Küllap on Eestis vähe inimesi, kes ei ole üles kasvanud Aino Perviku raamatutega. Isegi kui peres ei olnud erilisi lugejaid, on mõnda teost tema loomingust ikka loetud. Ja seda on tehtud põlvkondade kaupa.

On välja lõigatud pabernukke raamatust „Kaarist on kasu“, elatud kaasa Kunksmoori ja kapten Trummi nääk­lustele. Imetletud mereröövlitütar Arabella vaprust ja mindud lasteaeda, Paula raamat näpu vahel. Emad on raamatukogudest nagu tuletikuga taga otsinud „Kallist härra Q-d“, sest see on koolis ilmtingimata tarvis homseks läbi lugeda … Isad on õhtujutuks võtnud ette „Kollase autopõrnika“ … ja lugenud seda publikumi soovil seni, kuni tekst mõlemale, nii ettelugejale kui kuulajale, pähe kulub.

Oh, seda loetelu võiks jätkata lõputult, sest Perviku raamatud on meie lastekirjanduse kallisvara. Muidugi sai mõni tema raamat ehk rohkem tuntuks ja teine vähem, aga see on loomulik. Ta kirjutas palju. Habent sua fata libelli.

Kahtlemata väärib tähelepanu ka Perviku täiskasvanud lugejale mõeldud proosa, eriti 2020. aastal ilmunud omaelulooline „Miniatuurid mälupõhjast“ – tark ja sügav, nõtke ja napp. See on üldse omaette kunst vähe lausudes väljendada mõõtmatut. Kirjutada napilt, aga nii, et jääb meelde. Osata lühikesse lausesse ära mahutada terve maailm, raamatu ilmumishetkel 88aastase elu kogemus. Pervik oli sellise kunsti suurmeister. Ka kõrges eas püsis ta kirjanikuna kadestusväärselt heas vormis.

Toimetada polnud Perviku tekste peaaegu tarvis. Seal oli kõik paigas ja läbi mõeldud, algusest lõpuni. See oli juveliiri täpsusega loodud tekst, mida saamatu toimetamine oleks pigem rikkunud. Teps mitte iga autori puhul ei ole see nii.

Kuid näilisest nappusest hoolimata ei ole Perviku raamatute maailm kunagi kammerlik ega piirdu oma lävepakuga. Tema lastele kirjutatud raamatud käsitlevad julgelt oma kaasaja maailma ja selle valupunkte – inimese mõtlematut käitumist looduses, inimkaubandust, kodumaa kaotanute toimetulekut, kasuahnuse ja võimujanu hukatuslikkust, väikese riigi presidendi valikuid. Ent selle kõrval tuleb juttu ka sõprusest, hirmudest ülesaamisest, inimestevaheliste suhete keerdkäikudest, hea võidust halva üle ning väikestest asjadest, mis on elus vaata et veelgi tähtsamad kui suured.

Nii et nüüd, kui inimest ennast enam pole, on ta oma raamatutes ometi edasi. Ja raamat mäletab, nagu kirjutas Pervik rahvusvahelise lasteraamatupäeva 2011. aasta sõnumis, mida levitati üle maailma.

Olen Aino Pervikust lastekirjanikuna kirjutanud mitut puhku. Lasteajakirja Täheke toimetajana tema jutte väga palju ka avaldanud. See koostöö algas ammu enne mind, algas Jaan Rannapi toimetajapäevil, kui mina olin veel laps ja kõigest Tähekese lugeja, ning kestis aastakümneid. Paljud Perviku raamatud, „Kunksmooriga“ eesotsas, ongi alguse saanud Tähekesest.

See oli vist autori seitsmekümnes juubelisünnipäev, kui Loomingus sai võrreldud Astrid Lindgreni „Röövlitütar Ronjat“ ja Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütart“. Ajendiks asjaolu, et mõlemad tekstid on kirjutatud ja ilmavalgust näinud ühel ajal, üks siin- ja teine sealpool Läänemerd, ning lähtepunktid juhtumisi kaunikesti sarnased – tüdruk, kes kasvab üles keset kurjust. Mäletan, et nimetasin Lindgrenit selles kontekstis lootusetuks romantikuks ja Pervikut paadunud humanistiks. Samal seisukohal püsin siiani.

Kuid ometi saan seda järelehüüet kirjutades aru, kui kerge on libastuda klišeel, teha suuri sõnu, kutsuda Pervikut meie lastekirjanduse superstaariks, grand old lady’ks või meie oma Astrid Lindgreniks või kelleks iganes … ja tean, et Perviku oleks seesugune banaalsus turri ajanud. Seega üritan seda mitte teha.

Sest – „Aino on ainus,“ kui tsiteerida Singer Vingeri laulu pealkirja. Ainus jah, kirjanikuna Astrid Lindgreniga üheväärne, seda teame ometi kõik. Kaalu­kategooria on sama. Vähemasti eesti lapse lugemislaual seisavad nende kahe geniaalse kirjaniku raamatud kõrvuti.

Seda suurem on kurbus, et Ainot enam meie seas ei ole. Selle mõttega tuleb meil kõigil veel osata leppida.

Viimasel ajal olen kirjanike liidu üritustel ikka meenutanud lastekirjanike laudkonda. Seal istus otsekui laste­kirjanduse klassikute sektsioon: Jaan Rannap, Olivia Saar, Helvi Jürisson, Ira Lember, Aino Pervik … Oli tõlkija ja paljude lasteraamatute toimetaja Helle Michelson, oli tema sõbranna Ellen Niit, siis Harri Jõgisalu, vahel oli ka Heljo Mänd … (Millalgi liitus laudkonnaga ka Leelo Tungal. Tule istu meie sekka, meil on noori ka tarvis, hõigati teda kampa.) Kui prouadel kippus vein klaasis lõppema, tuli Jaan Rannap uue pudeliga – ja juttu jätkus kauemaks. See oli üks ühtne ja kokkuhoidev seltskond, kellele oli antud aastaid elada ja kirjutada. Ja kes mõistis seda saatuse kingitust hinnata. Kes teab, vahest just seepärast neid aastaid antigi, et lastele kirjutamisel vallanduv energia püsti hoidis?

Meie oma lastekirjanduse klassikud.

Kunagi tunnistas Aino mulle – vist mingi intervjuu käigus –, et pika elu juures on kõige kurvem see, kuidas kõrvalt kaovad eakaaslased – need, kellega oli ühiseid mälestusi. Kes mäletasid asju nii nagu sina, sest nad elasid sinuga ühel ajal. Et noored on toredad küll, aga nende mäletamine algab hoopis teisest aja­hetkest kui sinul. Ajaarvamise alguspunktid asuvad eri kohas. Kurb, aga paratamatu üksindus.

Nüüd on toolid lastekirjanduse klassikute laua taga tühjaks jäänud. Hiljuti läks ju ka Ira Lember. (Leelo, va plikake, on teretulnud teistesse kirjanike laudkondadesse.)

Aino oli sellest „eestiaegsest“ seltskonnast viimane. Ja omal kombel ikkagi ainus, sest selliseid lastekirjanikke enam ei sünni.

Sünnivad uued, sünnivad teistsugused. Kuid kas ka nii säravad?

„Milline peab olema üks hea laste­raamat?“ esitasin kunagi Pervikule küsimuse.

„Hea lasteraamat peab olema hubane, põnev ja arusaadav. Kurb võib olla, kuid lõpp peab olema kindlasti õnnelik. Ei tee paha, kui seal ka natuke nalja saab,“ on ta vastanud. See oli Tähekese intervjuu viisteist aastat tagasi.

Võiks arvata, et lihtne retsept. Tegelikult – tuhkagi. Võib-olla tulebki sellepärast tõeliselt häid uusi raamatuid ette nii vähe, kuigi letid on ju teoseid täis.

Hüvasti, Aino Pervik! Ja suur tänu! Kõige eest.