Tsivilisatsioon algab sellega, et talupoegadelt võetakse kümnist. Veel sajandi eest sai söögipoolise igast jaekroonist, -naelast või -dollarist tubli poole maaharija. Praegu jõuab temani heal juhul 10–15 senti, ülitöödeldud toidu, nagu õlu või krõbuskid, puhul alla sendi. Järjekordne kodanlik-feodaalne tarastamise ja proletariaadistamise tsükkel, seekord Haberi-Boschi meetodil1.
Selle probleemi saaks ju naksti lahendada toidu hinda tõstes? Jah, aga kes selle raha endale saaks? Sest seos toidu letihinna ja tootjahinna vahel on leebelt öeldes nõrk. Aastakümneid olen filosoofilisemate talunikega mõtteid vahetades ikka ja jälle jõudnud sinna, et kui korrapealt kaoksid kõik toetused (fossiilenergiale, roheenergiale, põllumajandusele, ekspordile, impordile jne), küll siis saaks ilmaasjad kähku korda. Aga seda ei juhtu. Sest toit on relv. Kelle kontrolli all on toit (ja toidunarratiivid), selle kontrolli all on minevik, tulevik ja olevik.
Vanaduspuhkusele tuleks saata see mõtteviis, et elu on probleem, mida lahendada, sest siis on silmi ainult suurte küsimuste ja lõpplahenduste jaoks. Näiteks, kuidas ära toita kogu maailm? Seevastu jääb niiviisi varju mustmiljon tillukest alternatiivikest ja pisikavalat toimetulekustrateegiat. Mis siis, kui elu polegi probleem, mida lahendada, vaid mida tuleks … elada? Kui soovite – müsteerium, kus tantsida? Ei, see pole üleskutse müstilisele muretusele, muidugimõista on eluslooduse aineringes kolm korda rohkem lämmastikku kui sajandi eest ja inimesi kaheksa miljardit. Aga need on midagi muud kui „probleemid“ ja neid ei anna „lahendada“.
Tööstuslik-linlikku toidusüsteemi parandada pole võimalik
Asi pole ka selles, kuidas maad kestlikult ja seejuures rahuldava tootlikkusega harida. Seda inimesed veel enam-vähem oskavad või vähemalt õpivad mõne põlvkonnaga ära. Jah, kahtlemata on tööstuslik põllumajandus raiskav ja kole. Aga moodsa toidumajanduse jalajäljes on põllumajanduse osakaal kaunis tagasihoidlik. Isegi USAs, mis on energiamahuka agrobisnise lipulaev, tarbib põllumajandus ainult 14% kogu toidusüsteemi energiast. Lõviosa kulub toidu töötlemisele ja tassimisele, pakendamisele ja pakkumisele, kokkamisele ja külmutamisele. Tegelikult tuleks siia liita veel kogu selle voo aineringesse viisaka tagasitoimetamise, kaugliikluse, energeetika, kaevandamise kulu ja mis kõik veel. Kas toit on mahe, keemiline või sünteetiline, taimne või loomne – see kõik on veesogamine. Viga on süsteemis. Tööstuslik-linlikku toidusüsteemi parandada pole võimalik.
Pilt talunikust kui traagilisest muinasvägilasest, kuigi hästi mõeldud, toidab paljusid ekslikke ja kahjulikke narratiive, mis teevad „talupojad“ kultuuriliselt enam-vähem nähtamatuks. Pajatatakse kõige maaelulise kaduvuse paratamatusest, koguni selle säilimise kahjulikkusest või aktiivse kaotamise vajalikkusest: võserikud on täis ohtlikke onu Heinosid ja tumedaid tädi Maalisid, kelle eest tuleb kaitsta kestlikkuse ja headuse püha graali, mis teadagi on kätketud „meie“ ülikoolide ja idufirmade kristallpaleedesse.
Võõrad lood ja nõrkade relv
Kui maaellu pisutki sisse elada, olgu siis kohalikul või üleilmsel tasandil, tuleb välja, et talupoeg on küll pidevalt taandunud, aga pole kuhugi kadunud ja toidab ikka veel maailma2. Kangastuvad hoopis varjundirohkemad, koomilisemad kangelased, kes mängivad mingit muud mängu. Ei uju peavooluga kaasa, aga ei torma ka laupkokkupõrkesse industriaalimpeeriumiga. On omaette teema, kas selliste mängijate nähtavale toomine poleks praeguses poliitilises reaalsuses hoopis karuteene. Tuleneb ju see nähtamatus ainult osaliselt valitseva klassi kogemata või aktiivselt valikulisest mittenägemisest. Teiselt poolt on see nõrkade relv, aktiivne kunst ja tarkus olla valitsemata, natukenegi. See on urgupugemine, mis aitab kaitsta ja peita kõige mitmekesisemaid toimetulekustrateegiaid, peretraditsioone, ootamatut looduskasutust, originaalseid, lausa ebaturumajanduslikke ärimudeleid, mänglevat möödaminekut tööstuslikest eelarvamustest ja bürokraatlikust sunnist. Vorst vorsti, vorst heinarulli või autoremondi vastu. Oma kraami ise tarbimine, vahetamine, kinkimine, tänuvõla „kapitaliseerimine“…
Nii et Sisyphose asemel võiks olla ka Paan või veel parem, kas Kaval-Ants, Reinuvader või muu vigurivänt? James Rebanks otsib kompromisse looduskaitse ja toidutootmise, kodanluse ja talupojaseisuse vahel, aga neelab sealjuures ebakriitiliselt alla nii mõnegi keskklassi feel-good-story. Näiteks: „Me peame seda [et põllud kubiseksid lilledest ja liblikatest] lihtsalt küllalt tahtma, et teha sellest seadus ja selle eest maksta.“ Kes on see „meie“? Kõlab nagu haritud ja progressiivne linnakodanlane, ökotarbija. Milliseid mõjuhoobi, mis motivatsioonigi on sel kodanlikul „meiel“ loobuda oma energiaüleolekust (vt joonis) kõigi sellest eluliselt olenevate kohvikute, teatrite, teenusmajanduse ja kõrgtehnoloogiliste töökohtadega, eraldada näiteks pool oma rahast ja mõjuvõimust ning ulatada see kandikul talupojale?
Vahepeal Rebanks nagu unustaks oma lapsepõlve kogemuse, et kool ehitab sõna igas tähenduses „klassiühiskonda“: seal ei räägita midagi põlistest maastikest, tema inimestest, lihast ja luust ökoloogilistest olenditest nende looduslikul asualal; õpetajad volksutavad silmamune, kui mõni laps julgeb öelda, et ei tahagi minna linna „saama kellekski“, s.o „hobusevargaks“ globaalses urbaanses monokultuuris. Kui „hariduslike erivajadustega“ (poolkirjaoskamatu, aga tohutu iseseisva lugemusega) lamburipoiss ootamatult paberid Oxfordi sisse annab, saab aimus veel kord kinnitust: olnud seni tühi koht, muutub ta üleöö nähtavaks ja huvitavaks keskklassi tüdrukutele. See pole mingi Briti klassiühiskonna eripära, see on universaalne koolikogemus.
Pärast pidu tuleb agraarne argipäev
Taluniku võrdlemine Sisyphosega paneb mõtlema teistelegi kivikõvadele tõsiasjadele: just tööstustsivilisatsioon on perspektiivitu pürgimus mäetippu, et sealt fossiilsete varude ammendudes tagasi veereda. Maaelu on ajalooline normaalsus, kus eksistentsialistlikul kahtlemisel ja ängil „elu põhimõttelise mõttetuse“ pärast pole kohta. Sest see on üdini mõttekas raamistik: „siga tahab sügamist ja lammas tahab vett“. Või siis Vandana Shiva3 poeetilisemas sõnastuses: „Kõige loomingulisem ja vajalikum asi, mida inimesed teevad, on koos mullaga looduse kaasloomine.“
Lihtsalt rikas vähemus on ühendused maaga vägivaldselt välja venitanud ja püüdlikult kinni mätsinud. Fotosünteesipõhise majanduse, loodus- ja põllumajandusliku eluviisi kohta on tuhandeid, avaramas mõttes miljoneid aastaid empiirilisi tõendeid. Seevastu modernistlik eksperiment on väldanud üürikese hetke, andmeread on skandaalselt napid. Kui Haberi-Boschi lämmastikusünteesiks enam fossiilset gaasi või muud odavat energiat ja tooret võtta pole, on lämmastikukapitalistlik episood planeedi ajaloos möödas. Pidu läbi, jätkub agraarne argipäev.
1 Esimese maailmasõja ajal õppis blokaadis Saksamaa õhust lõhkeainete ja väetise tootmiseks hädavajalikku lämmastikku sünteesima nn Haberi-Boschi meetodil. Tehnoloogia levis kiiresti üle maailma ja sai erilise hoo sisse pärast teist ilmasõda. Arvutite ja sisepõlemismootoriteta oleks mingi praegusega sarnane tsivilisatsioon ehk kujuteldav, aga ilma „püssirohutehaste jääkvõimsuste“ toodetud kunstväetisteta on tänapäeva toidusüsteem ja asustusstruktuur absoluutselt mõeldamatu.
2 Kui suur on traditsioonilise talumajanduse osakaal, ei tea keegi. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni väitel annavad väiketalud, peretalud, aiad jms kogu inimkonna toitlustamisse koguni 70%, mis on ilmselt siiski ülepaisutatud näitaja.
3 Vandana Shiva on füüsiku ja teadusfilosoofi taustaga toiduaktivist, paljude raamatute autor („Rohelise revolutsiooni vägivald“, „Kes tegelikult maailma toidab“ jpt).
