On aasta 1873 ja Riia Läti Selts (lt Rīgas Latviešu biedrība) on sattunud raskustesse. Liikmete arv väheneb, mille üheks peamiseks põhjuseks on vaimse ja rahvusliku sisu, ideede ja idealismi puudumine. Olukorra parandamiseks ja seltsi taas elavdamiseks otsustatakse kiiresti korraldada esimene läti üldlaulu­pidu, et tugevdada rahva ühtsustunnet. Korraldajad seisavad aga silmitsi raskustega – mitte kõik pole valmis selle nimel pingutama. Paralleelselt areneb lugu ühes Vidzeme (Põhja-Läti) väikeses külas, kus 19aastane Anna (Marta Lovisa Jančevska) kuuleb peatselt toimuvast laulupeost. Tal tekib siiras soov sellest osa võtta, kuid teda takistab see, et külakooris on traditsiooniliselt laulnud vaid mehed. Niimoodi on lühidalt kokku võetud 2024. aastal linastunud ajalooline mängufilm „Maa, mis laulab“, mis räägib läti laulupeo seni jutustamata lugusid, tuues esile ühtsuse, rahvusliku identiteedi ja laulupeo tähenduse läbi 150 aasta pikkuse ajaloo.¹

Minu teada on seda filmi Eestis näidatud kahel korral – 2024. aasta novembris PÖFFi ajal ja hiljuti taas (mis pole vist kokkusattumus) Eestis toimunud laulu- ja tantsupeo ning Lätis paralleelselt XIII Läti koolinoorte laulu- ja tantsupeo järel. Vaatasin seda filmi mõlemal korral koos kamalutäie eestlastega ja pole kindel, kas rahvast oleks võinud ikka rohkem olla või mitte.

Esimest korda läksin kinno suurte ootustega – olin näinud treilerit, mis tekitas lootuse, et lõpuks on siis tulemas midagi võimsat ja vägevat. Kuid sinna see jäigi – treileri tasandile –, sest tihti mahutatakse sinna loost kõige olulisem ja sellega keritakse inimeste ootused ja lootused nii kõrgeks, et filmi vaatamise ajal jääb üle vaid valus kukkumine. Teisel korral, kui olin juba kuulnud lätlastelt nende arvamusi ja lugenud siit-sealt arvustusi, sain aru, et selle filmiga ongi nii, nagu ütleb Kristel Algvere läti laulupeo kohta: „oluline oli esitlus, ilu ja täiuslikkus“², kuid selle (filmi vaatamise) sees olles oli hoopis teine tunne. Filmi idee on ülimalt hea, aga teostus oli jäetud sinnapaika.

Tahtsime parimat, aga kukkus välja nagu alati

Kes siis ikka kritiseerib oma rahvast kui mitte lätlased ise. Aiva Birbele³ kirjutab oma tragikoomilises arvustuses „Maa, mis laulab. Minu pärg närtsib“, et film keskendub liiga palju pimedusele, ängile ja vaikusele, stseenid on üle pingutatud pikkade dialoogipausidega ning korduvate liikumistega (trepist üles-alla, läbi hoovi ühest majast teise). Filmis puudub pingeline narratiiv, s.t areng, kusjuures naiste esindatus jääb kunstlikuks ja klišeelikuks – nad ilmuvad, nõuavad õigust laulda ja siis kaovad kööki või lauta. Enamik meesnäitlejatest kannab pikka, sageli ülepakutud habet, mis muudab nad sarnaseks ja raskesti eristatavaks. Suurt rõhku on pandud visuaalsusele, kuid sisu jääb tühjaks – võimas muusika, vanaaegne interjöör ning maastik ei kompenseeri nõrka narratiivi.

Mitte ainult eestlastel pole raske jälgida tundmatuid nimesid,⁴ vaid ka lätlastel võtab aega aru saada, kes on kes. Peategelaste nimed ei ole väga tuntud ning püütakse aru saada, mis on iga habemes mehe roll selle ilusa loo jutustamisel. Erinevalt Eesti vaatajatest on suurem osa näitlejaid siiski lätlastele tuntud ja see ehk aitab lugu jälgida.

Mind häiris veel ka see, et naispeaosatäitja Anna käib pidevalt laulukoori eestvedaja Jurģise (Priit Pius) käest pärimas, millal ta saab kooriga ühineda, kuid filmis me ei näe, et Anna kuigipalju laulaks. Esimest korda kuuleme tema häält filmi teises pooles, kui ta tervitab põllul istudes kevadet. Teine kord – juba filmi lõpus Riias laulupeol. Mulle näib, et kui inimest huvitab trummimäng, siis ta leiab üles pulgad ja taob neid iga võimaliku eseme vastu, sest temas on nii palju loomingulist energiat, et ta peab selle endast välja saama. Laulmise jaoks on vaja ainult häält, aga Anna ei laula sugugi igal võimalikul hetkel. Ta on vaid kogu aeg kurb, et ei saa kooris laulda. Üleüldse läheb filmi vaadates mööda tund, enne kui inimesi laulmas kuuleme.

Kuigi on palju selliseid vaatajaid, kes kritiseerivad filmi põhjani, on alati ka teisi – neid, kes näevad filmis seda, mida soovitigi näidata. Uhkust selle üle, et meil on selline laulutraditsioon, et me suudame kõik kokku tulla, ühineda ühes laulmiseks. Seda enam et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on lisatud UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi nimekirja.

Ei saa me läbi Eestita

Läti üldlaulupidu toimus neli aastat pärast Eesti oma ja seda mainitakse filmis muidugi korduvalt. Eestlased on ju ikkagi lätlaste eeskuju ka tänapäeval.

Lätlased on mänginud mitmes Eesti filmis – kahtlemata tuntuimaks näiteks võib tuua „Viimse reliikvia“⁵, kus Agnest kehastab Ingrīda Andriņa, abtissi Elza Radziņa ja Siimu Uldis Vazdiks. On olnud ka vastupidi – hiljuti läti filmis „Jaanuar“⁶ kehastas tuntud dokumentaalfilmirežissööri Juris Podnieksi eesti näitleja Juhan Ulfsak. Tema ilmumine kaadrisse oli nii ootamatu, et esmalt ma ei taibanudki, kust ma teda tean. Olen kuulnud eestlasi läti keelt rääkimas, kuid Ulfsaki hääl oli küll väga lätipärane. Uurisin ühelt tuttavalt, kes samuti filmis oli mänginud, et kas Ulfsak tõesti rääkis ise läti keelt. Selgus, et ei, ta õppis kõik oma repliigid ära, kuid hiljem dubleeris teksti keegi teine.

„Maa, mis laulab“ treileris on iga tähelepanelik eestlane märganud, et seal mängib ka eesti näitleja Priit Pius. Ta kehastab külakoori juhti Jurģis Grietēnsit (tegelaskuju olevat küll fiktiivne), kelle ema olevat olnud eestlanna, ise õppinud Jānis Cimze juhitud Valka õpetajate seminaris ja olnud mõjutatud nii eesti kui ka läti rahvuslikust liikumisest.⁷ Erinevalt Ulfsakist olevat Pius õppinud kõik lätikeelsed laused ära ja lugenud need ise ette (üks Selga küpsis talle selle eest). Mārtiņš Kalējs kiidab oma arvustuses Priitu, öeldes, et ta „räägib heas ja mis peamine – usutavas läti keeles, millele lisandub värvikas eesti aktsent ja mis on lähedane tema tegelaskuju kodukandi murdele“.⁸ Ka filmi režissöör Māris Martinsons tõdeb, et kuigi nad oleksid võinud kasutada sünkroontõlget või dublaaži, olevat nad siiski otsustanud seda mitte teha.⁹

Mind rõõmustab alati see, kui eestlased räägivad läti keelt. See oli vist esimene kord, kui ma kuulsin läti keelt rääkimas eestlast, kes pole otseselt läti keelt õppinud. Professionaalne kretinism ei luba mul jätta Priidu läti keele kõla üle arutlemata. Õppejõuna lummas mind see, kuivõrd teistmoodi kõlab läti keel, kui inimene pole seda palju kuulnud. Ei saa ju kritiseerida – ta ju üritab, aga tuleb tõdeda, et on väga suur erinevus, kas inimene on olnud läti keele kõlaga kokku puutunud või on fraase ja lauseid lihtsalt pähe tuupinud. Natukene kahju küll, oleks võinud veidi rohkem sellesse panustada, õppida tundma läti keelt struktuurselt, foneetiliselt. Eriti veel seepärast, et „[t]a ise ei saanud iga kord täpselt aru, mida ta oli just öelnud, aga ta ütles seda suure veenvusega“.¹⁰ See meenutas mulle neid välismaa filme ja sarju, kus äkitselt ilmub mõni läti või eesti keelt kõnelev tegelane ja läänemaailmale omaselt antakse talle tavaliselt tugev slaavi aktsent.

Minu arvates ei olnud Jurģise puhul „probleem“ mitte niivõrd aktsendiga, vaid sellega, et mulle kui mõlema keele oskajale ei tundunud jutt voolav ja loomulik. Ehk siis inimene, kes on suheldes keelt omandanud, räägiks palju vabamalt, mitte niivõrd mehaaniliselt. Täpselt samamoodi nagu siis, kui filmis hakkas Anna rääkima eesti keelt – isegi pilgust võis näha, et laused olid sõna otseses mõttes pähe õpitud.

Siiski oli see väga suur ja oluline samm – mitte kasutada dublaaži, vaid rääkida ise. Tuleks ainult rohkem panustada keele kõla mõtestamisse – kuulata rohkem läti keelt!

Ükski rahvas pole selline laulurahvas nagu lätlased ja eestlased

Teisel korral proovisin filmi vaadata eestlase pilguga. Mida ometi üks keskmine filmihuviline võiks Lätist teada? Kahtlen, kas filmitegijate esialgne plaan oli viia see film suurde laia maailma, kuid eks iga loomeinimene loodab ju kas või salaja, et tema looming toob talle au ja kuulsust ka väljaspool riigipiire.

Üsna palju viidati filmis isikutele või kohtadele, keda üks keskmine eestlane pigem ei tea. Peaks ikkagi küsima eestlasest vaataja käest, et kas viitamine Valdemārsile¹¹, Kronvaldsile¹² ja Kurzemele (Kuramaa) või Vidzemele (Põhja-Läti) andis kontekstile palju juurde. Või see, et lauses „Pārdaugavas sajab vihma“ viidatakse Riias Daugava jõe vasakul kaldal asuvale osale. Ei ole ju võimalik lisada subtiitritele veel joone­alust kommentaari, mis täpsustaks, millega on tegu, kuid arvan, et siin võib probleemiks tulla iseenesest palju laiem mure – vähesed kultuuriteadmised Lätist.

Tõlkijana jälgisin põhjalikult filmi subtiitreid. Kõik paistis õige olevat, kuniks üksikuid läti sõnu oli tõlgitud valesti ehk siis eesti keeles oleks võinud küll täpselt samamoodi öelda. Siis kui Marta nimi oli subtiitrites kirjutatud Martha, sain aru, et film on tõlgitud inglise keele kaudu. Suur oli pettumus – kas seda kõike tehti ainult raha kokkuhoidmise nimel? Eestis on üsna palju inimesi, kes võiksid tõlkida läti keelest.

Filmi lõpus, laulupeo avatseremoonial öeldakse kuldsed sõnad „ükski rahvas pole selline laulurahvas nagu lätlased“. Olles ise kahe kultuuri vahel ja keskel, võin öelda, et ükski rahvas pole selline laulurahvas nagu lätlased JA eestlased. Kui eestlased laulavad kolm korda järjest „Ta lendab mesipuu poole“, siis lätlased laulavad laulu „Saule, Pērkons, Daugava“. Laulame küll eri keeltes, kuid südames tunneme üht ja sama – rahvuslikku uhkust, mis meid kannab ja ühendab.

Võib ju kritiseerida nii palju kui jaksu on, aga lõpuks räägib tegija eest tema töö. Nüüd on eestlaste kord – teha film Eesti laulupeotraditsioonist.