Ühtäkki on nad kohal, mõned eksinud ja kohmetud, mõned ülevoolavalt joviaalsed. Tudengid on Tartus tagasi. Mõned ei ole kusagil mujal olnudki, nemad on lihtsalt elevil. Kokku on neid nüüd igatahes palju.

Kus asuvad kahurid? Kas loengu ajal välja võib küsida? Kas sul Tiksu sokid juba on? Miks ma ei leia raamatute tagastamise kasti? Kuidas ma jalg­ratast laenutada saan? Kas Tartus sõidab mõni „naiselt naisele“ takso? Palun soovita hambaarsti.

Sa ei astunud pelgalt ülikooli, vaid asusid õppima ka iseseisvat hakkama­saamist argiste pisiasjadega. Õpid küsima abi, kui vaja, ja seda ise andma, küsimata. Tutvud noortega hoopis teistest Eesti paigust, võib-olla kaugemaltki, leiad mõttekaaslasi ja väga tõenäoliselt ka sõbrad kogu eluks.

Tunnen vahel üha kasvavas mulinas puudust niisugustest lihtsatest sügavatest sõnadest nagu „sõprus“, „usaldus“, „vastutus“, „väärikus“, „eneseteostus“. Neid peaaegu ei kuule enam. Ometi hoiavad just need inimese selja sirge ja ühiskonna koos. Sõna „vabadus“ öeldakse küll, aga harva, pigem pidupäevakõnedes, olgugi see peaaegu kõigi uudistesaadete nähtamatu tuum. Võib-olla ongi hea, kui väega sõnu ülearu ei pruugita? Nähtused, mida nendega tähistatakse, on ju haprad. Kui palju võtab aega, et need üles ehitada! Kui raske on taastada seda, mis kord katki tehtud.

Kooliaasta alguse puhul on palju räägitud tehisarust, ohtudest ja võimalustest, mida see kätkeb. Igal sügisel arvutatakse kokku, mitu õpetajat seekord koolides puudu on. Lõpuklasside lapsevanemad muretsevad selle pärast, mis saab kevadel, kui algavad sisse- ja väljaastumiseksamid (või vastupidi). Arusaadav, sest matemaatikaõpetaja olemasolust ja perekonna võimekusest võtta eratunde võib sõltuda mõndagi ning tehisaru inimest veel ei asenda. Õpetajad tuletavad ministeeriumile ääri-veeri meelde palgaküsimust.

Kõik need teemad on vajalikud, neid tulebki arutada, aga tõenäoliselt ei ole need kõige tähtsamad koolides ja ülikoolides õppivatele noortele endile – mitte sama tähtsad kui õppimist toetav õhkkond ja suhted kaaslastega. Sõprus.

Sõprus ei pruugi aga kuigivõrd jutuks tulla isegi kooli vilistlaste kokku­tulekul. Sellest on saanud justkui mingi Facebooki termin, millega tähistatakse kontaktivõrgustikku. Aga päriselus ei saadeta ju kellelegi sõbrakutset? Sõprust ei saa nipsust luua, vaid see sünnib ajapikku ühiste kogemuste ja jutuajamistega. Sõprus algab kodu­hoovis ja jätkub lasteaias, igas kooli­astmes, huviringides, tööl. Sõprus kasvab ja vajab kastmist nagu taim.

Sel taustal oli väga sümpaatne Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri kõne akadeemilise aasta avaaktusel. Rektor pani tudengitele südamele, et nad keskenduksid eeskätt õppimisele: tasub vastu võtta kogu pakutav tarkus, sh akadeemilises maailmas põlvest põlve edasi antud elutarkus. „Mis on aga kõige olulisem – õpingutele pühendudes loote enda ümber kaasüliõpilastest turvavõrgu, kellega koos sünnivad ülikooliaegsed mälestused ja kes jäävad teie kõrvale kogu eluks. See on midagi, mida ei saa kunagi tagantjärele tekitada või suure raha eest osta.“ Kõlab peaaegu nagu sõprus, kas pole?