On augustikuu üks viimaseid sooje päevi, Vabaduse väljaku servale kogunenud noored on rõõmsad, tehakse pilti. Kõik nad on veel tudengid, enamik tulevased arhitektid, ent leidub ka teisi ruumiloomehakatisi. Õppetöö alguseni on veidi aega, äsja on lõppenud „Vabaduse allee“ töötuba, süüakse pitsat ja segatakse kokteile. Auhinnakotid näpus, poseerivad võitjad piltide jaoks, taustal kõrgumas Vabadussõja võidusammas. Need noored käisid alles lasteaias, kui see vabadusele pühendatud väljak ja sammas valmis said – helevalge plats, mis oli pealinna esimene nüüdisaegne, vabale kasutusele kutsuv linnaruumi tükk, ja ristiga monument, mis püha tootemina ei talunud oma jalamil ei rulatamist ega teisi linlikke eneseväljendusviise. Monumentaalne saab olla mitmel viisil. Pole kahtlust, et sel sajandil sündinutele tähendab vabadus tegu, võimalust tarbida ruumi endale meelepärasel viisil, märki heast äraolemisest. Milleks meile sambad ja raidkujud, kui ma saan Reidi teel rattaga sõita, mõnes mahajäetud tehases tšillida või linnahalli kõrval võsas saunas käia?

Kuidas väljendub vabadus?

Soov rajada juba niigi mitme vabaduse nime kandva maamärgi lähedale – Falgi tee, Toompea tänava ja Komandandi tee ristumispiirkonda – veel Vabaduse allee pärineb linnavalitsuselt (siinsamas on ju ka Vabaduse kell ja Vabamu). Sõja, ohvrite või mõne suurmehe asemel on esile tõstetud lähiajalugu: okupeeritud Eestis 23. augustil 1987 Hirvepargis toimunud esimene rahva omaalgatuslik meeleavaldus. Trepi kõrvale bastionimüüri on paigaldatud seda mäletama tagasihoidlik kivitahvel. Kui veidi lagunenud treppi mööda Hirvepargist Falgi teele tõusta, siis mitte kuigi kaugelt leiab 20. augusti mälestuskivi – ühe neist graniitrahnudest, mis 1991. aastal Toompeal iseseisva Eesti välja kuulutanud ülemnõukogu kaitsmiseks kohale oli toodud –, mis on kujundatud minimalistlikuks monumendiks, kuhu riigijuhid lilli toovad. Seega kaks eestlaslikult poollooduslikku mälestusobjekti, sajanditevanused bastionid ja neile rajatud hämarad pargid, kivine võimu kants Toompea, argised autoteed, mida mööda üle Rootsi bastioni kimatakse, turistid teel Kiek in de Köki torni ning palju metsikuvõitu nurgataguseid. Keskkond, mis on mõnevõrra juhuslikult kujunenud ja mille alleeks nimetamine näib samavõrra kunstlik, arvestades et allee ehk puiestee saadakse tavaliselt puid korrapäraselt sirgetesse ridadesse istutades.

Aga mitte see ei ole Tallinna linna ja arhitektide liidu korraldatud töötoa puhul peamine.* Töötuba jäi oma ülesandepüstituses abstraktseks küsimusega, kuidas väljenduvad aeg, sündmused ja vabadus avalikus ruumis. Kuidas luua Hirvepargi treppidest kivini ja ka sealt edasi Vabamuni ja Vabaduse väljakuni nüüdisaegne linnaruum, mis tähistaks Eesti vabadust? Augusti lõpus kaks päeva väldanud töötuppa olid end üles andnud ainult tudengieas arhitektid – kuna tegu oli ideestaadiumiga, millele linnalt kindlaid lubadusi ei järgne, ei olnud tegevarhitektidel ilmselt seda vabadust, et end leivatööst priiks võtta. Mõni õhkabki, et ainult ülikoolis ollakse tõeliselt vaba, edasi tulevad arhitektitöös vaid piirangud … Piire välgukiirusel valminud töödele tõepoolest ei seatud. Sellegipoolest oli kõigil viiel rühmal lõpptulemusena sarnaseid jooni. Monumentide kui lõpetatud objektide asemel pakuti siia-sinna vaid vihjeid minevikule ning esikohal oli aktiivne, meelelahutuslik, naudinguline tänavaruum. Linnalised ühendused, põnevad vaated ja katendid, atraktsioonid, elurikas haljastus. Kui praegu liigub siin enamasti turist või kogemata jala käiv riigikogulane, siis tulevikus peaks parem ligipääsetavus, müügipinnad, mitmekesine tänavaruum ja atraktsioonid tooma siia ka püsielanikke. Vähemalt kahes töös olid esikohal suured rahnud, mis koos kiviste bastionimüüridega viitavad vabaduse kaitsmise ja sõjapidamise paratamatule seosele. Falgi ja Toompea tänava ristis olevast mälestuskivist hoogu saanuna pillutati esikoha saanud töös „Voolav vabadus“ (Valve Saarma, Grete Daut, Valerii Krinberg, Patrick Liik) kivid ümbruskonda laiali, sealjuures mälestuskivi uljalt puitraamile üles tõstes. Kuna keskaegne muinasjutulinn siin juba on ja kõiksugused legendid omaette müügiartikkel, siis võib ju mõelda, et kiviheitemasin on need siia visanud … Töös oli lisaks tänava elavdamisele tehtud Hirvepargi ühte nurka 20. augusti väljak, ühendades selle pikkade lava moodi kaldteede abil Toompea tänavaga, teisel pool Rootsi bastioni tuleks aga ideeprojekti kohaselt Falgi tee alla lai tunnel uuristada, et liikumine Hirvepargist edasi oleks sujuv. Muide, Toompea tänava alla on seesugune tunnel ka ette nähtud. Tänapäeval ei saa üle ega ümber sademevee kogumisest ja juhtimisest, nii olid Harjumäelt alla Toompuiestee suunas pandud mööda tänavat veed voolama. Esitluspilte tehes olid noored end lõbustanud rahvarõivais laulu- ja tantsurühmade Hirvepargi lavale renderdamisega, ümber lippe levitav rahvasumm, sest pole kahtlust, et just seda oleksid vanad eestlased teinud, kui nad parajasti kive ei tassinud …

Lava kui kujund oli esil ka teise koha saanud ideekavandis „Vabaduse lava“ (Artur Raik, Madis Arp Keerd, Mark Joonas Artma, Terje Losvik), mis tegi Hirvepargi trepistikust väikeste sekkumiste abil omaette monumendi, nt paekivist piirdele, kust kunagi kõnesid peeti, jalajälgede lisamisega. Uus viisakas trepp viib Falgi tee ja Toompea tänava ristmikult alla parki. Lisaks huvitavamad katendid, varjualused, uued ühendused, avaram pilk kogu bastionivööndi tõketeta ühendamisele – ideed, mida saab valutult rakendada. Paradoksaalsel kombel on ruumiliselt kõige keerulisem Vabaduse allee Vabaduse väljakuga ühendamine, töödes oli püütud kaldteedega kuidagi ümber samba saada, ent tupik on seal ikkagi.

Kolmanda koha projekt „Vabad vaated“ (Arabella Aabrams, Anna Katriin Holter, Tuule Kangur) lisasid juba eespool kirjeldatud avaliku ruumi mängulisusele teede ristumiskohta bastionipealsele pika paviljoni, mis osaliselt kaubandusliku ruumina kindlasti rahvast kohale meelitab. Eraldi pöörati tähelepanu vaadetele, mis nii tuntud kui tundmatutest kohtadest ümbrusele võiksid avaneda.

Ergutuse pälvinud „Kivivise“ (Madli Bulgarin, Mia Maripuu, Triin Vaino, Mathilda Viigimäe) joondas mõtted juba tuttava linnaruumis kivipillutamise ümber, sealjuures neid köite ja ankrute abil aktiviseerides.

Teine ergutatu „Parkide põim“ (Carmen Kaurson, Liisa Kotkas, Rahel Valk) tegeles väljakute ja haljastuse abil uue meeleolu loomisega, ent ette antud kahe päevaga oma mõtteid lõpuni vormistada siiski ei suudetud.

Vabadus kui hästi veedetud aeg

Bastionivöönd on kahtlemata unikaalne linnaruumi vorm, mis teeb Tallinna eriliseks, ent hiiglasliku mastaabi tõttu on sellest raske üht visiooni koostada. Ühest servast ehitad üles – nagu nõelasilmast on tulemas kohe Skoone bastion –, teisest juba laguneb, haljasalad vajavad hooldust ja kõikvõimalikke piiranguid on palju. See omakorda tähendab, et menetlemine kui ametnike lemmiktegevus on pikk ja tihti tulemusteta.

„Vabaduse allee“ töötuba ei pruugi kunagi mingi alleeni viia, aga väike mõtteharjutus teemal, kuidas riigivõimule ruumiliselt kõige lähemal seisev konkreetne bastionipealne aktiivsemaks ja paremini ühendatuks kujundada, tasus kindlasti ära. Noortele ruumiloojatele pole vabadus täpselt piiritletud, see on ka linnaruumis hästi veedetud aeg. Ei pakuta suuri sekkumisi, vaid pehmeid meetmeid – vähem autoradu, rohkem koha vaimu avastamist.

Töötoa organiseeris EALi poolt Siim-Tanel Tõnisson, Tallinna linna poolt kuulusid žüriisse Hanna Veske, Andro Mänd ja Triin Ojari ning arhitektid Siiri Vallner ja Karin Bachmann. Viimased kaks tegutsesid koos Triin Talgiga ka töötoa mentorina.