Berit Petolai, Hele, tuisklev ja nimetu. Toimetanud Kätlin Kaldmaa. Illustreerinud ja kujundanud Hanneleele Kaldmaa. Hunt, 2025. 156 lk.

Berit Petolai esikkogu „Meoma ümisevad tuuled“ (2019) arvustust alustas Lauri Sommer sõnapaariga „maaelu romantika“ ja lõpetas iseloomustusega, et selles luules on tooniandev „oskus õnnelik olla“.¹ Nendesamade fraaside vahele mahub Petolai teise luulekogu temaatika ja tundelaad – idülliline omailm pisikeses Meoma külas.

Esikkogu telg oli linnast maale jõudmine ja sinna olemuslikult, emotsionaalselt ja kujundiliselt sisseelamine koos ebalustega, mida kätkes alles algusjärgus lähedustunne: „Enamasti ma armastan sind. // Aga vahel, vahel ajad sa mu marru“; „Vahel ma vihkan sind. Sa teed mu kurvaks“; „Alla ometi ei anna, ei. / Sest enamasti ma ikkagi armastan sind, Meoma“². Uues raamatus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on maalähedane elurütm lüürilisele minale juba omane. Teose keskmes on tasakaalukas süüvimine eredalt tajutavatesse, nii looduslike kui ka inimlike, ülevate ja argiste pisiasjade, „[h]etkede, naerukildude, soojade riivamiste“ (lk 14) väärtustesse.

Omailm on tunnetusliku kinnistumisega ühtlasi määratult avardunud. Esikkogus tähendas koduloodus tihtipeale taluõue ja selle kui kultuurmaa hooldamist: seemnete muldapanekut, lillepeenra kohendamist, kasvuhoones askeldamist, õunapuude lõikamist, „unisel maastikul“ „tõmbavate ja kutsuvate“ kruusateede³ siht oli ebamäärane kaugus, metsavälud jäid eemale hubasest koduruumist. Uues kogus pakub aed hoolitsemisvõimaluse asemel pigem eksistentsiaalsete meeliskluste tugipunkte („Kuigi minu juured on mujal, / hoian selle õuepärna tuttavast kujust kõvasti kinni“, lk 127). Needsamad kaugused on n-ö omaseks vaadeldud ja kuulatletud, nii et lüüriline mina saab muu hulgas rääkida „minu metsast“ (lk 61). Eredaid poeetilisi sähvatusi kätkevat ümbruskonda eritletakse harukordselt sooja tundlikkusega ja detailselt: lüüriline mina kõnetab liiginimede kaudu rohttaimi ja puid, loomi ja linde kui ammuseid tuttavaid. Samuti iseloomustab ta võrratuid aistilisi ning enesetunnetust kirgastavaid kogemusi pakkuvaid metsaradu, ilmaolusid, vanu maju, küla asukaid (sh koeri) – ja seda kõike teeb ta ühtmoodi õdusalt. Need elemendid on sama lähedased ja pühad kui tema kolm tütart ja hellades mälestuspiltides talletunud ema. Raamat ongi pühendatud „emale, kes õpetas .. uskumist headuse vääramatusse jõusse ja oskust näha väikestes asjades muinasjutule omast avarust“ (lk 5). Küllap ka mineviku ja oleviku valgumist poeetiliseks ühtsustundeks, nagu luuletuses „Mälestustekärjed“ kunagi „emale nii omased“ liigutused on „[s]iin, korraga minu ees. / Mu enese kätes“ (lk 15) ja „Trööstis“ tunneb lüüriline mina „ema armastuse jätku“ ära vastsündinud tütres (lk 24). Võimet aduda iga pisimatki ja tavalisimat hetke või argist asjaolu tundeküllase ja erilise eluhoo alusena jagab lüüriline mina nüüd tänuväärselt edasi – oma järeltulijaile, lugejaile.

Luulekogu on emotsionaalsete seisundite poolest samuti küllane: romantilisest, ent põgusat ärevust külvavast igatsuslikkusest või rabedatest hirmudest, kõhklustest kuni peaaegu sõnastamatu rõõmuärevuseni, „kooskulgemistes“ (lk 152) peituva meelekindluse ja isikliku püsini ses heitlikus ajavoolus, „kontrastide pineval kaarel“ (lk 27). Temaatiliselt põimuvad sidusalt tasane välise ja enese vaatlus, argised toimingud ning rahulik, ajuti salapärane ja ulmalik sisemaine üksiti kulgemine, ühtaegu elevad ja melanhoolsed seisundid ning mälestused segunemas olevikuga, külalood, perekondlikud meeleolupildid ja emaduse tundevärvingud. Kõige selle ümber on ürgse looduse tunnistamine helge ja suursugusena, samuti selle elutark ja hell, ajuti unelev mõtestamine, säilitamaks tasakaalu „selles ärevas ja hõredas ilmas“ (lk 32).

Poeetiliselt moodustab see kõik üpris ühtlase koosluse: enamikku tekste iseloomustab voogavalt aistiline ja kujundiküllane, sageli epiteedivõimendusi (sh eriomaseid algriimilisi, näiteks kummiselt kaarduv ja võnkuvalt vetruv, lk 77; sõõrjas salaring, lk 126; udu-ulmased, lk 128) kätkev jutustamine. Hoogne narratiivsus ongi Petolai luulelaadi eripära, seda märkis juba esikkogu alapealkirja sõna „luulelood“ ning inter­vjuus on Petolai toonud esile kalduvuse „jutustama kukkuda“⁴. Kui Sommer täheldas, et esikkogu tekstid „rulluvad pikkamisi lahti ja lasevad lugejal rahulikult oma seoseid põimida“⁵, siis nood tekstid on tihedamad. Nüüd mõjub „pikkamisi rullumine“ ajuti liigsusse suubumisena: väljendusjõult ääretult pulbitsev semantika ei anna tähendusmustrite kokkupanuks alati väärilist avarust, kuna ohtrasõnalises tekstis on seoste aimata jätmist napilt, ellipseid kitsilt. (Näiteks lk 23 ei tundu tarvilik rea „Ühe väga kalli inimese minek / ja teise värskelt kalli tulek“ täpsustus, et „Ema suri .. Ja sündisid sina“ – tähendus aimub muustki.) Samalaadsele mure­kohale 2021. aastal Petolaile Liivi luuleauhinna toonud luuletuses „Tõnkadi-lõnk“ (lk 29–30) on osutanud Joosep Susi: põhikujundi tähendus tehakse „võrdlemisi koormavalt“ selgeks seda üha korrates, „Jääb vägisi mulje, et Petolai ei usu tõnkadi-lõnk-kujundi võimsusse, selle suutlikkusse ise toimida, mõjuda, mistõttu on tarvis kõik ikkagi puust (või pilbastest) ja punaseks teha. Sellega, näib esialgu, pärsitakse kujundi mõju“⁶.

Jah, esialgu. Mõtete ohter sõnastamine ja kujundite kordamine paistab viimaks nimelt kooskõlas luules väljenduva reipa ellusuhtumisega, (argi)elurikkusse eleva haardumise ja sellele kindlameelselt toetumisega: „Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele. / Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet“ (lk 29). Samuti kätkevad kumulatsioonid olemise otsingulist avardumist ning luulekogu pealkirjas manifesteeritud heledust või vähemalt selle poole püüdlemist, nagu luuletuses „Küünitan iseenda poole“ (lk 25–28): hundinuiade pehmete ebemete tüüne langemine kui „kuldne lennumäng“ annab üha uuesti ja uuesti lausudes edasi lüürilise mina „kummalise kerguse“ ja sünguse, meelerahu ja pelgumise vahel võnkumise, „ühest äärmusest teise“ lendumise rütmi. Muide, isegi loodust hästi tundvale lugejale on kaunis õpetlik ja elamusrikas see õrn ja lugupidav tähelepanu, mida Petolai oma luules ümbrusele osutab.

Viimaks ongi märkimisväärne, kuidas aistiliste elamuste keskmes olev lüüriline mina (paiguti hoopis sinavormis) jääb omaenda omailmas justkui suuremeelselt altruistlikuks, paotades end pigem vargsi ning suunates oma väljendusrikka hoolivuse avarale ümbrusele sellesse tänulikult neeldudes („üle aasa loojuvas päikeseudus / rahu ja omaette olemist tajudes / nagu loksud natuke paika, / seal hõõguvate-auravate / kõrte ees seistes“, lk 66). Nii on „kooskulgemiste“ argine rütm või kirgas loodushetk hingeliste võnkumiste ja tunnete mõtestamise foonina poeetiliselt väärtuslikumgi kui mõni juhuslik läbielamine ja isemeelsus, pisikesed heledad sähvatused looduses on ülevamad kui üksikisiku katsumused, nagu libeduse trotsimist kajastavas luuletuses „Elu klaasmäel“: „Pole pidet, kuskilt kinni võtta ei saa, vajun ja lähen selle liuga tõrkumatult kaasa. [—] Külg märjal jäisel pinnal jään lebama ja vaatan üles. / Puuladvas kriuksub ja vidiseb keegi väga tasa, nähtamatult“ – leevike, „väike õhetava kuuega häälitseja, ei tema hooli jäisest maailmast. / Temal on algamas kevad ja temal on tasased kõlisevad laulud. // Lõpuks ajan end püsti. / Puukoorma kõrval maas on midagi säravat. Neoonselt hiilgav õrn lible sellel talveleinas maastikul. / Üksik liblikatiib – narmendav, õhuke. Aga luitumatu. / Esimene varakevadine liblikas, ikkagi“ (lk 13).

Tõepoolest – õnnelik on inimene (lüüriline mina), kes oskab lihtsast ja ometi vägevast keskkonnast ammutada harukordselt kirkaid kogemusi ning leida eri seisundite edasiandmiseks tabavaid sümboleid, millest kumavad üha läbi hellus, hool ja rahulik meeldumus.