Ülase tänava sotsiaalkeskuse tuttavasse räämas töökojahoovi jõudes on kohe aru saada, et toimub midagi suurt: välja on toodud arvult mõõdukas, aga basaarilikult kirju valik telke ja katusealuseid ning rohkelt istmeid nahkdiivanist ratastel kontoritooli ja pikast pingist taburetini. Vana lagunenud lauajalgpall laperdab konarlikul maapinnal sellise nurga all, et ei usukski, et sellel mängida saab, kui ei näeks, et see on tihedas ja kohati ka hirmutavalt asjatundlikus kasutuses. Ühes hoovi tagumist otsa täitvas suuremas ajutises varjualuses on üles seatud väliköök, kus tegutseb piraadimeeskonda meenutav kokkade tiim, kes valmistab suures koguses ausalt hinnastatud vegantoitu. Letinurgale on üles seatud plekise ja bassivaese kõlaga sangamakk, millest üürgab obskuurset ekstreem-metal’it, ja kui kassett peaks läbi saama, siis võib maas vedelevas avatud spordikotis asuvast muljetavaldavast kollektsioonist uue valida ja peale panna. Normaalselt sillutamata maapind teeb läbi eri staadiume porilompide, mudase ja tolmuse vahel: ketsi- ja tanksaapatallad haagivad kõike seda pinnast oma mustri vahele, et seda siis hiljem lava ees mosh’ides teiste ketside ja tanksaabaste pealmistele külgedele kanda. Iga detail deklareerib ilmekalt, et siin ei ole koht korraarmastajale, vaid kaose ja anarhia valitsusala, kus asjad ei toimi laitmatult mitte kartesiaanliku täisnurkse ja jäiga reeglistiku tõttu, vaid tänu asjaosaliste tähelepanule ja hoolele.
Eesti ja Tallinn ei ole piisavalt suur, et iga nišiskeene oleks piisavalt arvukas, et õnnestuks omale eraldi kogunemispaik luua. Mingis mõttes on see tore, sest nüüd toimub Ülase tänavas suurema festivali puhul kõikvõimalike tüpaažide paabellik integratsioon. Siin leidub nii black metal’i esteetikaga flirtivaid kui ka industriaalse sümpaatiaga goote, ortodoksseid harja ja siniste teksadega punkareid, imeliku loomingulise stilistikaga protopunkareid, kulunud ja halliks luitunud kaltsukubudesse mähkunud crust-punkareid ning kõikvõimalikke muud sorti hardcore– ja metal-muusika entusiaste. Kogu see kamp on peale festivalihoovi laiali valgunud ka ümbritsevale industriaalalale ja selle parklatesse, istudes betoonservadel, romuautodel ja suvekorterisse paigutatud lumesahkadel või lihtsalt maapinnale ringe moodustades, ja pakub linlikule inimlindude vaatlejale rikkalikku uurimistööd.
Kui ülakorruse avatud aknast hakkab kostma karedaid live-noote, tõuseb osa kirjeldatud parvest järk-järgult lendu ja siirdub riburada saali poole. Teekond teisel korrusel asuvasse ruumi on filmilikult lineaarne: kes ei ole siinsesse sotsiaalkeskusse varem sattunud, võib ette kujutada kahemarsilist deformeerunud teraskäsipuuga treppi ja sellele järgnevat pikka kitsast akendeta koridori, kus kaks inimest teineteisest vaevu mööda mahuvad. Saal ise on küllalt väike, lohakalt pimendatud akendega ja piisavalt madal, et publiku kätel ringi kulgevad rahvasurfarid saavad lakke jalajälgi jätta. Bändid esinevad publikuga jagatud põrandapinnal ja konkreetse lavapiiri puudumine tekitab kontsertidel alati hea sünergia. Seejuures toimib ruum vaatamata oma käepäraste vahenditega ümberkohandatud olekule akustiliselt üsna hästi.
Esimese ja lühema, reedese päeva kontserdiprogramm algab energilise kolmikpauguga. Esimene on siitsamast Tallinnast pärit powerviolence’i mängiv Childbeater, mida iseloomustavad lühikesed fragmentaarsed lood, halastamatu tempo ja metalse, taldrikurohke kõlaga trummimäng koos käredate kitarridega, mis jäetakse siis, kui nad parasjagu täistuuridel ei keevita, kumisema, undama ja mängitud järske lühikompositsioone kokku sulatama. Bändil on kaks vokalisti, kes mõlemad mitme eri hääletooniga röögivad, ja kui lavale ei vaataks, ei pruugikski aru saada, kumb neist parasjagu häält teeb. Publikus käivitab selline dünaamiline algus muidugi tormilised protsessid, mis jäävad väikeste pausidega kestma kogu festivali ajaks – põhimõtteliselt kõigiks hetkedeks, kui keegi laval esineb. Hiljem rüselevad ja tõuklevad kuulajad jõuliselt ka selliste bändide ajal, mille muusikaga see justkui otseselt ei sobikski, aga powerviolence’iga muidugi sobib nagu rusikas silmaauku.
Teisena mänginud Koni jätkab samalaadsel lainel. Verinoorte Haapsalu tüüpide muusika on eelnenust tugevamate death metal’i mõjutustega. Haiglaslikule pumpavale tempole lisatakse põrkavad bassikäigud, verdtarretava kõlaga kolmeduurifraasid kitarril ning veelgi sügavam korin ja kiledamad karjed, mis kalduvad kohati ka black’ilikku kalki kähisemisse. See eklektiline ja kiirelt vahelduva tonaalsusega, samal ajal läbivalt massiivse kõlaga ja haarav tervik pakub igal hetkel huvitavat kuulamist.
Kolmandana mänginud Directors üllatas stiilipuhta retrohõngulise speed või thrash metal’iga, tehes küll agooniamõõdikul tugeva sammu tagasi ja lubades publikul kergemini hingata, aga hoides siiski tempot üleval. Toimunuks justkui ajahüpe 1980ndate ja 1990ndate vahetusse, võib-olla mõnele eelnevalt mainitud spordikoti põhjas asuvale kassetile, aga sedasorti muusika võib ka muutumatul kujul meeleolukas olla.
Minu meelest oli esimese päeva nael Rootsi bänd Rawheads. Konkreetse trummibiidi, ketassaelikult lõikava kitarri ning eriliselt vaenu ja mässu õhutava tämbriga naisvokaali („die, nazi, die!“) abil manab nende hardcore silme ette pildid hävinevast planeedist ja poliitilistest kataklüsmidest. Apokalüptiline ja kuidagi eriti kaasahaarav.
Pärast õhtu jooksul kuuldud ohtrat heas mõttes ebaküpset ja volatiilset muusikat mõjus päevale punkti pannud Nova Lux isegi võõristavalt tasakaaluka ja normaalsena, aga sedalaadi stiililine mitmekesisus ongi just väikeste isetehtud festivalide tugevus. Igatahes astub see bänd pika ja väärika ajalooga Ida-Euroopa postpungi või depressiivroki rada mööda, jätkates seda, mida eesti bändidest näiteks Metro Luminal või Kosmikud on juba millalgi varem alustanud. Sisukad laulusõnad, karismaatiline kumedalt moondunud tämbriga vokaal ja läbimõeldult üles ehitatud lood võimaldaksid neil vist esineda ka teistsugustel lavadel kui väikesed ja põrandaalused. Võib-olla isegi avalikus raadios.
Teise päeva algusse tõi perfomance-kunstilikku groteski Tartu bänd Oversized Dildo Destruction, mis hiilgas tomoffinlandilike nappide töömehekostüümide, juba bändi nimes reedetud obstsöönsete rekvisiitide ja seakisa meenutava vokaaliga. Grindcore on omaette lõbustus ja tõi ka publiku hulka kaasa elama spetsiifiliselt valmistunud ja kostümeeritud ning kentsakalt käituvaid fänne.
Omaette mikroskoopilise, eristuva meeleoluga alamfestivali moodustasid hoovis esinenud $aydon9 Lasnamäelt ja Likane Leppäne Oulust. Mõlemad hardcore-skeenest välja kasvanud artistipaarid esitasid nüüdisaegset, Memphise-pärast, elutüdimusest tiinet hiphoppi. Kui $aydon9 õudusfilmilik kõlaesteetika manas silma ette mastaapsemaid postapokalüptilisi koledusi, siis Leppäneni veenvalt surmani tüdinud hoiak ülinaturalistliku pildi elust polaartalve mattunud paneelmajarajoonis, hooajalisest meeleoluhäirest ja tapvast igavusest. Osavalt tehtud biidid ja hästi edasi antud meeleolu tekitasid nii usutava ja jäise terviku, et seda oli lausa kummastav kogeda õues paistnud veel siiski suvise päikese paistel. Eesti kuulajate ateistlikule huumoritajule apelleeris eriti mõjusalt lõpetuseks esitatud sügavalt antikristlik lugu, mille pealkirja ja ühtlasi ka skandeeritud refrääni äratoomist peaksin siinkohal ehk isegi tarbetuks toorutsemiseks.
Sisse tagasi jõudes rebis Skoone kuulajad juba esimestest sekunditest alates oma kompromissitu energilisusega eelnenud depressiiv-hiphopi loiust tuumatalvemasendusest tagasi rübelevasse punkreaalsusesse. Publiku hulgas puhkes isegi siinsete kõrgete standardite järgi erakordne, peaaegu tervet põrandat seinaäärteni hõlmav hullumaja. Ka mina, kes ma jätan mosh pit’i harilikult endast noorematele ja energilisematele (neid, tuleb tunnistada, on Ülases alati valdav enamus ja minusugust vanemat põlvkonda vaid mõni üksik), ei suutnud hetketi vastu panna kiusatusele sulanduda põrkleva ja skandeeriva, turbulentse inimkeerisega ja tunda, et ma olen samuti „I! E! D!“. Et minu lokaalsest ühe-inimese-plahvatusest saab osa suuremast, tervet saali täitvast kineetilisest möirgest. Bänd näis saavat oma mõjust publikule omakorda lisatiivustust ja hoidis intensiivsuse üleval, kuni jättis lõpuks põhjalikult läbi raputatud ning sõna otseses mõttes õhku ahmiva ja higist tilkuva kuulajaskonna kondensvett nirisevatest kiviseintest tuge otsides suurema hapnikukontsentratsiooni poole vaaruma.
Järgmisena lavale tulnud Batra Lätist alustas küll petliku lubadusega, et hoogu võetakse maha, ent rahulikku meelt jätkus neil pahaendeliselt räpase ja veniva kõlaga sludge-passaažide mängimiseks vaid sissejuhatuseks ning mõneks lühikeseks vahepalaks. Aga kordagi ei läinud kaua, kuni neurootiline trummipartii – üksainus suur rütmihäire – ja kiirelt hakkivad keelpillid koos heegeldatud, häält summutava kaheksajalamaski tagant urisetud vokaaliga tempoohjad palavikult lühikeste, umbes minutiste lugude esitamiseks enda kätte haarasid. Tasakaalutule ja ülepingutatud visuaalkuvandi (peale maski kandis laulja karvast gorillakostüümi) kontrastina mõjus bändi helikeel läbimõeldu ja huvitavana ning sotsiaalkriitiline frustratsioon usutavana – see tegi neist mulle ühe festivali suurema kontserdielamuse. 29. augustil peaks Batral Riias olema plaadiesitlus. Loodan sealt läbi astuda, ehk on kellelgi veel mahti ühineda.
Tartust pärit veteranid, Project Dekadenz, jätkasid lätlastega mõnevõrra sarnase (ilmselt siis Liivimaise?) meeleoluga. Ka neile crust-punkaritele ei ole võõrad sludge’ilikud moonutused ja venitused, nendega vahelduvad kuulipildujaliku ühtlusega lõgisev kiire D-biit koos raskete objektidena vastu maad paiskuvate kitarriakordide ning valuliselt tuld ja tõrva röökiva kõrivokaaliga. Kadestamisväärselt raugematu energia muusikutelt, kes olid bändi asutades vist vähemalt kaks korda nooremad kui praegu.
Festivali lõpubänd viis jälle tagasi polaarsete meeleolude juurde. Veli-Rekka & Rokut Lapimaalt rõhus Metsiku Lääne ja kauge põhja perifeerse ala sarnasusele, ühendades kantrimuusika nukra emotsionaalsuse kaamose süngusega. Selle tulemus oli midagi erakordselt hämarat, mis sobiks hästi mõnda Aki Kaurismäki või David Lynchi filmi. See indiaanlase välimusega vana saam, kes ennast Veiko Õunpuu filmis „Viimased“ dünamiidiga õhku laseb, kui kaevandusfirma kavatseb tema hõimu maa kasutusele võtta, oleks ehk hea meelega sellist muusikat kuulanud. Publik oli rahul ja rahutu, ei tahtnud lasta festivalil lõppeda, bänd oli rahul ja ütles, et see oli parim kontsert, mis neil eales olnud. Võib-olla peaksid kantribändid tihemini pungifestivalidel esinema.
Ma olen alati armastanud kontserte, kus üle poole esinejate nimistust on nii väikesed, tundmatud ja obskuursed, et ilma spetsiaalselt järgi uurimata ei tea neist ette mitte midagi. Sellistes null-ootustele apelleerivates kooslustes on alati midagi huvitavat, üllatavat ja positiivset. Kui see obskuurse nimistu efekt paisutada kahepäevase festivali mõõtu, saabki Ülase festi. Pealekauba on Ülase sotsiaalkeskuses alati nii meeldivalt inklusiivne meeleolu: piisab sellest, kui viitsid kohale tulla ja normaalselt käituda, ning juba oled teretulnud. Ja kui viitsid aeg-ajalt kohal käia ja tunned huvi samasuguse muusika vastu nagu ürituste korraldajad, siis oledki otsekui automaatselt kogukonna ja skeene osa. Üks omadest nägudest festivali mässulise alatooni ja tossavate märgutõrvikutega grupipildil, hoone ees, mida võib juba üle kümne aasta pidada üheks Tallinna alternatiivsemaks kontserdipaigaks, mis on sinna meelitanud lugematu arvu väikesi huvitavaid bände, kellest Eestis ei oleks vastasel korral võib-olla kunagi kuuldud. Mitte anonüümne kuulaja, vaid osaline.
