Linnafestival „Uit“ on kohaspetsiifilise kunsti festival augustikuises Tartus. Festivali programm julgustab linnaruumi märkama: ettevõtmised, teosed ja teekonnad näitavad linna harjumuspäratu nurga alt, pööravad tähelepanu peidetule, avavad suletud uksi ning avaldavad saladusi.

Üle aasta seatakse rõhk ühele linna tajumise või sellest arusaamise killule. Sel korral võeti festivalil luubi alla mäng, julgustati linna vaatama distsipliinideüleselt, mängija pilguga, ikka selleks, et leida ümbruskonnast üles see, mis seni märkamatuks jäänud, ning pakkuda mänguhuvilisele mitme päeva jagu meeldejäävaid elamusi. Festivali raudvaras on rahvusvahelise haardega installatsiooniprogramm, giidituurid seni käimata marsruutidel, filmiõhtu, rännak-lavastus ning oodatud ja alati massilise osavõtuga ühisrattasõit „Tour d’ÖÖ Tartu × „Uit““, mille finiš on festivali lõpupidu. Viimane toimub alati tavatus kohas: katlamajas, politseijaamas, metallitehases, rohtukasvanud angaaris või Hiina restoranis. Peopaik avatakse ainult üheks õhtuks, eeskava ja dekoratsioonid loovad eeldused ainulaadseks ruumikogemuseks. Enamasti pole neisse kohtadesse saanud kunagi vabalt siseneda ning uitüritus on ühtaegu esimene ja viimane.

Kaart

Festivaliga „Uit“ käib kaasas kaart. Esiteks tunneb siis üks uitaja teise oma­suguse linnas ka nutiajastul kaardi järgi ära: festivali paarkümmend toimumiskohta on paberkaartidel ära näidatud ja paigast paika seiklevad külalised on nagu orienteerumisvõistlusel. Festivali publik on äratuntav. Ei, mitte sihtgrupp, sest linn on kõigile ja festivali „Uit“ eesmärk on kutsuda kaasa needki (just need?), kes muidu pole osanud või soovinud avalikule ruumile ja selle võimalustele avatud meelega läheneda. Ruumihuvilised tunneb ära. Ei tea, mille järgi, lihtsalt tunneb. Nad on millegi poolest ikka sarnased või lihtsalt tuttavlikud: pigem noored, teinekord lastega, koertega, ratastega. Need, kes ikka alati arutelul, peol, kinos või baaris kohal on. Ja siis need, keda ei tunne! Just kaart reedab üllatuspubliku, kaasuitajad, keda pole osanud oodata: hallipäised rõõmsad sõbrannad, mukitud daamid, trimmis ja neoonis trennikutid, kontori­inimesed. Näed samu nägusid juba mitmendat korda, igaüks sammub oma marsruudil ja kinnitab sellega, et ürituse põhieesmärk on taas täidetud – rahvas on väljas.

Teist tüüpi kaart joonistatakse pähe. Ühtki paika pole enne olemas, kui sellega ei seostu kogemus. Selleta on tegemist ehk ettekujutuse, teoreetilise ruumi või kohanimega. Või siis tühjuse ja eimiskiga – valge paberiga. Iga käik, kohtumine, seiklus ja sündmus kannab sellele koha ja kaart hakkab kuju võtma. Paigad, millest nagu tead, aga kus pole käinud, on kaugemal kui need, mis igapäevased ja tuttavad. Mu ülikooli­aegne Tartu oli auklik ja väljaveninud. Karlova jäi liiga kaugele, sinna ei viitsinud kunagi minna. Annelinna polnud olemaski. Hallis supis hõljusid üksikud, teiste kohtadega sidumata paigad, kuhu satuti ei teagi kuidas, miks ja millal. Pikapeale ja tänu oma tööle ning ruumi­huvile on mu Tartu saanud nüüdseks võimsa luustiku. See ulatub piirideni ja sealt edasi, kõrgele ja maasse, nurga taha ja majade sisse. Uitamine on linna loetavaks teinud.

Festivali installatsiooniprogrammi kodu- ja välismaised kunstnikud laotasid seekord teosed kaheksasse paika, nii et sai ette võtta ühe pika teekonna. Pean end tartlaseks, aga Annelinnast puhtalt läbitulemiseks kasutan ikkagi alati kaarti, ehkki peaksin linnaosa põhiskeemi hästi tundes liikumisega omapäi hakkama saama. Aga ei saa! Mikrorajoonides on hooned küll kõik üksteise ja ilmakaarte suhtes loogiliselt joondus, ent teed ja rajad järgivad igaüks midagi muud. Tõden ikka ja jälle, et ma ei saa aru, kus ma olen, ja avan kaardi.

Annelinn

Festivali eestvedajate Kadri Linnu ja Marie Valgre meelest oli just Annelinn asukohana sel aastal väga ahvatlev. „Uit“ pole varem seda tõsiselt ette võtnud, aset on leidnud vaid mõned üksikud episoodid.

Annelinna inimesed on millegipärast teistsugused kui kesklinnas, aga siin pole midagi imestada. Annelinlane on oma kodukeskkonna kõverpeegelpilt. Kui linnaosa on laiutav, selle ehitus­elemendid trafaretsed ja majadevaheline ruum eksitav, siis elanikud vastupidi ühtehoidvad, soojad ja uudishimulikud.

Kaheksast installatsioonist kaks püstitati Annelinna. Hispaania visuaalkunstniku ja disaineri Octavi Serra töö „Mänguväljak suurtele“ viitas pingele, et mänguplatsid on laste riik. Et kutsuda osalema ka täiskasvanud, lisati tõsist ja asist dekoori, mis mängulusti defitsiidi päris mõrult alla kriipsutas. Näiteks oli kohapealseid kiigealuseid täiendatud aiadiivani ja kontoritoolidega, justnagu osatades: „Kas nüüd tuled ja istud?“

Mariann Drelli ja Sandra Mirka olid pununud teoses „Aivo, Erki ja Rene“ kõige tavalisemad vaibakloppimispuud koormarihmadega kirevaks skulptuuriks, mis polnud mitte lihtsalt menukas, vaid ka tehniliselt ülihästi teostatud.

Ning Annelinn üllatas taas! Ma pole seal sage külaline ja leian ikka ja jälle uut. Seal on nii palju ruumi! Annelinnas võiks iga päev vabas õhus viieminutise käiguraadiuse ulatuses midagi ette võtta ja paigad ei saaks vist kunagi otsa. Siilud ja sopid toovad nähtavale linnaosa rajamisaegse mängumööbli või selle riismed. Ka festivali korraldajad olid asukohti jahtides sama üllatunud kui mina: metallist turnikaid ja kiigeraame on ikka veel nii palju. Rõngasse keeratud värvilised redelid, mis tunduvad praeguste mänguvahendite kõrval tõelised selgroopurustajad, mõjuvad linnaosa kaubamärgi või mingi pitserina. Liivakastid ehitati betoonvundamendile, mis on peaaegu igavene, ning kuna kastide puitosad on läinud ammu kõige kaduva teed, mälestavad kiviraamid neid nagu kalmud. Platsilt platsile viivad asfaltkattega kõnni­teed on nagu palavikus: kord laiad, siis on ruumi paarikümne sentimeetri jagu, kord noolsirged, siis vonklevad. Kes need teinud on ja kuidas?

Jõel ja jões

Kolm teost olid seotud Emajõega. Annelinna kõrval on jõgi haruldaselt madalal – mujal on ta ikka kas nõlva all või turu kandist ülesvoolu seina taga. Tšehhi Skull Studio installatsioonikunstnikud võtsid oma töö toimumispaigas jõe nagu peo peale. „Maapind on pehme!“ tõi Turusilla kõrvale fragmendi mängumaailma raudvarast, objektilt objektile hüplemise. Enese teadmata tabati asukohaga üsna kümnesse, sest seal ujutab jõgi jääminekul korralikult üle ja näha jääb tõesti vaid pinnale ulatuv.

„Taarafon“ Vabadussilla all oli Mari Uibo ja Rait Lõhmuse kollektiivi Kollektiir autoritehnikas muusikainstrument, mis oleks saanud veel mõnusam siis, kui oleks olnud mastaapsem. Kena on tõdeda, et taaskuumutatud ja siis taaspuhutud klaaspudelitest löökpillid (topeltrisk!) pidasid avalikus linnaruumis publikuproovile vastu.

Esmapilgul huvitava sõnamänguna näiv „Pool 2“ ehk „Bassein 2“ oli saksa kollektiivi Heidundgriess töö Emajõel, Kroonuaia silla ja Vabadussilla vahel. Festivali kõige kaalukam töö – Lodjakojas kokku pandud basseiniraam – hiivati vabatahtlike abiga kuurist vette, parvetati sealt allavoolu ning ankurdati botaanikaaia all kaldasse. See on täpselt üks neist festivali töödest, mille efektsus on austustäratav ja lävepakk on tase omaette. Need, kes päriselt sisse hüppasid, said autasuks tükikese Tartust sellise nurga alt, mis muidu jääb kätte­saamatuks.

Tants

Tõnis Kristian Koppeli ja Sophia Bazalgette’i „Fermata“ varjas end läheneja eest kahemõõtmelisena asfaldil Reiniku kooli ees. Alles liikumisel põhineva süntesaatori sees olles sai märgata osalema kutsuvat kirja tänavapinnal. Instrument tõlkis mängutsoonis viibija liikumise osaks heliteosest, mis seeläbi oli alati unikaalne, sõltus mängijate arvust, asukohast ja trajektoorist. Lihtsalt ilus: pahaaimamatult möödujad üllatusid pilliks muutumisest, teosega tutvuma tulijad keerlesid ruumis nagu lumehelbed.

Selliselt tantsima pani teinegi töö naabruskonnas, arhitektuurikooli „Leia oma mäng!“. Aparaaditehase ette on ajapikku tekkinud kergliiklejale komplimenti tegev ruumikitsikus. Rattaparkla ja möödujad jagavad seal kõnniteed, rattahoidikud on aga alati täis ning liikumine nii tihe, et muutub pea ebameeldivaks. Arhitektuurikooli ruumisekkumine ampsas olukorra ajutiseks leevendamiseks ja allakriipsutamiseks tüki autoparklast, kuhu paigaldati ehitustellingutest raam, mille kooli õpilased põimisid turnimiseks, rippumiseks ja vedelemiseks vajaliku dekooriga omamoodi tantsuskeemiks.

Muide, arhitektuurikool on Eestis ainus ruumivaldkonna huviharidust pakkuv kool ning on ka üks väheseid omataolisi Põhja-Euroopas ja Baltimail. Arhitektuurikooli linnalaagrite traditsioon annab lastele ja noortele võimaluse ruumiloomes ise kaasa lüüa, alates unistamisest ja kavandamisest kuni saagimise ja sõlmimiseni.

„Lai 7“

Helikunstnik Lauri Lest kaitses 2023. aastal Eesti kunstiakadeemias bakalaureusetöö installatsiooni ja skulptuuri erialal ning tal on praeguseks ette näidata muljetavaldav teoste ja kaastööde portfoolio. Tema töövahendid on iga­päevased esemed, mis pannakse vibratsioonikõlaritega elama. Lest lõi „Uidu“ jaoks ruumi- ja heliinstallatsiooni paika, mis on paljudele tartlastele mõrkjas müstika – „Appi, ma tahaks siin elada!“ –, aga hoone seisab tühjalt juba sest ajast, kui igaüks seda mäletab.

Kõigile töödele oli napilt enne avamist võimalik kiirpilk heita: fotoülevaade ja kirjeldused avasid tausta ja asukoha. „Lai 7“ mõjus mittemidagiütlevalt: vist tuleb majja sisse minna, kuna fotodel seisavad uudistajad lagunenud majas prügi keskel. Avastan üllatusega, et selline varemeesteetika mind (enam?) ei köida. Aga kuna see on piltilus maja, oli võimatu jätta kasutamata hetke maja seestpoolt uurimiseks. Ilmselt esimene ja viimane kord!

Teose autor veetis mahajäetud majas terve kuu ja installatsioon sündis kohapeal. Kumisema ja põksuma pandud olmetehnika ja mööbli sümfoonia andis hoonele kirjeldamatult lahke ja sõbraliku südame. Ehkki maja tellistest kest oleks nagu kohe ümber kukkumas, tervitas hoone sisenejat obadusena mõjuva energiaga. Üks külastajatest võttis selle lihtsalt ja täpselt kokku: „Ei teagi, kas tahaks naerda või nutta.“ Heli rõõm oli meeleheitlik, kuna selle tekitas hüljatud keha.

Installatsioonitsükli kestus oli 13 minutit ning laupäevaks oli kuulujutt sellest jõudnud sellisele tasemele, et üle hoovi venis pikk järjekord majja pääsemiseks. Korraldajad seadsid sümfoonia raamesse mahupiirangu: kitsastesse ruumidesse lihtsalt ühekorraga rohkem külastajaid ei mahtunud. Mul on väga kahju kõigist, kes ei saanud või ei soovinud selle tööga tutvumas käia. Ning mul on kohutavalt uhke tunne, et Tartul on „Uit“ ja ühelgi teisel linnal seda ei ole.

„Uit“, olen su suur ja pikaaegne austaja!