Kui linnaruumi feministliku luubiga vaadelda, saab nähtavaks pea lõputu ebaõigluse muster alustades ääre­kivide disainist, ebapiisavast lumekoristusest, varjualuseta bussipeatustest ja ebausaldusväärsest ühistranspordist kuni keskmise inimese järgi disainitud linnamööbli ning ka kliimakriisi tähele­panuta jätmise ja haavatavate inim­gruppide süsteemse allasurumiseni.

Need vajakajäämised kuuluvad linnaruumi, sest eeldatakse, et linlane on noor, terve ja tugev. Neile, kes normist kõrvale kalduvad, on osa linnaruumist ligipääsmatu. Linnaruum ei ole neutraalne. Linnu on kujundatud kallutatud väärtushinnangute toel, kuid feministlikus ruumiteoorias jälgitakse, kelle liikumismustreid, ohutaju ja kogemusi on planeerimises arvesse võetud. Ruumiloomes on nähtav pööre inimkesksema disaini poole, kuid linnadesse on jäänud ka palju ebaõiglust. Tihti võtavad kasutajad seda enesestmõistetavana ning ebasobivaid olukordi tõlgendatakse mitte linnaplaneerimise, vaid isikliku probleemina. Feministlik ruumiloome üritab ebaõiglusele tähelepanu pöörata, kasvatada elanikes teadlikkust ruumiprobleemidest ning võtma olemasolevat linnaruumi vähem enesestmõistetavana.

Feministlik ruumiteooria

Feministlik ruumiteooria on juhiste süsteem eesmärgiga mõista ja kujundada ruumi viisil, millega väärtustatakse indiviidi kogemusi ja vajadusi. Ruumiloomes jäävad sageli vähemusgruppide vajadused nähtamatuks või eba­oluliseks. Feministlikus ruumiteoorias tõstetakse need kogemused esile ning tuuakse nähtavale ruumiloomes peituvad süsteemsed puudujäägid.¹

Feministlikku ruumiloomet on uuritud soopõhiselt, kuid nüüd on feministlikus teoorias ja praktikas näha pööret intersektsionaalse ehk mitmetahulise käsitluse poole. Algusaastatel keskendus liikumine naiste positsioonile ühiskonnas, kuid XXI sajandiks on eesmärgid laienenud kõigi vähemuste, mitte ainult naiste jõustamisele.²

Eestis on mitmetahulise feministliku ruumiloome üle veel väga vähe arutletud, kuid see teema on suure potentsiaaliga. Säärase ruumiloome eesmärk on luua mitte ainult võrdõiguslik, vaid ka õiglane linnaruum.

Sõnu „võrdsus“ ja „õiglus“ tõlgendatakse tihti nende sarnase sisu tõttu sünonüümidena, kuid meetodid nende saavutamiseks on erinevad. Võrdsus tähendab, et kõigile on antud samaväärsed ressursid ja võimalused. Õiglus seevastu tunnistab, et igaühel on eri asjaoludest tulenevalt eri vajadused. Õiglane linnaruum eeldab võimaluste ümbermõtestamist nii, et kõik saaksid oma vajadustest lähtuvalt ruumi kasutada – et võrdsed ei oleks võimalused, vaid hoopis tulemused.

Feminism ruumiloomes ei ole ainult teoreetiline raamistik, vaid ka praktiline tööriist ruumilise ebaõigluse tuvastamiseks, ruumi ümbermõtestamiseks ning sotsiaalselt õiglasema linnaruumi kujundamiseks.

Feministlikus ruumiloomes käsitletavaid teemasid on rohkesti ja ka nende liigitamisvõimalusi on palju. Mitmetahulise feministliku ruumiloome tõlgendamiseks olen Eestis alustanud oma süsteemi ülesehitamist, selleks valisin enim arutatud kaheksa printsiipi. Järgnevalt kirjutan nendest põhimõtetest lähemalt.

Sotsiaalne infrastruktuur

Feministlikust perspektiivist lähtuvalt toetab sotsiaalne infrastruktuur elujärje nähtamatut osa – hoolt ja vastastikust tuge. Autostumisest ja valglinnastumisest tingitud kogukonnatunde vähenemine mõjutab eriti tugevalt neid (lapsed, eakad ja erivajadustega inimesed), kelle liikumisvõime on piiratud. Uutel elamualadel pakutakse lastele üha vähem võimalusi iseseisvaks ringi liikumiseks ning ümbruskonna avastamiseks. Nende autonoomia väheneb, kuna liikumine sõltub vanematest või teistest täiskasvanutest.³ Pikad ja ajakulukad vahemaad raskendavad ka pere olmelisi hooletöid ning nendega kaasnevaid mitme sihtkohaga lühemaid teekondi, mille peavad ebaproportsionaalselt sageli ette võtma naised.⁴

Feministlikust vaatepunktist peab eelistama mitmeotstarbelist ja tihedat linnakeskkonda, mis toetab ka argielu mitmekesisust. Sotsiaalse infrastruktuuri tekkeks on vaja elanikevahelist ühtekuuluvustunnet, mida ei saa otseselt arhitektuuriga esile kutsuda, kuid sellele saab luua tingimused mitmekesise hoonetevahelise ruumiga. Linn ei pea olema ainult ellujäämise ja töötegemise koht, vaid nauditav paik, kus tekivad inimsuhted, kuuluvustunne, hoolimisvõrgustikud ja kogukonna identiteet.⁵

Mitmekesisus

Mitmekesisust rõhutatakse feministlikus ruumiteoorias mitmel tasandil nii funktsioonide, kasutajate kui ka ruumikasutuse võimalustega. Suurel mõõtkaval eelistatakse mitmekesiseid linnakeskkondi, kus elu, töö, hoole ja vaba aeg on lõimitud. See loob võimaluse kohalikke elanikke teenindavate keskuste tekkeks ja vähendab sõltuvust kesklinnast.⁶

Väiksemal mõõtkaval tähendab mitmekesisus teenuste ja ajaviitmise pakkumiste kättesaadavust. Linnades on siseruumides tasuta viibimise võimalused äärmiselt piiratud – pea ainukesed avalikud tasuta siseruumid on raamatukogud ja kirikud. Arvestada tuleb ka vanuserühmadele pakutava mitmekesisusega. Näiteks tihti puuduvad avalikus ruumis kohad teismelistele. Neid on aga väga vaja, kuna noortele võib avalik ruum olla privaatsemgi kui oma kodu.⁷

Feministlikust perspektiivist lähtuvalt on vaja luua avalikku ruumi, kus kõik, sõltumata vanusest või varanduslikust seisust, tunneksid end oodatuna.

Inimkeskne disain

Levinud võte on ruumi kujundamine nn keskmisele inimesele ehk kujuteldavale kasutajale, kes eeldatavasti esindab kogu elanikkonda. Alati on see olnud täie tervise juures tööealine mees, kelle normiks seadmine on välistanud vähemuste vajadused.⁸

Linnaruumi on jäänud palju sellise patriarhaalse süsteemi mustreid. Näiteks on Tallinna helitaseme piirnõuded koostatud nn keskmisele inimesele. Suuremate tänavate müratase ei ole tundlikumatele pikaajaliseks viibimiseks turvaline, kuigi juriidiliselt on norm täidetud.^9,10

Ebaõiglase disaini põhjus on sageli sooline andmelünk: puudulik või lausa puuduv andmestik. Selle tagajärjel sünnib avalik ruum looduna pigem elamiskõlblikuks kui elamisväärseks.¹¹

Keskmisele inimesele loodud avalikus ruumis on aru saada, et see tõesti ei ole kõigile. Eesmärk ei tohi olla minimaalne toimivus, vaid kaasav, paindlik ja õiglane linnaruum, igaüht väärtustav elukeskkond.

Kasutaja kaasamine

Feministlik linnaplaneerimine väärtustab mitmesuguseid kogemusi ning lähtub põhimõttest, et need kogemused ja vajadused peavad olema linna arendamise lahutamatu osa. Ligipääsmatus otsustusprotsessidele tekitab ebaõiglust, ruumist ja kaaskondsetest võõrandumist. Hilisemate kasutajate ja elanike järjepidev ja eri vaatepunkte arvestav kaasamine peab toimima kõigil planeerimise tasanditel, ka jooksvates otsustes.¹²

Kaasav planeerimine ei tähenda ainult kasutajate kaasamist, vaid ka elanike võimalust ruumis viibida. Kui elanikud mõistavad, et neil on häälejõudu ja mõju oma elukeskkonna üle, suhe ruumiga tugevneb.¹³

Ligipääsetavus

Ligipääsmatuse pärast kannatatakse kõige rohkem ebastandardsete vajaduste tõttu: liikumispuudega inimesed, lapsevankriga vanemad, vaegnägijad jt. Füüsiline ligipääsetavus on tänapäeva linnaplaneerimises enesestmõistetav, kuid feministlikust vaatepunktist peab selle kõrval sama tähtis olema ka tunnetuslik ligipääsetavus. Sensoorne kogemus ruumis võib olla erutav, aga ka kurnav ja seetõttu kannatavad neurodivergentsed, eakad, väikelastega pered. Privaatsuse ja sensoorseid vajadusi arvestatakse mõnikord koolide, lasteaedade ja hooldekodude kujunduses, kuid feministlikust perspektiivist peaks seda praktikat rakendama kõigis läbikäimist soosivates ruumides. Kasutajale valikuvõimaluse pakkumine toetab autonoomiat, väljendab empaatiat ja hoolivust.^{14, 15}

Õiglases linnaruumis on tundlikumate inimgruppide vajadused seatud esmatähtsaks. Empaatilise ruumiloome põhiprintsiibina määrab ligipääsetavus, et ruum kõige tundlikumatele on ruum kõigile.

Turvalisus ja turvatunne

Feministlikust vaatepunktist ei käsitleta turvalisust üksnes objektiivsete näitajate kaudu, vaid ka kogemuse ja linnaruumis viibimise taju kaudu. Linnaruumis tähendab ohutus mõõdetavat ohtu, näiteks kõrge kuritegevuse määr, liiklusõnnetuste sagedus vm statistiliselt fikseeritav näitaja. See on osa turvalisusest, mida saab parandada tehniliste lahendustega, nt valgustuse täiustamise, nähtavuse suurendamise, turvakaamerate lisamise ja liikluskorralduse muudatustega.¹⁶

Ohutunne pärineb indiviidi ruumilistest ja sotsiaalsetest kogemustest, mis on sageli seotud usalduse, kontrolli ja kuuluvustajuga. Linnaruumis ähvardav oht piirab suurema ohutundega linlaste, eelkõige naiste ja laste liikumisvabadust. Feministlik teooria kinnitab, et turvatunde efektiivseim parandaja on sotsiaalne infrastruktuur: teiste inimeste kohalolu, kogukondlikud sidemed ning ruumi valmisolek erinevate identiteetide vastuvõtuks.¹⁷

Ohutu keskkonna loomine ei tähenda ilmtingimata ohutunde kadumist – ainult lahendustest lähtumine jätab tähelepanuta turvatunde sotsiaalse mõõtme. Rõhutatakse, et turvalisus ja turvatunne peavad olema planeerimise põhimõtted, mitte iga ruumikasutaja enda asi.¹⁸

Liikumisviisid

Traditsiooniline autokeskne liiklussüsteem toodab ruumilist ebaõiglust, kuna kasutajatelt eeldatakse enamasti juhiluba, isiklikku sõiduvahendit ning head tervist. Selline süsteem eelistab kitsast kasutajate hulka ning seab piirangud suurele osale elanikkonnast, kelleks on lapsed, vanurid, erivajadustega ja varaliselt vähem kindlustatud inimesed.

Feministlik ruumiteooria rõhub ühistranspordi kättesaadavusele. Õiglases linnas on efektiivne, ööpäev läbi toimiv ja taskukohane ühistranspordisüsteem, mis annab igale elanikule liikumisvabaduse.¹⁹

Liikumisvõimalusi saab õiglasemaks teha ka kasutajasõbralike kergliiklusvõrgustikega. Selle alla käivad turvalised, loogilised ja katkematud rattateed.²⁰

Feministliku planeerimisega on seatud eesmärgiks liikumishierarhiate, kus liikumisvabadus ei sõltu vanusest, sissetulekust ega kehalisest võimekusest, vähendamine. Õiglane liikumine ei ole ainult transpordikorralduse küsimus, vaid ka võrdse ja hooliva linnaruumi eeltingimus.

Ökoloogiline jätkusuutlikkus

Feministlikust vaatepunktist on mõistetav, et ruumiline ja keskkonnaalane õiglus on lahutamatult seotud. Jätkusuutlik ühiskond peab arvestama mitte ainult praeguste elanikega, vaid ka tulevaste põlvkondadega. Inimkonnal on kohustus hoida maailma elamisväärsena.²¹

Tuleb meeles pidada, et ehitamine kurnab keskkonda. Ökoloogilise jalajälje vähendamiseks säilitatakse juba ehitatud keskkond ja eelistatakse renoveerimist. Kasutama peab jätkusuutlikke materjale ja taastuvenergiat. Linnaloodus peab säilima ning eelistada tuleb kohalikke taimeliike.²²

Kliimaneutraalsus on ka sotsiaalne eesmärk, mille elluviimine eeldab harjumuste muutmist. Linnaruum, kus soositakse kergliiklust, kohaliku kauba kättesaadavust ja kohapealseid algatusi, toetab ja suunab kestlikku eluviisi.

Tartu avaturg

Feministlikust vaatepunktist saab analüüsida sise- ja väliruumi, nii suuri linnaplaneeringuid kui ka väikseid sekkumisi. Valisin analüüsiks ja ümbermõtestamiseks Tartu avaturu. See on tähenduslik ja funktsioonirohke ruum, mis on suvel täis turusaginat, kuid talvel seisab inimtühjalt. Turul tekkiv küünarnukitunne, paiga funktsioonirikkus ja looduslähedus on ainulaadsed, kuid sellegipoolest on ruum inimtühi, fragmenteeritud ning vastupidiselt oma nimetusele ruumiliselt ja sotsiaalselt suletud. Tartu avaturg võiks olla mitmekesine, turvaline, jätkusuutlik, ligipääsetav, inimkeskne, õiglane ja kaasav ruum, kuhu tullakse hulganisti ja kus on loodud tugev sotsiaaltaristu. Selle saavutamiseks tuleb aga ümber mõtestada kogu avaturgu ümbritsev.

Selleks et olukord paraneks, tuleks avaturg laiendada üle kogu jõekääru, eemaldada kaks kindluse vormi rõhutavat hoonet ning luua võimalused seal aasta ringi tegutseda. Sotsiaalne infrastruktuur ja linnaruumi mitmekesisus väljenduvad uuendatud avaturu ülesehituses: turg on kujundatud keskuseks kesklinna sees, mõeldud toetama feministliku teooria polütsentrilise linna põhimõtet. Kohaliku kaubanduse keskusena on avaturg kooskõlas ka ökoloogilise jätkusuutlikkuse põhimõtetega.

Tartu uuendatud avaturu võiks jagada neljaks alaks: Soola tänav, Turusilla-poolne Koiduturg, õhtupäikse poole avanev Ehaturg ning neid alasid ühendav turuplats. Soola tänava saab kujundada aktiivse tegevuse eesruumiks, mis demonstreerib õiglaste liikumisviiside printsiipi, muuta tänava elavamaks ning vähendada autokesksust. Koiduturul keskendutakse meelelisele ligipääsetavusele, luua saab pargiliku, rohkete puhke- ja varjumiskohtadega keskkonna. Ehaturul on rõhk turvalisusel, ümber tuleb mõtestada üks Tartu kõige stigmatiseeritumaid jõeäärseid alasid. Turule kavandatud kobarkioskid on aasta ringi kasutatavad ja lõuendliku karkassiga, seega järgivad inimkeskse disaini ja kasutaja kaasamise põhimõtteid. Kõiki alasid seob turuplats, kus paikneb Tartu ainuke püsiv välilava ja ruum, millele pole funktsiooni antud ning mida turukülastaja saab kasutada oma vajadustest ja huvidest lähtuvalt. Turuplatsi ümbritsevad mitmekesiste funktsioonidega, eri vanuseid ja privaatsusvajadusi arvestavad puhke- ja tegevus­alad.

Õiglane linnaruum

Õiglase linnaruumi loomine eeldab empaatiat ning ruumikasutajate mitmekesiste vajaduste mõistmist. Linnaruum ei ole pelgalt füüsiline, vaid ka tähenduslik ruum, mis kujundab kogemusi ja suhteid. Sellepärast on feministlikust vaatepunktist inimeste elu ja heaolu linnaplaneerimisalaste otsuste keskmes.

Feministliku ruumiloomega kujundatakse ruum isikupõhiselt, intersektsionaalselt ja empaatiliselt, pööratakse tähelepanu sotsiaalsele ebavõrdsusele, nähtamatutele kogemustele ja argielu mikrodünaamikale. Eesti ruumiloomes on feministlikku vaatepunkti veel vähe rakendatud, kuid nii saab kujundada õiglasemat, ligipääsetavamat ja mitmekesisemat linna.

Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osa­konnas kaitstud magistritööl „Avatud! Feministlik ruumiloome Tartu Avaturu näitel“ (juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann).