Keegi ei ole osanud pakkuda mõistlikku seletust, miks sünnib praegu (kindlasti suhtarvudes, aga näib ka, et absoluutarvudes) märksa vähem suuri avastusi võrreldes näiteks poole sajandi taguse ajaga. Lihtne on süüdistada rahastusalast järjest tugevnevat konkurentsi, mis sunnib ettevaatlikkusele ja suunab enam-vähem garanteeritud tulemuste radadele. Sellele sekundeerib tähelepanek, et suurtest teaduskollektiividest tuleb pigem väikesi sammukesi kui läbimurdeid.1
Põhjus võib olla ka selles, et järjest enam toetuvad teadustööd suhteliselt kitsa valdkonna teadmistele. Seda teadmist on nii meeletult palju ja inimestel ei jätku enam jõudu laiemaks haardeks. See tähendab laia ulatusega teadmiste kängumist. Läbimurdelised saavutused teaduses aga toetuvad enamasti kahele sambale: (i) oma valdkonna uusima materjali suurepärane tundmine ja (ii) oma uuringute ajaloo tajumine ja mõistmine, mil moel jõuti küsimuse asetamiseni.2 Selles, et järjest suurem osa uutest tulemustest kajastab kitsamat valdkonda, ei ole midagi valesti, aga esitletud argumendid vihjavad, et läbimurret ei tasu neist oodata.
Ehk polegi midagi lahti?
Innovatsiooniteooriad rõhutavad läbimurdeliste avastuste puhul sotsiaalsete võrgustike ja eri kollektiivide koostöö tähtsat osa. Yuval Noah Harari meelest on aga tehnoloogilised läbimurded õnnetus inimestele ja katastroof loodusele. Nii pessimistlik ei pea olema. Inimeste spekter on äärmiselt lai. Sinna mahub tohutu hulk kohanemisvõimalusi.
Koroonapandeemia lükkas teaduskoostöö ja kokkusaamised valdavalt elektroonilise suhtlemise rööbastele. Tulemusena muutus märgatavalt see, kuidas tekivad uudsed lahendused nii kvaliteedi, kvantiteedi kui ka argumentide poolest. Virtuaalne koostöö ja virtuaalsed võrgustikud toimivad hästi tehnilist laadi ülesannete puhul, mis on hästi raamistatud ja selgelt formuleeritud. Samal ajal on märksa väiksem tõenäosus, et võrgustikud ja kaugkoostöö toimivad siis, kui on vaja uusi ideid ja kujundada uuringuid vähem uuritud valdkondades.3 Vastava analüüsi autorid järeldavad, et hoolimata suhtlustehnoloogiate hüppelisest arengust ei aita need kaasa läbimurdeliste ideede formuleerimisele ja realiseerimisele. Lausa vastupidi, kaugkoostöös viiakse hea plaan ellu, aga uusi kontseptsioone ei sünni.
Teisisõnu, lootus sellele, et virtuaalsed võrgustikud viivad hoogsalt teadust ja maailma edasi, ei ole täitunud. Pigem vastupidi: kiire võrgustumine ei pruugi tulemust anda, sest ideed sünnivad vahetust suhtlemisest. Küll aga töötab võrgustumine siis, kui ollakse juba poolel teel lahenduse poole. Siit torkiv järeldus: mõõdutundetul võrgustumisel on märkimisväärne negatiivne mõju selle kaudu, et teadlaste läbimurdepotentsiaali ei realiseerita korralikult. Teine ja vähemalt sama torkiv järeldus on viidatud uuringu autoritel veel: kuigi suuri kollektiive on peetud paremaks piiride nihutajaks, jõuavad läbimurreteni enamasti väikesed kollektiivid ja üksikteadlased.
Võimalik, et just selles peitub Eesti teaduse mõjukuse kiire kasvu alus, et töörühmad on väikesed ja killustunud. Nõnda saaks lisatähenduse ka Ernst Friedrich Schumacheri tõdemus, et väike on kaunis. Selliste põnevate aspektide adumine ja sobival hetkel Eesti hüvanguks rakendamine võib mõnikord osutuda määravaks. Näiteks kui oleme järgmiste tehnoloogiliste saavutuste tuules silmitsi vajadusega järsult rooli keerata, ei pruugi see kurv – näiteks Zoomis ja Teamsis elamine – maailma toimimist üldse vajaliku kiirusega muuta. Teisisõnu, võib rakenduda Amara seadus4 mõneti pööratud kujul.
Väga tugevad ja ootamatud, kuigi pikka aega nähtamatuna püsinud rööpad paiknevad isegi akadeemilise maailma sees. Noorteadlased kasvavad väga kiiresti suurtes teadusrühmades ja nende sooritus on seal suurepärane, vähemalt järeldoktorantuuris (mida saab mõõta ja kõrvutada), võrreldes nendega, kes kasvavad väiksemates rühmades. Siiski eristub siin kaks mustrit: ellujäämise protsent akadeemilises maailmas iseseisva teadlasena on selgelt väiksem neil, kes (i) kasvasid suures rühmas, ja neil, (ii) kelle juhendajad või mentorid olid produktiivsemad.5
Need kaks mustrit joonistuvad välja väga erineva prestiiži ja mõjukusega teadusasutustes. Teisisõnu, kui juhendaja on akadeemilises maailmas väga edukas, siis tema jüngrid enamasti mitte. Võib-olla Eesti teadusrühmade väiksus ongi „meie Nokia“, miks Eesti teaduse normeeritud mõjukus on nii kiiresti kasvanud. Igal juhul on see signaal, et tulevikutegijad ei pruugi kasvada praeguste mastimändide juures. See tähendab ka vajadust praeguses muutuste järsus kurvis küsida, kas peame akadeemilise järelkasvu arendamisel lähtuma suurte vendade kogemustest (et laial peenral kasvavad taimed paremini) või peamegi teistmoodi toimima.
Poliitiliselt ebakorrektne, laetud, plahvatusohtlik jne järeldus paljudest (tervise)uuringutest on, et inimene on ca 50% geenide poolt määratud ja teine 50% on keskkonna, lastetoa, treeningu jne tulemus. Seda „teist“ 50% saab nimetada ka hariduseks või kasvatuseks. Selle võrra saab üksikinimest kujundada. Ometi ei ole selge, kui palju saab kujundada suurte inimrühmade toimimist. Halvemale poole kindlasti saab. Näiteid pole vaja kaugelt tuua: Saksamaa 1930ndatel, Nõukogude Liit Lenini ja Stalini ajal, Afganistan ja Iraan nüüdisajal. Eks see peegeldab suuresti tuntud tõde, et inimese või inimmõistuse vaid ühe osa arendamine viib polariseerumisele, kuigi formaalne keskmine võib paraneda. Selle kohta on Winston Churchill tabavalt märkinud: „Suurim õppetund elus on teada, et ka lollidel on mõnikord õigus“ ja üks vana tark juut öelnud: „Naised, pidage meeles, teie lapsed sünnivad sarnased mehega, mitte tema autoga!“6 Teaduses on vaid veidi teisiti. Nagu on kirjutanud Max Planck: „Tähtis teaduslik uuendus teeb harva endale teed oma oponente järjest võites ja ümber pöörates: harva juhtub, et Saulusest saab Paulus. Mis juhtub, on see, et tema oponendid surevad järjest välja ning kasvav põlvkond on uute ideedega tuttav juba algusest peale.“7
Kas kaugemalt on paremini näha?
Kui paar aastat tagasi leiti, nagu ülal kirjeldatud, et uute teadmiste kiiresti kasvavas laviinis peitub suhteliselt järjest vähem maailma muutvaid lahendusi, ei osanud keegi arvata, mis edasi saab. Selge, et kui publikatsioonide arvu kasvamisest hoolimata on läbimurdelisi tulemusi enam-vähem sama palju, tekib isegi neutraalsel vaatlejal hulk küsimusi. Esimene neist on lihtne: millist rolli täidavad kõik need ülejäänud tööd? Sellele on teadlastel mõistlik vastus olemas: teadmiste ja uute tehniliste vahendite lisandumisel tuleb järjest rohkem kõike üle kontrollida, täpsemaks teha ja innovatsioonivankri ette rakendada. Et ühiskonnale järjest enam tagasi anda.
Teine on küsimus on valus. Nimelt: kui läbimurdelisust on nii vähe, siis järsku saaksime hakkama palju tagasihoidlikumate investeeringutega teadusesse? See küsimus osutus nii torkivaks, et jõudis aruteluteemana USA Kongressi.8
Muidugi on osa probleemist see, kuidas määratleda läbimurdelisust. Selle jaoks ei ole praegu ühest arusaama. Tõenäoliselt kunagi ei tekigi. Juba selle tõttu, kui erinevalt kajastuvad teaduse läbimurded praktilistes rakendustes. Nagu eespool kirjeldatud patentides kasutamise kaudu. Mõneti on läbimurdelisuse tuvastamise meetrika ka destruktiivne. Nimelt on läbimurdelisuse määratluse üheks aluseks see, kui palju varasemaid töid on muutunud uue teadmise kaudu mittevajalikuks või lausa vananenuks. See aga ei ole kindlasti probleem. Teadus peabki pidevalt uuenema ja parem teadmine meie kõigi tajuruumi täitma.
Probleem on mujal, suuresti selles, kuidas kõnesolevat järeldust interpreteerivad need, kelle allkirjaga eraldatakse teadusraha. Teaduspoliitika tundjad on juba mõnda aega märganud, et uute teadmiste liikumine ettevõtlusse on aeglustunud ja et see võib olla ka majanduskasvu aeglustumise üks põhjusi. Võimalik, et see on optiline illusioon. Praegu näeme ju selgelt, kuidas on XX sajandi läbimurded realiseerunud meie heaolu toetavates tehnoloogiates. Praeguste läbimurrete puhul ei ole tulemused võib-olla veel selgunud. See on elementaarne tuletis juba mainitud Amara seadusest: et ülehindame tehnoloogiate lühiajalist mõju, aga alahindame nende pikaajalist mõju. Ega ka teadus, mis täidab sellised haigutavad lüngad teadmiste hulgas, ilma milleta me õigupoolest ka hakkama saaksime, teisisõnu nn inkrementaalne teadus, ei ole väärtusetu. Kunagi aga ei tea, millal sellelt aluselt järgmine läbimurre tuleb. Nii et eesliiniteadus ja inkrementaalne teadus ei ole sugugi vastandid ja mõlemad on kindlasti vajalikud.
Mis on asjade mõõt
Teadlastele ja ülikoolide esindajatele meeldib hirmsasti esitleda analüüse, kus näidatakse, kui palju toob ühiskonnale tagasi iga teadusesse või kõrgharidusesse investeeritud euro. Enamasti koonduvad tulemused samasse vahemikku, mis iseloomustab kõrgharidusse investeeritud vahendite tootlust. Levinud on arvud vahemikus neljast seitsmeni. Mis peaks olema investoritele äärmiselt atraktiivne. Isegi kui kasumit tuleks oodata paarkümmend aastat nagu matemaatika või astronoomia mõne haru puhul.
Tegelikult seisame sellepoolest silmitsi George Vaillanti mõttega: „Vahest on akadeemilise sotsiaalteaduse ees seisev suurim probleem see, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav.“9 Seega on mõistetav, et isegi ähmane vihje, et teadus ei pruugi olla nii hea investeering nagu reklaamitud, on rahastajatele kui punane rätik härjale. Enam ei saa eitada, vähemalt mitte ülemaailmselt, et teadus annab loodetust vähem auru juurde tõeliselt uuele ja ka innovatsioonile Peter Druckeri mõttes. See tendents on reaalsus juba paarkümmend aastat.10 Loogiline, et siis mõeldakse mitu korda, enne kui rahakoti rauad avanevad. Donald Trumpi administratsioon näitas ette, kuidas tuleb toimida ja kui lihtne on mõned teadussuunad kinni panna. Ameerikat tahavad paljud järele teha. Tõenäoliselt on vaid aja küsimus, millal seda ka tehakse.
Vabandamise meistriklass
Põhjuste otsimine pakub lohutust ja ka mõne argumendi, mis rahastajate kõrvus võib mõistlikuna kõlada. Üks lihtne põhjus on, et tohutult palju on juba teada, mistõttu uute teadmiste loomine on märksa keerulisem ja kulukam. Järjest vingemate kiipide kallal töötab praegu 18 korda rohkem spetsialiste kui 1970ndatel, mil Moore’i seadus formuleeriti.11 Kui vanasti sai eksperimenti teha peaaegu et köögilaual või kusagil kuuris, siis tänapäeva tipptasemel seadmed, nt CERNi põrgatid või James Webbi teleskoop, maksavad miljardeid. Neid saab inimkond endale vaid ühe lubada.
Jah, ütlevad rahastajad, aga me oleme teadusse ka enam-vähem sama palju raha juurde kallanud. Aastail 1956 –2020 kasvas USA teaduse finantseerimine reaalväärtuses 11 korda.8 Aga mis teie olete teinud? Ise ju ütlete, et Nobeli auhinna vääriliste avastuste nimistu pole kuigi palju pikemaks veninud.8 Pigem olete hakanud oma tulemusi viilutama nagu salaamit, et publikatsioonide arv uhkem oleks. Peaksite ju isegi aru saama, et see ei vii kuhugi, sest ise olete öelnud, et läbimurdelisus on (jämedalt) pöördvõrdeline publikatsioonide arvuga.12
Sellegi peale on teadlastel kohe vastus varuks: aga teaduse finantseerimine on aegade algusest peale olnud liigselt riske keelav, kallutatud, ebavõrdsust tekitav ja ebaefektiivne. Kummalisel kombel soostub sellega ka Ühendkuningriigi riiklik teaduse finantseerija.13 Sellegipoolest on mõistlik see teema siinkohal lõpetada. Vastastikune süüdistamine ilmselt ei vii kuhugi. Teadlased peaksid olema piisavalt targad, et selles aspektis on jäme ots nende käes, kelle käes on raha. Nad peaksid ka teadma paremini kui Theodor Niizhotay Fontaine, et moes oleva rumaluse vastu ei aita ükski tarkus.
Järgmine traditsiooniline vabandus on teadlaste administratiivkoormus ja õppetöö. Hollandis saab üks täisprofessor vaid 20% oma ajast investeerida teadustöösse.14 Ega meilgi seis parem ole. Ainult et meie teadlased on õppinud tööseaduse piirangutest mööda hiilima. Ilmselt on silmas peetud Robert Frosti kuulsa ütluse parafraasi: töötades ustavalt kaheksa tundi päevas võid lõpuks saada teadlaseks ja töötada kaksteist tundi päevas.
On kindel, et läbimurdelisuse kahanemine on nakatanud enam-vähem kõiki teadusvaldkondi, kuigi see oleks loogiline väga vanade valdkondade puhul. Nii et tegemist on universaalse viirusega.
Jõnksust edasi
Märksa tähtsam on küsida: kas saaksime teadussüsteemi nii mudida-nügida, et sealt rohkem läbimurdeid tuleks? Et kasvaksid suurkujud, kelle õlgadele ronida. Nende võrsed on meie seas kindlasti olemas. Küsimus vaid selles, kuidas nad suureks saaksid ja sirgeks jääksid. Lihtsalt kaevelda ja muretseda ei tasu. Sest muretsemine on nagu kiiktool. See annab tegevust, aga ei vii kuhugi, teadis Bob Collins.
Valikuid ei ole palju. Natuke siiski. Ennekõike präänikud. Nagu mitmesugused innovatsiooniauhinnad. Neid on tulnud juurde kogu maailmas ja mõni paistab isegi töötavat. Nende miinus on, et alusteaduste seltskonna ligipääs neile on sageli olematu.
Koroonapandeemia ajal osutusid mängumuutjaks erainvestorid, kes panid välja kümneid miljoneid dollareid taotlustele, mille täitmiseks kulus internetis vaevalt pool tundi, otsus tehti üldjuhul 48 tunniga ja raha kanti üle ühe nädalaga ehk otsekohe.15 Järjest rohkem riike valib sellised innovatsiooniagentuurid, kes rahastavad ühemõtteliselt läbimurdelisi ideid ja jätavad ülejäänud teaduse teiste finantseerijate hooleks. Me ei tea kunagi ette, milline idee osutub läbimurdeliseks, ütlevad Uus-Meremaa teaduse finantseerijad ja korraldavad teatava korraliku lävendi ületanud taotlustele hoopis loterii.
Mõned eespool esitletud aspektid on tuleviku teadussüsteemi kujundamisel suure tähtsusega. Väike on kaunis ka innovatsiooni mõttes. Sest väikeste rühmade tulemustel on suurem potentsiaal osutuda mängumuutjaks.1 Võrgustumine ei pruugi olla lausa saatanast, aga läbimurded sünnivad näost näkku suhtlemisest ja õlg õla kõrval pühendumisest.3 Lisaks peaaegu et ajaülene aspekt: mitmekesised seltskonnad, kus on nii mees- kui ka naisteadlasi, kipuvad pakkuma rohkem uuenduslikku kui lõviosas ühest soost töörühmad.16
Teaduspoliitika riskid
See, et teadlased saavad tõenäoliselt varsti aru, miks läbimurdelisi tulemusi on nadilt, neid suurt ei aita. Need, kelle käes on rahakott ja kes ootavad oma investeeringuilt dividende, pisaraid ei usu. Analoogilise surve all on poliitikud, kes peavad põhjendama oma valijatele, miks peab teadusse järjest rohkem vahendeid kallama. Kliimateadus on siin juba klassikaline näide. See on nagu looduskaitse, mille „kasu“ on suurte kahjude vältimine. See on investoritele liiga nõrk argument. Kindlustust maksavad nad ju nagunii. Nad panevad oma raha lihtsalt kohta, kus see (neile) suuremat tulu toob.
Teadlaste hääli on valimistel vähe. Eestis teatavasti isegi suhtarvudes märksa vähem kui põhja- ja läänenaabritel. Nõnda on tõenäoline, et see teema kujuneb sarnaselt USAs toimuvaga poliitiliselt tundlikuks. Teadlaskond peab nüüd kõvasti pingutama, et vältida vähkkasvajana levivaid rünnakuid kogu teadussüsteemile, mida näeme juba mitmel pool.17 Kommunikatsioonivead ja teki enda poole tirimine võivad lähitulevikus väga kalliks minna. Tõenäoliselt muutub järjest tähtsamaks kommunikatsioon selle klassikalises tähenduses, mis on suunatud mitte informeerimisele, veenmisele või vabandamisele, vaid mõistmisele. Väga tõenäoliselt kompame hoopis ootamatut murdepunkti: libiseme tundmatule territooriumile, kus on mõistlik olla hästi ettevaatlik ja aru saada, et seni ühiskonna, ettevõtluse ja poliitikute jaoks sobinud argumendid ei pruugi tulevikus toimida.
Tarmo Soomere on akadeemik.
Algus 25. juuli Sirbis:
Tarmo Soomere, „Mõrad globaalse teaduse kaunis tulevikus“
1 Lingfei Wu, Dashun Wang, James A. Evans, Large teams develop and small teams disrupt science and technology. – Nature 2019, 566(7744), 378–382.
2 Satyam Mukherjee, Daniel M. Romero, Ben Jones, Brian Uzzi, The nearly universal link between the age of past knowledge and tomorrow’s breakthroughs in science and technology: The hotspot. – Science Advances 2017, 3, e1601315.
3 Yiling Lin, Carl Benedikt Frey, Lingfei Wu, Remote collaboration fuses fewer breakthrough ideas. – Nature 2023, 623(7989), 987–991.
4 Roy Charles Amara (7. IV 1925 – 31. XII 2007): „Ülehindame tehnoloogiliste arengute (sh tehisaru) peatset mõju, aga alahindame kõike seda, mis kogu ühiskonnas selle arengu (sh tehisaru) toimimise tõttu pikas perspektiivis muutuma hakkab.“
5 Yanmeng Xing, Yifang Ma, Ying Fan, Roberta Sinatra, An Zeng, Academic mentees thrive in big groups, but survive in small groups. – Nature Human Behaviour 2025, 9, 902–916.
6 Heiki Raudla (Viljandi) Facebooki seinalt.
7 Max Planck, Philosophy of Physics. Scientific Autobiography and Other Papers. Philosophical Library 1968.
8 David Matthews, Are groundbreaking science discoveries becoming harder to find? Researchers are arguing over whether ‘disruptive’ or ‘novel’ science is waning – and how to remedy the problem. – Nature 2025, 641(8064), 836–839.
9 George Vaillant, Lifting the field’s „repression“ of defenses. – American Journal of Psychiatry 2012, 169(9), 885–887.
Eesti keeles: Randolph M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Argo, Tallinn 2020, 171.
10 Robert J. Gordon, The Rise and Fall of American Growth. Princeton University Press 2016.
11 Nicholas Bloom, Charles I. Jones, John Van Reenen, Michael Webb, Are ideas getting harder to find? – American Economic Review 2020, 110(4), 1104–1144.
12 Heyang Li, Claudio J. Tessone, An Zeng, Productive scientists are associated with lower disruption in scientific publishing. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 2024, 121, e2322462121.
13 Dalmeet Singh Chawla, The UK launched a metascience unit. Will other countries follow suit? – Nature Index 7. VIII 2024.
14 Lionne Koens, Robine Hofman, Jos de Jonge, What Motivates Researchers? Research Excellence is still a Priority. Rathenau Instituut, Hague 2018.
15 Holly Else, COVID ‘Fast Grants’ sped up pandemic science. – Nature 3. VIII 2021.
16 Toimetuseartikkel, Based on the science, diversity matters. – Nature Computational Science 2025, 5, 91.
17 Toimetuseartikkel, A heavy silence: the cost of keeping quiet. – Nature 2025, 642(8069), 840.
