Eestlane lätlaste seas. Konstantin Kuningas vestles Priit Piusiga

Priit Pius: „Eestlased oleks võinud ammuilma laulupeost filmi teha. Eestlaste ja lätlaste esimesed laulupeod said teoks üle noatera, kiiruga.“

Priit Pius mängib koorijuhti Jurģist Läti‐Eesti draamas „Maa, mis laulab“, mis räägib 1873. aastal toimunud Läti esimese laulupeo loo. Film toob ekraanile rõhumise all elava ühiskonna, kus riigi identiteedi kujunemine kulgeb läbi muusika ja rahvusliku ühtsustunde.

„Maa, mis laulab“ läks maksma 3,5 miljonit eurot, mis tegi sellest kalleima Läti filmi. 2023. aastaks ehk laulupeo 150. sünnipäevaks plaanitud film jõudis Lätis kinno eelmise aasta novembris ja läks kinotabelis esikohale. Esimese kuuga koguti Lätis 37 000 külastust.

Eestis ajastati linastumine tänavuseks laulupeoks.

ILZE TĀLBERGA: Ükski rahvas pole selline laulurahvas nagu lätlased ja eestlased

Proovisin filmi „Maa, mis laulab“ vaadata eestlase pilguga. Mida ometi üks keskmine filmihuviline võiks Lätist teada?

Mängufilm „Maa, mis laulab“ (Zeme, kas dzied, Läti 2024, 140 min), režissöör Māris Martinsons, stsenaristid Māris Martinsons ja Dainis Īvāns, operaator Jānis Jurkovskis, helilooja Jēkabs Jančevskis. Osades Andris Bulis, Marta Lovisa Jančevska, Priit Pius, Ainārs Ančevskis jt.

MIKKO LAGERSPETZ: Iisraeli/Palestiina neli tulevikku 

Ükski rahu pole võimalik ilma ühiskonnakorralduseta, millega on nõus nii juudid kui ka palestiinlased. Vaja on kokkuleppimist nagu apartheidi lõpetamise puhul Lõuna-Aafrikas. 

Äärmuslik inimlik häda ja Iisraeli valitsuse jätkuv sõjaline operatsioon Gazas on lõpuks pannud Euroopa valitsusi ja rahvaesindajaid Gazast ja Palestiinast rääkima. Olukorrale vastavaid tegusid ei ole aga seni järgnenud. Euroopa Liidu välisministrid kogunesid 15. juulil, aga ei leidnud üksmeelt ühegi võimaliku sanktsiooni kehtestamiseks. Aga nii nagu Ukraina sõja puhul peame rääkima ka Venemaast, tuleb praegu rääkida Iisraelist. Mida arvata riigist, mis rahvusvahelisest õigusest ei hooli, mille tegevusele on kaua aega läbi sõrmede vaadatud ja mis praegu teostab kõige hullemaid kuritegusid?

KAI PESTI: Miks aitavad naised enda allutamisele kaasa?  

Uue vaimsuse edendajate arvates kuuluvad eriliste naiselike omaduste ja pädevuste hulka empaatia, hoolivus, tundlikkus, voolavus, intuitiivsus, õrnus, pehmus, passiivsus, emotsionaalsus, avatus, viljakus, rahumeelsus ja ihaldusväärsus. 

Ülaltoodud 2024. aastal tehtud Instagrami-postituste autor on kahekümnendates eestlanna, naiste mentor, kelle sõnavõtte jälgib ühismeedias paar tuhat inimest. Jutte naiselikust energiast, alandlikkusest, alistumisest meestele ja spirit daddy’le jälgivad samuti valdavalt eestlased, kes on üles kasvanud maailma pea kõige ebareligioossemas ühiskonnas. Miks küll paljud naised tahavad äkki liituda vaimsete kogukondadega ja järgida patriarhaalseid narratiive naiselikkusest?  

AET ANNIST: Kasv on alasti (jäämas)  

Üha keerulisem on peita tõsiasja, et väidetavalt ressursikasutust vähendanud, dematerialiseeritud majandusse kanditakse uutviisi uusi loodusvarasid. 

TARMO SOOMERE: Mõrad globaalse teaduse kaunis tulevikus 

Millises ühiskondlikus faasis me hetkel parajasti asume – kas murrang, katkestus, aeglane üleminek, seisak või midagi muud? 

Meie elukvaliteet pole kunagi olnud nii kõrge, nagu see on praegu. Hoolimata sellest, et inimesi on maailma saanud juba erakordselt palju ja Maa ressursid kuluvad järjest kiiremini. Lõviosa heaolu kasvust tugineb teadmiste ülikiirele kasvule ja neist tulenevale tehnoloogiate plahvatuslikule arengule. Esimest neist saab bibliomeetria ajastul mõõta korralike (ehk eelretsenseeritud) teadusartiklite hulga kaudu. Nende arv on juba mitu aastakümmet kahekordistunud iga üheksa aastaga. 

Seal, kus aine räägib arvudes. Margus Maidla vestles Ivo Leitoga

Mis ühendab superhappeid, molekulide tasakaalumänge, erakordselt väikeste ainekoguste „ülesleidmist“ ja mõõtmist keerulistes objektides? Vastus on: analüütiline keemia. See keemiaharu, mida sageli peetakse kuivaks ja numbrikeskseks, on täis intellektuaalset elegantsi, milles kohtuvad loogika, täpsus ja looduse peente mehhanismide mõistmine. Just selle valdkonna üheks tipptegijaks on Ivo Leito – Tartu ülikooli analüütilise keemia professor, kelle töö ulatub happe-aluse tasakaalude uurimisest kuni keemiliste mõõtmismeetodite arendamise ja metroloogiani. 

Inimeste ja looduse vahel. Karin Bachmann vestles Sébastien Penfornisiga

Taktyk on 2006. aastal loodud Pariisis ja Brüsselis asuv maastikuarhitektuuribüroo, kus töötatakse välja taktikaid, millega parandada maastikke ja luua elamisväärne ruum. Sébastien Penfornis on üks Taktyki asutaja, kevadsemestril tegi ta EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas ettekande büroo loomingust ja põhimõtetest. 

„Kunstita elada ei saa“. Andra Orn vestles Liina Rausiga

Kunstigalerii Kogo tähistas kevadel oma seitsmendat sünnipäeva – seitse aastat on piisavalt pikk aeg, et rääkida järjepidevusest, kuid samal ajal ka piisavalt lühike aeg, et endiselt katsetada. Galerii juht Liina Raus räägib, mismoodi tasakaalustada omavahel missioonitunnet ja majanduslikku jätkusuutlikkust, milliseid väärtusi hindab Kogo galerii kunstnikke valides ning miks rahvusvaheline koostöö on väikese galerii ellujäämiseks hädavajalik. Lisaks mõtiskleme Eesti kunstimaastiku tugevuste ja kitsaskohtade üle.

SZILÁRD TIBOR TÓTH: Narvas on eestikeelse keelekeskkonna loonud venekeelsed elanikud 

Seisan Narva vanalinna põhikooli välisukse ees ja vestlen vene emakeelega õpetajast sõbraga. Jutt käib eesti keeles. Seisame seal üsna kaua. Koolihoonest tuleb välja hulk õpilasi, samuti astub neid uksest sisse suur hulk. Uks on kitsas, meid märkamata mööda minna oleks võimatu. Kõik tunnevad mu sõpra ja tervitavad teda eranditult. Sõber tervitab neid samuti. Teretusrituaal käib eesti keeles. Sõber Pavel ütleb, et need õpilased on vene emakeelega lapsed. Eranditult. 

KADRI TAPERSON: Rehitsetud raamatukastid 

Selle väikese raamatuaastaga seotud loo kirjutamine toimus läbi seletamatute raskuste. Vähe sellest, et elekter läks ära, oli ka ilm väljakannatamatult lämbe ja raamatud kukkusid isetahtsi riiulist. Pealegi alustasid noored pääsukesed harjutuslende ja isegi musträstas ütles midagi, ehkki ta tavaliselt seda juuli lõpus enam ei tee.  

Asi selles, et loo peategelane ei tahtnud, et temast kunagi midagi räägitaks või kirjutataks. Minu meelest tegutses ta selle soovi täitumiseks viimased paar-kolmkümmend aastat sihikindlalt ja süvenedes – ei jaganud aadressi, ei vastanud telefonile ja e-kirjadele, väidetavalt vihkas ühismeediat ja ei osalenud üldse mitte kuskil.  

Arvustamisel

Antanas A. Jonynase „Uued sonetid“

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Andrei Ivanovi „Päevad“ ja „Hella tähe all“

XXVIII laulupidu „Iseoma“

XL Viljandi vanamuusika festival

festival „Kikumu“

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna varjualune „Õrred“ Tartus

Eike Epliku näitus „Ajal, mil kõik muu tundub olulisem“

Liisa Kruusmäe näitus „Yokai teepidu“

Vene teatri „Jumalad“

Ugala teatri „Kondas ja maasikasööjad“

Temufi „Ma armastasin sakslast“

mängufilm „Maa, mis laulab“