Nõukogude režiimi all arendasid autorid välja erisuguseid strateegiaid, kuidas tsensuurist hoolimata oma loometöös sisemiselt vabaks jääda. Mäletan, kuidas Andres Ehin mulle kunagi pajatas, et ka tsensuur toimis kvoodi alusel: seda arvestades lisas osa luuletajaid oma käsikirjadesse meelega tekste, mille nad arvasid sealt välja roogitavat, et puutumata jääksid need tekstid, mis olid neile kõige olulisemad. Ehin ise leidis oma vabaduse keelemängudest ja sürrealismist. Tema kaasaegne Jaan Kaplinski pöördus aga oma luules pealtnäha argise juurde, et väljendada seeläbi ka kõige lihtsamatesse hetkedesse kätketud olemise sügavust. (Kaplinski on viidanud Debora Vaarandi luuletusele „Lihtsad asjad“ kui pöördelisele tekstile.)
Leedu luuletaja Antanas A. Jonynas, Balti Assamblee 2023. aasta auhinna laureaat, kelle luulekogu „Uued sonetid“ ilmus läinud aasta lõpul eesti keeles, on neist küll kümnendi võrra noorem, aga kuulub laias laastus siiski samasse põlvkonda. Leedu kirjandus, eriti leedu luule, on olnud eesti lugejale küllaltki tundmatu – tunneme vahest enam kas või saksa ja Skandinaavia maade luuletraditsiooni kui oma lõunanaabrite Läti ja Leedu oma. Ühe olulise leedu luuletaja loomingu jõudmine eesti keelde on seepärast kindlasti kiiduväärne saavutus – Teisest maailmasõjast saadik oleme saatuselt kindlasti lähemal Nõukogude iket jaganud baltlastele kui oma ülemerenaabritele. Läti ja Leedu kultuuriilma mõistmine võiks meil aidata paremini mõista ka iseennast ning omaenda seniseid ja tulevasi valikuid.
Raamatule saatesõna kirjutanud Tiiu Sandrak ütleb, et Jonynas on olnud alates 1970. aastatest ilmselgelt üks leedu luule eredaid tähti. Järgmisel kahel kümnendil tõusis autor väidetavalt veel nähtavamalt „parnassile, teda teati ja tunti, tsiteeriti ja lauldi“. „Uued sonetid“ on hilisem, leedu keeles esmailmunud aastal 2020 ehk ajal, kui elu on autoril, nagu Sandrak tõdeb, „juba paljud teravad nurgad, teravad tunded ja läbielamised lamedamaks või sootuks maha lihvinud“. Raske on seepärast hinnata, kui hästi kajastab see raamat Jonynase tähelendu ning selle põhjusi. Autori kreedost annab raamat vahest ettekujutuse siiski.
Ennekõike mäng
Nagu raamatu pealkiri „Uued sonetid“ ütleb, on kogu puhul tegu kindlas vormis kirjutatud tekstidega. Sandrak tsiteerib kaassõnas veel autori intervjuud, kus too selgitab, et talle meeldib kirjutades silmas pidada teatud ettemääratud piiri või struktuuri, et ära öelda vaid oluline ja mitte enamat. Jonynas suhtub sonetivormi siiski mõningase vabadusega, järgimata ranget värsimõõtu ning vaheldades ka riimiskeeme. Sonett on siin pigem tinglikuvõitu kui väga range raam.
Kui otsida Jonynasele võrdlust eesti luulest, meenubki esimesena eelmainitud Andres Ehin. Jonynas pole muidugi küll sürrealist, aga kummagi autori andumises keelele ja mõttega mänglemises on sarnasust küll. „Uutes sonettideski“ leidub seoseid, mis on loogilised just keele seisukohast, aga mitte tingimata muul moel. Nii näib see olevat kas või avaluuletuse lahenduses: „seal midagi välja õmbleb piiga / aga jalgratas tulise hooga / omapead kargleb alla mäest“ (lk 15). Aga ka hiljem: „mälestuspudemed tõstavad mässu / rõkkavas pimedas löövad häilima / ja kustuvad viimsesse vaikusesse“ (lk 20). Jonynase luules on nii nagu sürrealismiski üksjagu irooniat, nt „kirbukesele kaotab / koer oma väärikuse“ (lk 29) või „õilis on ennast põlastada / ent on vaja olla ka mõõdukas“ (lk 32) jm.
Toonivõrdlusena meenub mulle aga kummalisel kombel ka näiteks Contra looming. Kuigi Jonynas pretendeerib pealtnäha justkui elitaarsele stiilile (ikkagi sonetid, sajanditevanune vorm) ning tihti pärinevad tema luuletuste assotsiatsioonid ja referentsid samuti n-ö kõrgkultuurist (Bach, Pärt, Descartes, Sartre, Verlaine jt), on samal ajal nende laadis midagi rahvalikku. Autori vaba ümberkäimine sonetivormiga ei olegi olemuselt ehk kuigi kaugel löövast vemmalvärsist? Jonynase luule on justkui omalaadne amalgaam kultuuri eri tasanditest ning raamatu ühtsus tekibki paradoksaalselt justkui selle ebaühtlusest.
Jonynas on niisiis kahtlemata meister, kes loob ootamatuid seoseid ja mängib luule intellektuaalsete võimalustega. Ennekõike kõrgubki siin kõige üle mäng. Küllap jääb lugeja otsustada, kas näha selles suutmatust maailma tõsiselt võtta või hoopis vabastavat hedonismi, soovi nautida lõbu (s.t intellektuaalset lõbu), kuni see kestab – „kannan raamatukogu sellest on küll / ja las pärast surma saab temast null / see küll pole põhjus muretseda“ (lk 23).
Ja siiski sugeneb raamatusse ka tõsisemaid, tumedamaid elu lõpu teemasid, nt luuletustes „Matused“ ja „Rästas“, aga ka äsja tsiteeritud luuletuses „Testamendist“ jm. Leidmata jääb raamatust sügavam hingeline puudutus – nagu intellektuaalsust rõhutavas kirjanduses sageli, taandub hingelisus siin samasuguseks mõttemänguks nagu kõik muu. Jonynase saatesõnas esitatud väide, et „sageli, kui ma alustan luuletuse kirjutamist, tunnen, et neljateistkümnendal real on kõik öeldud“, pannakse siin ses mõttes tõsiselt proovile – jääb mulje, nagu juhiks luuletuste teostumist rohkem etteantud vorm kui edastatav kogemus või nägemus.
Riimiraamid
Natuke ka tõlkest. Ei tahaks küll ülearu keskenduda vormile, aga raamatus, mis juba oma pealkirjas deklareerib sõltuvust kindlast luulevormist, ei saa sellest ka tõlget hinnates lausa mööda vaadata. Kuigi mul puudub suutlikkus eestindusi originaaliga võrrelda – mina leedu keelt ei oska –, on jäänud mulle mulje, et autori häält ja vaimu on siin päris hästi tabatud. Tekst kulgeb hooga, elususega, autori taotlus neid luuletusi kirjutades näib selgesti adutav. Ka keeleliselt on hulk häid leide ja mitmekesisust, paindlikkust käänete rakendamises riimidesse ning leidub nõtkeid sõnavalikuid, mängu kõnekeelse ja kõrgkeelse vahel („bensujaam“ ja „luuser“ vs. „poees“ ja „puie all“ jm).
Kuhu aga tõlge aeg-ajalt takerdub, on just vorm: kas või kuivõrd peaksid omavahel riimuma „metsad“ ja „keski“, „ees“ ja „kilgendas“, „masinast“ ja „must“ jne? Jääb mulje, et riim vahel justkui on ja vahel justkui pole, vahel on ta täpne ja siis jällegi pudenev – mine tea, niisugune ongi ehk olnud autori endagi taotlus, aga ka sel juhul mõjuks see natuke kummastavalt. Näiteks näib luuletuses „Pärast lahingut“, et esimeses salmis riime pole või on osati („pillutab“-„lirtsuvad“ võiks kuidagi kvalifitseeruda, aga „tuul“-„teel“?), teises on („taak“-„saak“, „langenud“-„kangunud“) ning kolmandas ja neljandas taas mitte („taplust“-„otsas“-„tuppe“-„oda“-„jälgib“-„välja“).
On muidugi selge, et säärase vormist lähtuva (või sellest vähemasti sõltuva) luule tõlkimine teise keelde ongi väga keeruline töö. Võib-olla olnuks tõlkes selgem siin-seal näiteks riimist põhimõtteliselt loobuda, selle asemel et esitada ebamääraseks jäävaid lahendusi, aga see on pelgalt minu mulje.
Hoolimata küsitavustest usun ometi, et Antanas A. Jonynase loomingu olemus on eesti tõlkes kenasti kohale jõudnud. Eks ole see tõlke puhul vahest üldse peamine: kas mõistetakse autori tunnetust, „helistikku“, natuuri? Jonynas astub eesti lugeja ette mõtliku, mängleva, nautlevana. Kas raamat on tingimata Baltimaade suurteos aastal 2023 – selles julgen kahelda. Võib kindel olla, et Balti Assamblee auhinna puhul arvestatakse lõpuks ikkagi autori kogu loometeed ja panust, mitte ainult üksikut raamatut.
Väga ajastukohase ja kõnekana jääb siiski kõrvu kõlama autori ütlus luuletuses „*Miks kirjutasid seda kõike?“: „lähme nüüd magama öö on tulekul / ma juba tean et maailm jääb alles / kuni on luule. või tuntakse puudust tast“ (lk 33). Tuleb siis olla õnnelik, et luule on ikkagi ka praegu meil alles ja leidub neid, kes oskavad mõista selle tähtsust – või vahel luulest puudustki tunda.
