Anu Kree, Kolme tiivaga klaver. Toimetanud Tiina Randus. Illustreerinud Anu Kree, kujundanud Einike Soosaar. Menu Meedia, 2025. 140 lk.

Esimene Anu Kree raamat, mida lugesin, oli luulekogu „Palangukõnd“ (2024). Tegu on hingestatud, kujundirohke ja kauni koguga. See sisaldab palju loodusega seotud allegooriaid: „puulaulu ruumilised värsid“ helisesid lugedes kõrvus igal leheküljel, vasakult silmanurgast paistis, kuidas „jäävangist rabelev oja peseb remmelga juuri“, paremalt, kuidas „paljastub künkaga maastiku / tõsine naljakas õlg“ ja „maastik kaardub siluettideks“.¹ Süües kasvab isu ja peagi oli mul näppude vahel ka Kree järgmine luulekogu „Valge metsa närv“ (2024), mille esitlusel Tallinna Kirjanike Majas möödunud aasta sügisel ka käisin. Kui nüüd paluti arvustada Kree värskeimat proosakogu „Kolme tiivaga klaver“, ei kõhelnud ma hetkekski – olin juba uneledes Kree ajatusse loomeuniversumisse vajunud.

Ajatu maailm

Mind valdab Kree loomingut, eriti luulet lugedes alatihti tunne, justkui tema loodud maailmas aega ei olekski, või siis ilmnevad ajavormid üheaegselt. Mida kauem selles fluidumis viibida, seda enam sulabki kõik ühte ja juhtub korraga: „maastik kaardub siluettideks / katustest saavad mäed / ja puudest hobused“².

Eve Pormeister iseloomustab Kreed kui „kujundlikult mõtlevat ja tähendusnihkeid armastavat“ autorit.³ Nõustun Pormeistriga selle ning ka järgmise seisukoha osas, et Kree elaks justkui kahes maailmas samaaegselt: nii kombatavas kui ka tajutavas. Eks see olegi too „pärismaailmas“ ning enda loodud loomeuniversumis asetsemine. Palub ka minategelane loost „Kindlad sõnad“: „Sul tuleb mulle öelda, et olen maa peal. Ja mu taldadel on siin ruumi,“ justkui soovides kinnitust, et ta ikka päriselt olemas on, et oleks kontakt „reaalsusega“ (lk 115). Kree loomeuniversumis uidates hakkavad tõesti peagi piirid selle ja muu maailma vahelt kaduma. Enam ei mäletagi, kus asus tihedate metsviinapuuväätide taga too värav, kustkaudu sisse sai astutud. Või kas olengi viibinud kunagi kusagil mujal? Kas olen üldse kunagi kusagil viibinud?

Kree on olnud viimastel aastatel väga viljakas: on ju ta ilmunud üheksast teosest lausa seitse välja tulnud viimase kolme aasta jooksul. Õigupoolest on Kree korraga kunstnik, luuletaja ja proosakirjanik. Tema enda sõnul ongi kujutav kunst käinud kirjutamisega alati käsikäes.⁴ Seda on tema raamatuid lugedes ka tunda: silme ette kangastub maagiline-müstiline maailm, nagu mõnel muinasjutulisel maalil. Ning eks ole selline imeloom nagu kolme tiivaga klavergi üks maagiline nähtus!

Kree koguni suhtleb oma tekstidega, küsib neilt, kuidas, mis viisil ja kujul nad paberile – siia maailma – sündida tahavad. Näiteks enne „Valge metsa närvi“ esitlust postitas Kree oma näoraamatu seinal: „Kõndisin järjest eredamaks muutuvas päikeses ning peagi mängis sõbra nimi mulle end hõlpsasti kätte. Küsisin veel temalt, kas ta sooviks olla „Valge metsa värv“, kuid ta jäi endale kindlaks. Säilitas närvi. Ja õigesti tegi.“ Ka Kree esimesest proosakogust „Elu nagides“ õhkub just sellist atmosfääri, et lood on ise autori juurde astunud, teda kleidihõlmast sikutanud ja palunud, et nad kirjutataks.

Sonetid proosas

„Kolme tiivaga klaver“ sisaldab nii novelle, novellette kui ka miniatuure ehk laaste. Ma ei teagi kuigi palju eesti teoseid, kus need žanrid korraga esindatud on. Tean aga öelda üht: Kree valdab neid kõiki pehme kergusega. Friedebert Tuglas on kunagi kirjutanud: „Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; [—] mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.“⁵ Kree saab minu hinnangul sellega suurepäraselt hakkama.

Paljud tema lood panevad just tundma loo õhustikku, tegelase meelelaadi, tegevuse põhjusi – ilma neid otseselt kirjeldamata. Toon näiteks vist kõige sügavama tunnetusliku jälje jätnud loo Kree värskest proosakogust – „Kes me oleme“. Valitseb justkui rohekas niiske ja udune atmosfäär, milles peategelane heljub. Selles on midagi ürgset ja muskuslõhnalist; midagi, mis paneb tahtma joosta täiskuuööl männimetsa ja suruda seal küüned samblasesse maapinda. „Kolme tiivaga klaveri“ kõikide teistegi lugude olustik on eri laadi ja omasuguse atmosfääriga. Kajama jääb loo „Paigarändurite juures“ minategelase mõtisklus: „[M]illeks tähtsustada vahepealseid kohti, kui tullakse alati õigesse paika tagasi“ (lk 71). Kree raamatute juurde tuleks tõepoolest alati tagasi, isegi kui vahel neist kaua aega eemal olla.

Kree respekteerib oma loomingut, laseb sel pulbitseda elust ja eneseteadlikkusest. „Kolme tiivaga klaver“ on kui elujõuline vetruva pinnasega turbasoo, kust kerkivad soosaartena pinnale lood ja nende tegelased, kes hakkavad omavahel vestlema ning sobituma sellesse pidevalt muutuvasse keskkonda. Ja sobituvad ka: ükski lugu pole raamatus ülearu, tegelaste suhtes ja nende motiivides pole üldiselt kahetimõistmist (v.a loo „Lõhutud“ kolm eriskummalist meest, kes võivad olla nii majahaldurid, noored austajad kui ka illusioonide purustajad). Ometi ei taha ma öelda, et Kree tegelased on üheülbalised: nad kõik on omaette isiksused nagu päris inimesedki meie ümber. Mitte just kõik Kree loomesoo tegelased pole oma eluga rahul ja positiivselt meelestatud, näiteks vaevab Gustavit „Plaanivälisest elust“ depressioon, Manivaldi „Virgutusvõimlejast“ aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning „Jupstüki“ Valevit kerge obsessiiv-kompulsiivne häire. Kreel on kõigi oma lugude ja nende tegelastega otseühendus, nii et ta saab nendega vestelda ja õhtul tassi saialilleteedki juua.

Loos „Sisutihedus“ nendib minategelane, et teda peetakse „suureks üldistajaks“. Seda aga Kree enda kohta kindlasti öelda ei saa, sest tema kirjutamisstiili iseloomustab detailirohkus. Kree lihtsalt märkab kõiges elu. Kuigi lihtsat ei ole siin tegelikult ju midagi. Ta võib ajatult vaadelda isegi paplipuu ebet: „pappel pudiseb sel suvel kaua / üks ebe veel siis on paaritu arv / sügav haigutus viib kohal linna / võbisema mu liigerksa südame“.⁶ See reaalsuse tasand on kogu aeg meie ümber, seda peab lihtsalt oskama näha. Ja Kree õnneks oskab.

Kõigest ei peagi aru saama

Paljud Kree proosalood „Kolme tiivaga klaveris“ räägivad eskapismist, pagendusest, kellekski teiseks muundumisest. Näiteks novellis „Pagenduses“ põgeneb minategelane kuuri iga kord, kui liialt ninakas ja uudishimulik naabritädi külla tuleb, ja sedakaudu oma siseilma. „Võimalused“ on aga lausa simulatsiooni­teooria-hõnguline jutustus, kus jällegi on minevik, olevik ja tulevik samal ajal kohal. Aga ehk elamegi eelnevaid elusid olevikus mingil määral lihtsalt edasi ning midagi eelnevast on alati alles? Meenub budistlik mõtisklus küünlaleegist, millega süüdatakse järgmised küünlad – kas iga uue süüdatud küünla leek on sel juhul identne esimese leegiga või on tegu täiesti uue leegiga? Või on see midagi vahepealset?

Teame kõik, et hea novelli ja novelleti üks põhiomadusi on mõjuv või üllatav puänt. Kreel leidub nii üllatava lõpuga (näiteks „Kõlakas“, „Plaani­väline elu“) kui ka sellest ilma jäänud jutte (näiteks „Virgutusvõimleja“, „Vormi­kandjad“). Tema lood on head ka ilma puändita. Mõnikord lõpevad lood mõjusalt ka siis, kui nende kulg viibki sujuvalt loogilise lõpuni, mis oli küll tajutav, aga pakub sellegipoolest rahuldust – nagu rongi jõudmine õigesse peatusse õigel ajal.

Küll aga ei mõistnud ma lugedes võib-olla alati igat loos välja toodud elementi, selle tähtsust. Kui vajalik on mainida näiteks „Jupstükis“ veekannu, mida tegelane isegi kodust eemal ööbides maha ei saa jätta, kui sel loo lõpp­lahenduseni jõudmisega tegelikult mingit pistmist ei ole? Tõsi: ega päriseluski kõik ju põhjusega juhtu, mõned asjad on ka täiesti suvalised, aga kunsti puhul ollakse harjunud eeldama, et kui püss on laval, siis peab sealt ka pauk tulema. Samuti ei suutnud ma lugu „Järv“ lugedes peast pühkida küsimust: kas kuuri sees, kus asub järv, on ikka valgust ka kogu selle elukeskkonna jaoks? Kuidas need inimesed seal kõik aega veeta nägid, kas laelambid siis põlesid? Ja kui tihti keegi tegelikult auto tagaklaasile „illusioon“ kirjutaks, nagu see juhtub loos „Lõhutud“? Seega on mõnes loos ehk liig palju, mõnes liig vähe detaile. Aga need on vaid erandid.

Kogu Kree looming on kütkestav, paneb mõtlema ja ühtaegu unelema. Ja muidugi tundma. Olen selliseid lugusid alati nautinud – lugusid, mida lugedes olen justkui iminappadega selle olemisse imetud, ja mida kirjeldada või kokku võtta ei oskagi. Tavaliselt mõjub nii pigem luule, aga kui keegi suudab ka proosaga keha seestpoolt, võiks öelda et hingegi, kihelema panna, haarab see jäägitult. Tahan end visata sellesse rohekasse udusse ja lasta mäekurudevahelise jõe jahedal, ent kodusel voolul end läbi lugude ja nende tegelaste kanda.

Miks just kolme tiivaga klaver ja kuhu ta lendab? Seda teab ta vaid ise, meie asi on vaid tunnetada.