Mis toimub soome-ugri põlisrahvastega praegu Venemaal ja kuidas nendega suhelda? See on tähelepanuväärne küsimus soome-ugri uurimistööd tegevale teadlasele. Välitöid me nende rahvaste juures enam ei korralda, aga mingid suhtlemise ja teadmiste vahetamise viisid on veel olemas. Kauge maa tagant on lävimine keerukas ja millestki arusaamine veel raskem. Sellises olukorras on abiks ka kõik võimalikud vahendid, olgugi nende kaudu kogutavad teadmised killustatud ja kogemus piiratud.

Venemaa soome-ugri põliselanike elust kuuleb viimasel ajal põhiliselt midagi kurba. Kõik on nii nukker ja segane, et raske on isegi midagi öelda. Kui Venemaa täiemahulise Ukrainasse sissetungi algusperioodil tundus, et ma saan veel millestki aru, mõistan, kuidas ühed või teised inimesed olukorda tajuvad, muutusi mõtestavad ja mis tunded neid valdavad, siis nüüd on kõik mattumas mõistetamatusse sõjauttu.

Aktivismi hääbumine

Rahva juht olla on nüüd Venemaal väga ohtlik. Ehe näide sellest on ersadega toimuv. Aprillis mõisteti Venemaal süüdi ersa aktivistid, 91aastane Jevgeni Tšetvergov ja 76aastane Mihhail Tšetvergov,¹ kelle süüdistamisest terrorismis ja ekstremismis kirjutasin kord minagi.² Kolmas süüdistatu, Grigori Mussaljov oli vahepeal kõrges eas surnud ja pääses seega karistusest. Toona, uurimise algatamise aegu jäi silma, et muude asitõendite seas konfiskeeriti neilt Eesti lipp ja Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri püsinäituse „Uurali kaja“ kataloog. Asi ei läinud siiski kõige mustema stsenaariumi järgi, sest mõlemad „ekstremistid“ ja „terroristid“ pääsesid kaheaastase tingimisi vangistusega, mis on Venemaa põlisrahvaste õiguste praeguse taandarengu taustal peaaegu et hea uudis.

Või kas ikka on? Ilmneb, et ohtlikud võivad olla ükskõik millised sidemed ja ükskõik kui vanad, ükskõik missugused teod. Inimestel ei ole võimalik nende peale langenud võimalikust süükoormast kuidagi vabaneda. Ja välismaistele sõpradele ja teadlastele jagub samuti süüd, sest kõik viimastel aastakümnetel tehtu, iga kunagine kokkupuude võib saada kellelegi saatuslikuks. Vahepeal oli kõik justkui normaalne. Nüüd selgub, et sellest on tagantjärele kujunenud lõks. Põlisrahvaste aktivistidel on suur võimalus saada liigitatud „välisagentideks“, aga see on Venemaal igaühele paha uudis, sest nende igat sammu hakatakse seejärel hoolikalt jälgima ja paljud asjad on neile keelatud (näiteks haridusasutustes töötamine).

Vahel võib riigi vaenlasi leida aga õige imelikest kohtadest ja süüdlasteks võivad osutuda raskesti märgatavad vaenlased. Näiteks kuulutati eelmisel aastal terroristlikuks Karjala omakeelne nimetus.³ Venelased aimavad, et karjala keel on kahtlane kultuurielement ja selle keele kõnelejatel on paratamatult mõttes kurjad plaanid. Näib naljakas, ometi on see ka kõhe juhtum.

Pähe torkab veel üks iseloomulik näide. Ühe teise Venemaa soome-ugri piirkonna põliselanikest entusiastide seas küpses enne täiemahulise sõja algust Ukrainas mõte rajada monument põliselanike ja Vene riigi vastuoluliste suhete meeldetuletamiseks. Tõele au andes tuleb tunnistada, et neid monumente oli juba ka rajatud, seega oli tegemist põlisrahva ajaloo ja väärikuse, mäletamise ja au rõhutamise protsessi loogilise arenguga. Sõja uue puhanguga katkes kõik. Mingeid mälestusmärke rajada enam ei planeerita, keegi ei meenuta mingeid vanu asju seoses venelastega. Selle üle mõeldes märkis mu sõber: „Nüüd ei julge keegi sellest isegi mõelda.“

Nendest, kes on vaikseks jäänud, ei ole lihtne kirjutada, eriti kui nad olid mõne aasta eest veel häälekad ja nähtavad. Kuidas seda värsket vaikust kujutada? Mida me üldsegi teame? Aga mingid olemise valu signaliseerimise viisid on siiski olemas.

Kujuteldava kogukonna tegelikkus

Põnevad on praegu kogukonnad, kes on olemas ja kellel on ka tajutav virtuaalne käepikendus. Eriti hea, kui see näivus veenab kujuteldava olemas olemises. Seda ongi kaugelt vaatajale praegu vaja – mõistmist, et ka nii võib millestki aru saada.

Näiteks eksisteerib paarikümne tuhande osalejas- ja jälgijaskonnaga soome-ugri virtuaalne kogukond. On kindel, et kõik need inimesed ei ole ühe rahva esindajad ja ilmselt ei ole nad ka kõik soomeugrilased. Selge on seegi, et postituste hulka ja sisu määrab grupi soome-ugri tuumik.

Seal grupis keskendutakse suuresti oma elu kajastamisele ja argimurede lahendamisele. See üksteise igapäevase olemise häälestamine oli ka enne sõda põhiline. Grupi administraatorile antav südamlik vastukaja jätab mulje laiast toetusest, aga ka ängistavast surutisest, millegi ütlemata jätmisest. Eks on olnud juba ka ametlikke süüdistusi. Arvake ära, milles? Eksistentsiaalne lihtsus on ohtlik – lumi, jõed, päike, lilled, soomarjad. Kui grupi administraator oli mõneks ajaks levist lahkumas, kirjutas üks osaleja: „Aitäh, et sa olemas oled.“

Venemaa soome-ugri põlisrahvaste seas paistab valitsevat vaikus ja rahu. Ühtlasi näib, et see olemise üle rõõmustamine varjab kõike läbistavat ärevust ja paanikat. See on vaikne rahulik valu.

Selline mõte ei teki mingi hämara aimduse pinnalt. Kohati tungivad postitused valuni ka otse ja teravalt. Kirjutatakse, et hingel on raske, pojad võetakse sõtta, „mis on justkui kodanikukohus“. Siis jäävad isamaad teenivad pojad kadunuks selles vennatapusõjas (nii need soome-ugri emad kirjutavadki). Riigiametnikud väidavad, et nad ei saa aidata, räägivad, et need noored inimesed „on justkui teadmata kadunud“ pärast kindlasse surma saatmist. Kõik saavad aru, et nii jääbki, et iialgi midagi ei selgu ja kedagi ei saa uskuda.

Nendel soome-ugri emadel on veel jõudu meeleheiteks. Neil ei ole halba sõna öelda ukrainlaste kohta. Ja nende pojad on kuhugi ametlikult ja jäädavalt kadunud. Nad justkui haihtusid õhku.

Kuigi grupis esineb palju kurbust, on selle jõulisus ja aktiivsus heaks näiteks virtuaalse vastuseisu võimaluste kasutamisest isegi neljandal sõja-aastal. Sellisel tegevusel on siiski piir ees. Kui inimesed ka väljaspool virtuaalmaailma kokku said, et oma õigusi arutada, süüdistati neid „ebaseadusliku kogunemise“ organiseerimises. Põliselanikud märkisid seepeale, et mets on nüüd „justkui kasarmu“, kus ei kehti enam sõnavabadus, „igasugune tõde on muutunud ohtlikuks“ ning põlisrahvaid käsitletakse tulnukatena. Aga nagu näha, ei ole see grupp siiski kadunud, tajutakse mingeid piire. Või ei ole see nii?

Kes on õigupoolest kujuteldav?

Sellest võib aru saada, et emad on meeleheitel ja vastupanu seisneb rahus ja vaikuses. Aga vahel võidakse ka varjatu piiri ületada, vaikusest loobuda ja öelda otse, mida arvatakse ja kuidas asjad on. See tuleb näiteks välja siis, kui mõistetakse, et ollakse välismaailmas võltsesindatud. Ilmneb, et ka nõrgematel võib olla oma argument.

Selle aasta aprillis ja mais toimunud ÜRO põlisrahvaste foorumi 24. istungil kritiseerisid Venemaa väikerahvaste esindajad ÜROd ja rahvusvahelist teadlaskonda põlisrahvaste olukorra kallutatud, ebaadekvaatse käsitlemise eest. Rahvusvaheliselt ignoreeritavat Venemaa „edukat kogemust“ põlisrahvaste õiguste kaitsmisel. Sealjuures toetavat tööstusettevõtted põliselanike traditsioonilise eluviisi säilimist ja arengut. Istungi raportis jagatakse riikidele soovitusi põlisrahvaste olukorra parandamiseks, aga Venemaa põlisrahvaste elutingimuste kohta foorumil pretensioone ei ole.⁴

Põlisrahvaste organisatsioonid tegutsevad lausa ideoloogiarinde eesliinil, olles üheks vahendiks, kuidas Vene riigi seisukohad rahvusvahelisel areenil avalikuks tehakse. Vaidlemine näib problemaatiline, sest vormiliselt on põlisrahvaste vaatenurk esindatud ja neil ei ole mingeid pretensioone. Kujuneb kummaline olukord, kus selliseid avaldusi tõrjudes me justkui surume alla põlisrahvaste ühiskondlikke liikumisi. Me saame ju aru, et see esindamine ei ole autentne, aga kõik paistab välja väga ilus. Rahvariietes entusiastid kiidavad takka riigi, regionaalvõimu ja tööstusettevõtete tegevusele põlisrahvaste asualal.

See väline ja vormiline ei tohiks aga olla argument kõigi põliselanike mahakandmiseks Venemaa poliitikale takkakiitmise eest. Veebis vallandus pärast selle hiljutise skandaalse põlisrahvaste foorumi toimumist rahulolematute kommentaaride voog. Põliselanikud leidsid, et nende esindajatel peaks olema häbi sellist jampsi kogu maailmale ette kanda. Arutati isegi põliselanikelt ÜRO peasekretärile videopöördumise koostamist.

Mure seisneb selles, et Venemaa põlisrahvaste organisatsioonid on paljuski kujuteldavad. Need on olemas, aga põliselanikud on küll viimased, kelle huve need ühendused esindavad ja kaitsevad. Aga need, kes tõsielus omavahel võib-olla iialgi kokku ei saa, kuid on leidnud veebifoorumis mõttekaaslasi põliselanike huvide ja murede üle arutlemiseks, moodustavad palju tõelisema kogukonna. Ühtlasi tuleb meeles pidada, et kõik see toimub juba aastaid kestva sõja taustal.

Suhtlemine sõpradega sõjaajal

Me ei räägi sealsete sõpradega üldse sellest. Jagame muljeid olulisemast, sellest, mis vahetult meie ümber. Kuidas elavad metsas laanepüüd, metsised ja rongad, oravad ja karud, kuidas kasvavad pihlakad. Isegi vaikimist on liiga vähe. Telefoni teel suheldes on ju ka imelik hästi tasa olla.

Vahel leian hommikuti arvutist kümnete või sadade kaupa teateid kustutatud sõnumitest. Sõnumite kustutamine võib toimuda ka pärast lõunat või järgmisel õhtul, juhtub, et ka mitu päeva hiljem, olenevalt saatja hingeseisundi püsivusest. Sõnumite hävitamise aeg sõltub sellest, kui kaua neid kirjutati, millal saabus katkestuse hetk ja teadvuse voog sumbus.

Sõber kirjutab: „Tühista mind!“ Aga ise ta oma kontosid ei sulge, selleks ei ole tal jõudu. Mingi side peab meie vahele ju ikkagi jääma? Kas meid seob mingi lootus? Kirjutab ta aga sootuks midagi muud, selliseid asju, millest peaaegu mitte miski ei kannata trükimusta. See on nii õudne kaja sealsetest meeleoludest, et sellest on raske isegi mõelda. Mõnikord satuvad tema sõnad väga ohtlikule mõtteväljale. Aga teinekord on sootuks vastupidi, nii et ta võiks selliste truualamlike tiraadide eest ordenigi saada.

Siis ma kirjutan: „Harjuta parem minu sõimamist, sule VKontakte⁵ konto. Selles meeleolus, milles viibid, võid endale suure jama kaela tuua.“ Ta on nagu arust ära.

Aga tavaliselt ei kirjuta ma talle vastuseks mitte midagi, ei kritselda sõnakestki. Ma ei ütle, et ta paneks oma kontakti suhtlusvõrgustikus VKontakte kinni. Ma ei ütle, et sõimaku mind südamerahus. Ma ei tea, kellel on õigus öelda, mõelda või tunda.

Sõda on meid muutnud. See on muutnud ka paljusid teisi või teinud selgemaks, et oleme kogu aeg kõigest täiesti erinevalt aru saanud. „Kõik on rahulik. Me saame hakkama,“ kirjutavad nad mulle. Aga mõned ei kirjuta mulle ilmselt enam kunagi.

Justice Koolhaas kirjutab, et need, kes püüavad käituda moraalselt ja ratsionaalselt, on samal ajal teadlikud „seosest nende sõnades sisalduva ideoloogiaga, mis on täielikult lamestatud sotsiaalselt kontrollitud mõtete poolt, mis ei ole kellestki kaugel“.⁶ Alguses ju paistis, et see sõda ei tee meie suhetele midagi. Ja nüüd saan sõnumeid, milles kinnitatakse, et olen sündinud umbrohuna. Eks ma ise muidugi olen soovitanud tal midagi seesugust kirjutada, aga nendel hetkedel näib ta oma patrioodirolli väga sisse elavat.

Ja siis ütleb keegi mulle selle kõige kohta: „Ma ei taha mõelda.“ Aga mina mõtlen, et hoolimata kõigest hoiame meie nende kaugele jäänud sõprade unistusi. Hoiame ka neid unistusi, mida nad praegu üldse ettegi ei kujuta. Me peame seda tegema kuni jõudu jätkub.

Aga Koolhaasil ei ole siiski kõigi suhtes õigus. Mõnest jäävad kontrollitud ideoloogiad aina kaugemale. Ma helistan aeg-ajalt sellele sõbrale, kes lõhub talvepuud ise ja keeldub halge tellimast. Ta istub pakule ja räägib mulle, kuidas puud metsas kasvavad, kuidas metsalinnud elavad ja mida teevad jahikoerad, kes on samuti inimesed, lihtsalt teistsugused.