Kasvunarratiivi alalhoidmise oluline osa on otsida kasvuks tarvilikke probleemivabu ressursse. Viimase saja aasta jooksul on kasvu tagant tõuganud fossiilkütused, mille ammutamine on eksponentsiaalselt kasvanud. Samal ajal pole nende hankimise ja tootmisega tehtud kahju kuigi nähtav ega mõjukas. Kasvu põhilist keskkonnakoormust on kandnud rikastuvate ühiskondade perifeeriad ja koloniaal- või pärast Teist maailmasõda iseseisvunud postkoloniaalsed riigid. Ühtlasi võimaldasid endised koloniaalsuhted ja laenude kaudu lääne pihus püsinud kontroll hoida hinnad suhteliselt madalad – keskkonnakahju peegeldav hind, mis kasvu kõrvalt vaatavale ratsionaalsele jälgijale on arukas ressurssidega majandamise viis, ei sobitu kasvuideoloogiaga.

Pilt pole praegugi parem. Tarbimiskultuuri ja intensiivpõllumajandust hoiavad nähtamatu jõuna sujumas petro­kemikaalid, sh keemilised väetised, mille tootmise mõju on peidus odavalt ja keskkonnapiiranguteta regioonides, sh Lõuna-Aasias, ja ka rikaste riikide vaestes maakohtades, mõnel pool ka rassiliselt segregeerunud linnapiirkondades – teema, millest on suure põhjalikkusega kirjutanud Chloe Ahmann.¹ Elektroonikatööstus, eriti digimajandus, mida on püütud kujutada „puhta“, justkui mateeriavaba tööstusena, kasutab haruldasi muldmetalle, mida ammutatakse taas maailma „nähtamatust“ osast elutähtsa looduskeskkonna hinnaga ning hoitakse käigus ohtra fossiilkütuste kasutuse toel.

Ent kasvu piirid, nafta lõppemine, kliimamuutus, liikide väljasuremine ja muu kasvu segav tüütus on olemas sõltumata sellest, kui väga kasvust kõnelevad poliitikud ja töösturid seda eitada tahaksid ja kui vähe tarbija seda märkabki. Vajadus kasvu piiride ja paratamatusega arvestada on sundinud taas muutuma kahtlemata väga paindlikku majandussüsteemi. 2010. aastatest (mõnel pool ka pisut varem) hakkab kujunema rohekapitalism, mis justkui tunnistab olukorda ja pakub lahendusi. Ometi varjab see innukas muutus uute loodusvarade kasutussevõttu, üritamatagi tõsiselt vähendada tarbimist ja kõigutada ennasthävitava süsteemi alustalasid.

Sellise uue suitsukattega pole aga enam võimalik kasvukeskse kapitalismi tagajärgi varjata. Rohekapitalismis on praktilistel põhjustel osa tootmisprotsessidest väga nähtaval. Ehkki rohetehnoloogiaks vajalik kaevandamine on silma alt ära, toimub suur osa ressursikasutusest ja sellega vältimatult kaasnevast looduse kahjustamisest otse tarbija pilgu all siinsamas kodu lähedal. Kui kodulähedased põllud muutuvad päikesepaneeliväljadeks, kui keset senist metsa lükatakse püsti uued tuulegeneraatorid või kui sellestsamast metsast saab oksarisuväli, hakkavad seni ohtralt ja häirimatult energiat tarvitanud ja asju omandanud tarbijad korraga nurisema. Protsesside nähtavale tulek on probleem isegi kui neoliberaalse rohekapitalismi² õnneks on rohepesukurikas olnud suhteliselt hästi toimiv töövahend. Siiski on üha keerulisem peita tõsiasja, et väidetavalt ressursikasutust vähendanud, dematerialiseeritud majandusse kanditakse uutviisi uusi loodusvarasid.

Vähemalt Eestis on nende protsesside tulipunkti sattunud maapiirkonnad – needsamad piirkonnad, mis 1990ndatel ohverdasid muutuste šokitempole osa elanikkonnast, oma majandusliku, sümboolse, sotsiaalse ja ka diskursiivse³ staatuse. Rohekapitalismi kõrval on oluline mõju olnud ka sõjaga seotul, mis on vähendanud kohalike kontrolli nende kodu lähistel toimuva üle sedamööda, kuidas neid piirkondi koheldakse üha enam „ohverdustsoonidena“.⁴ Ohverdustsoonideks nimetab Steve Lerner piirkondi, mille elanikud on sunnitud kandma tehnoloogiliste muudatuste ja üleminekute kulusid, ehkki nad ise pole seda soovinud. Kuigi Lerner osutab tavapärasele kapitalistlikule tööstusele, on rohekapitalism omaks võtnud väga sarnase lähenemisviisi. Kuna neid ohverdustsoone pole enam lihtne leida kodust kaugel, on ka rikkas Põhjas vallandunud taastuvenergia konfliktid.

Rohekapitalismi esiletõus on tõend, et ressursid on tõepoolest lõplikud, ning keskkonnad, kust neid ressursse ammutatakse, kus kasutatakse või utiliseeritakse, ei ole suutelised tagajärgi ära hoidma ega heastama, mis viib inimkonna eluvõimaluste vältimatu degradeerumiseni. Niisiis on kasvujärgsuse poole liikumine samuti vältimatu, kui me ei soovi selle asemel kollapsi tõttu kaosesse sattuda. Ja sellel teekonnal on ka konfliktid, vastuolud, lahknevad seisu­kohad vältimatud. Küsimus on selles, kuidas neid hallatakse. Paljudel – isegi kui mitte kõigil – osalistel on neis teravates küsimustes sisukaid vastuargumente, aga neid on raske kuulda võtta õhkkonnas, kus rahvakoosolekutel kutsuvad agitaatorid välja pingelise õhkkonna; kus segadust külvavad kallutatud meedias poliitiliste siltide alt esitatud seisukohad; kus vastaspooled nullivad üksteist siltidega Kremli trollidest ja uhhuudest süvariigi intrigaanide ja kasulike idiootideni. Naeruvääristades, konfronteerudes, jaburamaid väiteid üle rõhutades, s.t antagonismi suurendades, saab edukalt tähelepanu kõrvale juhtida keskselt probleemilt – kasvukeskselt jätkusuutmatult süsteemilt.

Sellised vastasseisud võiksid jääda kasvuajastusse, kus sõideti pahameelest, nördimusest, ilmajäetusest või agooniast kasvu nimel lihtsalt üle, justkui oleks see paratamatu ohverdus tähtsa eesmärgi altarile. Kasvujärgsed mõtlejad on juba sõnastanud viise, kuidas jõuda arutleva demokraatia vahenditega kompromisside ja konsensuseni. Ent sageli ei keskenduta täienisti lahknevale agoonilisele sõnumile või põlatakse see ära, nt lennutatakse prügikasti vaktsiini- ja polügoonivastaste või kliimaeitajate avaldused. Sellise taktikaga saavutatakse suurem vastasseis, mullistumine ja vande­nõuteooriates kuhtumine. Mõnelt seisukohalt platvormi äravõtmisega saab kindlasti mingi piirini kujundada mulje ühiskondlikust konsensusest. Ent kasvu­järgsuse poole liikudes peab läbi mõtlema ka selle, kuidas agooniate mõistva ärakuulamisega ennetada sellist eraldumist või lausa äärmuslike tegudeni jõudmist.

Agonistliku pluralismi põhimõtted on sõnastanud belgia poliitteoreetik Chantal Mouffe, kes keskendub suuresti selliste protsesside kesksele juhtimisele. Kasvujärgses maailmas on ilmselt tarvilik leida detsentraliseeritumad viisid vastastikuseks arvestamiseks ja mõistmiseks.

Prefiguratiivsed kogukonnad püüavadki seda ette loovalt teha, mõeldes, kuidas haarata otsusetegemisse tavaliselt kõrvale jäetud gruppe – ühiskonna äärealal asujaid, näiteks põlisrahvaid ja sisserännanuid, aga ka ühiskonna poolt hüljatud või ärapõlatud inimesi – ja kuidas hallata ning arendada mõistvust ka konfliktiolukorras. Ühegi grupi mureavaldusi ei pea pidama piinlikuks, nende mõistmisest võib sündida ühine kasu. Vaktsiinivastasus osutab vajakajäämistele nii teadushariduses kui ka meditsiini suhtumises patsientidesse ja nende lähedastesse; kliimaeitus toob esile, et kliimateadlikud inimesed kasutavad sageli segadust tekitavaid või lausa vääri selgitusi kliimaprotsesside kohta, aga ka seda, et pole sugugi läbi mõeldud, kuidas vältida kahju, mis tõuseb vaid kliimaga tegelemisest ja energiaüleminekuks ohverdatud looduskeskkonnast. Kasvujärgses maailmas tuleb kõigile avaldustele ja nende väljendajatele ausalt ja hoolivalt otsa vaadata, et jõutaks võimalikult kaugemale kasvumaailma hierarhilistest ja ärakasutavatest tegutsemisviisidest.