Elame võimu kujundatud maailmas, kus on määratud, kuidas maad kasutada, maju ehitada ja ruumis elada. See võim seab esikohale efektiivsuse, kasumi ja kontrolli. Sageli elurikkuse, elanike autonoomia ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse arvelt. Mis siis, kui arhitektuur ei oleks midagi, mis määratakse ülalt alla, vaid midagi, mis tekib orgaaniliselt, lähtub teistest põhimõtetest, mis on küll kapitalismis uudsed, kuid mitte teostamatud?

Anarhismi selgitamiseks lähtun Briti anarhisti ja kirjaniku Colin Wardi sõnadest: see on ühiskond, mis korraldab end ilma autoriteedita ja on alati olemas. Nagu seeme lume all, mis on maetud riigi ja bürokraatia, kapitalismi ja raiskamise, privileegide ja ebaõigluse, natsionalismi, usuliste erinevuste ja ebauskliku separatismi alla.

Anarhismi printsiibid

Colin Ward oli tuntud ka kui eluaseme-ekspert ja anarhismi propageerija. Tema raamat „Elamuehitus“ („Housing: an anarchist approach“, 1976) uurib, millised on anarhismi põhimõtted ja elemendid, mille abil saab määrata anarhistlikke ruume.

„Tegutsemine“ on raamatu esimene osa, kus käsitletakse klassikalist sõjajärgset skvottimise liikumist ning seotakse see skvottimispraktikatega nii Suurbritannias kui ka mujal. Välja joonistub elamuasemepoliitika puudujääk – elanike kaasamine. See osa lahkab ka inimeste elamuasemete vajaduste eiramist võimu ja poliitikute poolt. Peatükk „Eneseabi“ annab ülevaate iseehitamisest Suurbritannias ja mujal maailmas ning avab skvottasumite laialdast levikut kolmandas maailmas. Selles osas visandatakse ka anarhistlik lähenemine linnale. „Professionaalid või inimesed?“ – neljas peatükk esitab just sellise küsimuse. Mis läks arhitektuuri ja planeerimisega valesti? Kas arhitektuuri saab tuua bürokraatliku eliidi mänguväljalt ära ja muuta kaasavamaks? Peatükis „Elanike kontroll“ väidetakse, et ainus lahendus eluasemele, olgu see siis lagunevates linnades või uutel elamualadel, on see, kui inimesed ise võtavad asjade korraldamise enda kanda.¹ Peamiseks, raamatust kõlama jäävaks juhtmõtteks võib pidada vastastikust abi.

Pjotr Kropotkin arendas XX sajandi alguses vastastikuse abi ideed põhjalikult raamatus „Vastastikune abistamine. Evolutsiooni faktor“ („Mutual Aid: A Factor of Evolution“, 1902), kus ta vaidleb vastu Charles Darwini loodusliku valiku ja tugevama ellujäämise ideele. „Vastastikune abi“ rõhutab inimeste ja kollektiivide loomulikku kalduvust teha koostööd, toetada üksteist, lahendada probleeme ise ja ühiselt ilma hierarhiliste struktuurideta.²

Varajased kogukonnad, vabalinnad ja tsunftid toimisid koostööl. Need ei sõltunud tsentraalsest kontrollist, vaid omavahelistest kokkuleppest. Alles alates XVIII sajandist ilmuvad kindlustusühistud ja tarbijate kooperatiivid töölisklassi initsiatiivil, et toetada ja kaitsta neid vabrikantide eest.³ Samuti on ajalooliselt eksisteerinud ühismaa, mida kasutati kirjutamata reeglite toel. Selle aluseks oli usaldus ja iseregulatsioon, mitte seadus ega bürokraatia.⁴

Anarhismi teke ruumis

Briti kirjanik, akadeemik, fotograaf ja visuaalkunstnik Paul Dobraszczyk pakub raamatus „Arhitektuur ja anarhism“ („Architecture and Anarhism“, 2021) välja, kuidas klassifitseerida anarhismi ruumitüüpe.

Arhitektuuris võib välja tuua anarhismi olemust kandvad tüpoloogiad. Need on kunst, spekulatsioon, vabastamine, osavõtmine, põgenemine, protesteerimine, ökoloogia ning hädavajadus.⁵ Olen jõudnud järeldusele, et igal tüübil on oma põhialus sõltuvalt vajadusest ja valikust ning nendevahelisest tasakaalust.

Näitena võib tuua hädavajaduse tüpoloogia. La Zone oli XIX ja XX sajandil Pariisi ääremaal asuv piirkond – kaitserajatiste vöönd, mis pärast esialgse otstarbe minetamist kujunes isetekkeliseks, reguleerimata ja kõrgemalt poolt kontrollimata kooselamise ruumiks.

Kas loodus on anarhist?

Kas loodus toimib ilma valitsejateta? Kui taimed, loomad ja teised organismid suudavad eksisteerida käskude ja keeldudeta, siis kas inimühiskond võiks areneda samamoodi? Vastastikuse abi põhimõttel? Just seda küsimust hakkasid XX sajandi teisel poolel järgmise põlvkonna anarhistid esitama.

USA ajaloolane ja poliitfilosoof Murray Bookchini võib pidada bioloogiliste ja sotsiaalsete väljakutsete suuna peamiseks mõtlejaks. Ta kritiseeris kapitalismi, nägi seda keskkonna seisundi halvenemise peamise põhjusena, ning kutsus üles asutama ökoloogilisi kogukondi. Ta nägi, et keskkonnakriis on eelkõige sotsiaalne kitsaskoht. Ta leidis, et keskkonnaprobleemidest, nagu metsade hävimine, bioloogilise mitmekesisuse kadu ja kliimamuutused, ei saa välja tulla ainult tehnoloogiliste lahendustega. Tegeleda tuleb juurpõhjustega, nagu võimustruktuurid ja domineerivad sotsiaalsed grupid. Brookchin kritiseeris nii kapitalistlikku kui sotsialistlikku riigisüsteemi, sest mõlemad on üles ehitatud domineerimisele, olgu see siis kasum või keskne juhtimine, võõrandavad inimese loodusest ja otsustamisprotsessidest.⁶

Koostöömudelid

Prantsuse anarhist, filosoof ja majandusteadlane Pierre-Joseph Proudhon küsis juba XIX sajandil, mis on omand. Ta nägi eraomandis ebaõiglust ning arutles pidevalt vastastikuse koostöö lahenduste üle.⁷ Tänapäevalgi muutuvad ressursid, tööjõud ja maa kasumikeskse ekspluateerimise objektideks, mitte ühise heaolu vahenditeks.

Traditsiooniline avaliku ja erasektori partnerlus ehk averus on mudel, kus riik kaasab erasektori ressursse avalike teenuste pakkumisse. Kuigi see võib olla efektiivne suurte infrastruktuuriprojektide puhul, kaasneb sellega pahatihti kohalike elanike huvide ja vajaduste eiramine ning kasumi esikohale seadmine. Koolid, haiglad või transpordivõrgustik võivad küll eksisteerida, kuid inimesed ja loodus pole sellise mudeli puhul olulisimad.⁸

Sellele vastandub uuem ja kogukonnakesksem lähenemine ehk avaliku sektori ja kogukondade koostöömudel (public-common partnership). Selle mudeli puhul teevad koostööd riiklikud institutsioonid ja kohapealsed kodanikuühendused, et ühiselt omada ja hallata vara, mis mõjutab otseselt inimeste igapäevaelu, olgu selleks metsad, hooned või energiaallikad. See mudel tugineb demokraatlikule juhtimisele ja vastutuse jagamisele.

Ka Eesti kontekstis on sarnaste ideede üle arutletud. Tarmo Jüristo on artiklis „Era, avalik ja ühine“ pakkunud, et lisaks avalikule ja eraomandile peaks ruumilises mõtlemises olema ruumi kolmandale – ühisele. Ta toob keele näitel välja, kuidas midagi, mis formaalselt kuulub avalikkusele, võib siiski olla ühisväärtus, mida luuakse ja hoitakse koos.⁹ See kehtib ka ruumide kohta, näiteks metsad ei ole ainult linnale kuuluv avalik loodusala, vaid ühine keskkond, mille tähendus kujuneb kasutuse, hoole ja vastutuse teel.

Unustatud uued materjalid

Kuidas teha teisiti? Sellele küsimusele vastust otsides ja mõtiskledes pakun Harku metsa maastikukaitsealale välja alternatiivse bioloogilist mitmekesisust väärtustava haldussüsteemi, lähtun anarhismi, lokalismi ja posthumanismi põhimõtetest.

Harku mets võiks saada ühiskasutatavaks alaks, kus ruum ei allu majanduse loogikale ega tsentraalsele linnaplaneeringule, vaid kujuneks elanike ja looduse sümbioosis. Alustuseks tuleks ümber mõtestada praegu kehtiv maastikukaitseala piirang. Mets ei tohiks olla suletud ja reglementeeritud kaitsevöönd, vaid avatud ja koostööpõhine keskkond, kus rakendatakse avaliku sektori ja kogukondade koostöömudelit. Usun, et nii on võimalik kujundada ruum, kus linn kasvab metsa sisse ja mets saab linna osaks.

Mets ei ole lihtsalt ressursside kogumik, vaid koosloomise ruum, kus rakendatakse säästliku metsanduse meetodeid, lähtutakse mosaiikse metsanduse kontseptsioonist, mille kohaselt mets, põllumaa ja inimasustused toimivad põimitult. Mets ei pea olema vaid puidu või muu toodangu allikaks, see võib olla ka materjalide kultuuri arendaja ja sotsiaalse ruumi looja.

Harku metsa kavandatav ruum peaks tekkima olemasolevate kihistuste – varemed, lagunenud taristu, floora – ja seal toimetavate inimeste vajaduste ja argitegevuste dialoogis. Ruumi ei kujundata üksnes inimestele, arhitekt loob maailma koos teiste liikidega, märkab, mis on olemas, ja reageerib sellele. Pakun biogeensete ning hüljatud taristu materjalide taaskasutust, isetekkeliste kuuride edasiarendamist ning varemete vajadusel rekonstrueerimise kaudu elluäratamist mitte ainult uueks funktsiooniks, vaid uueks tähenduseks. Vastastikuse abi ja iseorganiseerumise kaudu saab luua linnametsa, kus loodus ei seisa eraldi, vaid on linnaelu osa.

Arhitekt on sellise keskkonna kujundajana vaid kuraator, platvormi looja, kes aitab ruumil kujuneda protsessi­põhiselt. Ruumilised otsused pole kehtestatud ülalt alla, vaid tekivad keskkonna sees ja alt üles. Arhitektil on potentsiaal olla aktivist, kes toob kokku ruumiloomes osalised ehk inimesed, institutsioonid ja materjalid.

Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Anarhistlik arhitektuur. Anarhismi printsiipide rakendamine ruumiloomes Harku metsa ja Astangu näitel“ (juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann).