, kuidas tajusid mõisa ja mõisnikke alamad – talupojad ja mõisarahvas. Käsitlus visandab esmalt mõisadiskursuse üldrahvalikud stereotüübid ja nende kujunemise (kuri ja kalk mõisnik, orjaöö jne), näidates seejärel, kuidas suulise ajaloo ja isiklike mälestuste kaudu mõisast avanev pilt võib olla sootuks mitmekesisem ja inimlikumates toonides. Kõivupuu juhib tähelepanu ka mõisa ja mõisaaja pärimuse jätkumisele ja muutumisele pärast maareformi, Nõukogude ajal ja tänapäevalgi. Andreas Kalkun lisab siia folkloorikogude pärimuse abil veel ühe kihi – ühelt poolt mõistagi „katku tegeva“ mõisniku, teisalt aga mõisa kui talupoegadele arstiabi andja. Tegemist on taas ühe väga olulise, vältimatu suhtluse aspektiga, mille käigus ravinipid levisid mõlemat pidi.

Maris Saagpakk käsitleb mõisa selle omanike ehk baltisaksa vaates, valdavalt XIX ja XX sajandil kirjutatud mälestuste ja proosakirjanduse põhjal. Eluhoonetele lisandub silmapaistva dimensioonina mõisapark kui ruum jalutuskäikudeks, pidudeks või niisama viibimiseks. Saagpakk näitab mõisakäsitluse muutumist, mida tingisid XX sajandi suured sotsiaalpoliitilised muudatused: lihtsalt kodust või oma maailma keskpunktist saab hiljem „vana hea aja“ sümbol, „mil kõik oli veel teisiti, stabiilsem ja rahulikum“ (lk 361). Õigupoolest, kas selline mõtteviis pole senini elujõuline?

Maja ja kodu

Kogumikust on teadlikult välja jäetud mõisaarhitektuuri puudutavad süva­käsitlused kui juba hästi uuritud valdkond. Ometi pole mõeldav kõnelda mõisast hoonetel üldsegi peatumata. Heiki Pärdi käsitlus mõisa ja talu omavahelistest seostest on äärmiselt põnev. Näeme, kuidas esimene ühel või teisel viisil mõjutas teise arhitektuuri. Pärdi alustab vähe teada tõigast, et just mõisaomanikud olid kohustatud hea seisma ka rendi­talude hoonete eest. Valgustusajastu vaimus püüdsid literaadid ja osa mõisnikke XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses ka muudatusi läbi viia – ehitada talurahvale korstende ja eraldi kambritega tervislikumaid eluhooneid jms … kuid põrkasid kangekaelsele vastu­seisule. Alles pärast talude päriseks­ostmist (või müümist) hakkas talurahvas mõisa eeskuju järgima peaaegu valimatult ja kriitikavabalt, tendents jätkus kuni 1920.–30. aastateni.

Riin Alatalu ja Hilkka Hiiop vaatlevad mõisa kui kodu eelkõige viimasel sajal aastal ehk pärast nende riigistamist, mil umbes tuhatkonnale mõisasüdamele tuli leida uus funktsioon – nii kolisid neisse koolid, vallavalitsused, kuid osaliselt jätkasid endised omanikud kõrvuti uute härradega. Nõukogude võim ihkas suunata inimesi kas vangi või mitte­nomenklatuurse ebausaldusväärse kontingendi ühiselamusse, väljasaatmiseks sobisid ka mõisad. Artikli teises pooles arutlevad autorid mõisate pärandistamise ja renoveerimise strateegiate üle.

Teoreetiline mõis

Linda Kaljundi käsitleb rahvusliku ja rahvusülese mälupaigana mõisaorjust, analüüsides selle tähendusvälja kujunemist ja olemust XVIII sajandist tänapäevani. Ilmselt on siingi tegemist edaspidi ohtralt loetava-viidatava tekstiga. Mõisted „mõis“ ja „orjus“ kuuluvad samasuguse maamärgina Eesti kultuurilukku nagu näiteks „mets“ või „metsarahvas“, mille fenomeni avati analoogsel viisil mõne aasta eest ja mis sai äärmiselt populaarseks.⁴ Millegi mälupaigana käsitlemine eeldab teatavasti kollaažlikku tehnikat ja hoogsat pintslitõmmet – Kaljundi on tuvastanud tüvitekste, kaasanud näidetena ohtralt ilukirjandust ja kujutavat kunsti eri ajastutest, tempides seda postkoloniaalse diskursusega. Tulemuseks on nõtke ja paeluv tekst, mis garanteerib lugejale ahhaa-elamuse. Samal ajal jääb mälupaik ikkagi selle looja nägu konstruktsiooniks, kõneldes autori lugemusest ja „materjali“ valiku eelistustest. On küsitav, kas pelgalt üks filmiprojekt (nt Kristina Normani „Orhideliirium“) vms on ikka piisav „mõisa­orjuse“ jäädavaks sidumiseks maailma ajaloos trendikate orjuse probleemidega.

Samuti teoreetilist lähenemist eelistav Kristina Jõekalda vaatleb kunstiteadlastest baltisaksa õpetlaste (Heinz Pirang, Georg Dehio jt) reaktsioone mõisate riigistamisele ja vana Balti maailma kadumisele XX sajandi esimesel poolel. Õpetlaste siiani mõjukates akadeemilistes arhitektuuri- ja kunstiajaloolistes uurimustes leidub Jõekalda hinnangul küllaldaselt paljastamata baltisakslusest kantud natsionalistlikku agitatsiooni. Neid seisukohti väljendati debatis, kellele õigupoolest peaksid riigistatud mõisad kuuluma ja milline on nende ajalooline tähendus. Minevikus avaldatud seisukohti tuleks käsitleda eelkõige oma ajastu kontekstis. Baltisakslaste tollane maareformijärgne kibestumine on samavõrd mõistetav ja omal kohal kui artiklis korduvalt tsiteeritud eestlaste vastulauseid esitava Hans Kruusi silmatorkav saksaviha.

Artiklikogumik mõisa fenomenist on väärt ja õpetlik lugemine. Tuleb igati tunnustada koostajaid, kel vaieldamatult on õnnestunud lisada seni peamiselt agraar- ja arhitektuuriajaloolisele diskursusele uusi põnevaid lähenemisnurki. Ja ega akadeemiliste artiklite kogumikust muud ju ootakski. Oleks õige kummastav, kui 2025. aasta demokraatlikes oludes mõtleksid-kirjutaksid ajaloolased endistviisi kivina kalkidest mõisnikest ja mõisast kui orja(t)öö masendavast sümbolist.

Kindlasti tuleks vaatenurki lisada veelgi. Näiteks vajavad põhjalikku ja igakülgset analüüsi mõisad (ja mõisnikud) Nõukogude võimu perioodil. Siinsest kogumikust kipub kujunema ühekülgne pilt, et Nõukogude ajal hakati mõisaid hoolega restaureerima ning tühjad hooned said paljudele koduks. Ometi lasi seesama võim paljud hoonekompleksid ka lõplikult laguneda või lagastas betoon- ja silikaatmonstrumitega. Ajakohast uurijapilku vajab kahtlemata ka mõisamajandus tervikuna.

Nagu sissejuhatuses rõhutatakse, on postkoloniaalne vaatenurk mõjutanud juba 2000. aastate algusest Eesti kultuuriajaloo tõlgendamist, seda ka mõisadiskursuses (lk 38–40). Märkamatult kiiresti on XXI sajandist aga möödunud juba veerand. Veerandsaja aasta jooksul võib üks metodoloogiline perspektiiv osutuda märkimisväärselt kulunuks. Kui kogumiku eesmärk on pakkuda mõisa fenomeni käsitlemisel uusi vaatenurki, ei pruugi baltisaksa pärandi analüüs pelgalt koloniaalsete ja postkoloniaalsete allumis- ja rõhumissuhete kaudu enam esile tuua midagi tõeliselt värsket või rabavat. Samal ajal on liigne optimism loota, et kaalukat kogumikku võib käsitleda kolonialismi viimase põlistamisena. Edasine uurimistöö võiks ehk senisest enam püüelda mõisapärandi mõtestamise poole näiteks koosloome ja vastastikuste mõjutuste perspektiivist. Kalkide ja järeleandmatute põllukivide vastu võitlesid talumees ja mõisnik käsikäes.