Elada saja-aastaseks on muidugi erakordne ning kui juubilar on elukutselt arhitekt, siis on ta kas jälginud või olnud ise loojana osaline enamikus sajandi jooksul toimunud ehituskunstipööretes. Tema silme all on üles ehitatud linnu, mitu korda vahetunud poliitiline kord ja koos sellega arusaamad, kellele ja kuidas tuleb ehitada.

4. mail Tallinna Kirjanike Maja saalis 100. sünnipäeva tähistanud arhitekt Heili Volberg-Raig nägi tüdrukuna Pärnus rannahotelli, rannakohviku või Suursilla valmimist ehk seda, kuidas linnast sai moodsa arhitektuuriga esinduskuurort. Samuti nägi ta sõjajärgset Tallinna ja õppis arhitektiks Stalini ajal, mil „pidi tegema nii, nagu Venemaal tehakse. Laiu aknaid projekteerida oli surmapatt“.¹ Sellele järgnenud sulaajal tulid suured aknad, lamedad katused, lihtsad vormid ja julged linnaehituslikud lahendused ning arhitekti ülesanne projitseeriti optimistlikule horisondile – ehitada üles õnnelik tulevik. Õnnel oli Nõukogude ajal oma korteri nägu ning kõigini see kindlasti ei jõudnud, ometi hakati projekteerimises keskenduma just elamutele, nn mägede massehituse kõrval ka eksperimentaalsematele või originaalsematele, mida ehitati eelkõige kesklinna. Heili Volberg kavandas õige mitu sellist linnaehituslikku augutäidet, mis sobituvad eksimatult oma aega.

Ennast teostades

Pärnus mööblimeistri peres sündinud Heili Kalve elas sünnilinnas esimesed 14 aastat, suure sõja eel 1939. aastal kolis perekond Tallinna ning tütrele raamatu­pidamist õppida soovitanud vanemad panid Heili Tallinna IV gümnaasiumi (tegutses praeguses inglise kolledži majas Estonia puiesteel), mis valmistas õpilased ette kommertskooli astumiseks. Endalegi üllatuseks valis ta hoopis Tallinna Tehnikumis ehituse eriala ning sai 1945. aastal ehitustehniku diplomi. Ta on meenutanud, et poistekoolis õppimine polnud just kerge, sest suviti tuli ehitusel praktikal käia. Edasi tuli juba arhitektuuriõpe Tallinna Polütehnilises Instituudis, kus ta lõpetas 1952. aastal kolmanda ehk eelviimase lennu (edaspidi õpetati arhitektuuri Eesti Kunstiinstituudis). Suurest kursusest võrsus palju tuntud arhitekte, nagu Henno Sepmann, Olga Kontšajeva, Laine Pisa, Kalju Valdre, Rein Zobel ja muidugi Uno Tölpus. Ehkki ülikooliaeg langes kokku kõige räigema stalinistliku stiiliõpetusega, saadi tänu dekaan Heinrich Laulule õppejõududeks eestiaegsed mehed Alar Kotli, Anton Soans, August Volberg ja veidi noorem Peeter Tarvas, sama seltskond liikus edasi kunstiinstituuti. Toonaste üliõpilaste arvukate mälestuste jõul on saanud just neist siinse arhitektuurimaastiku legendaarseimad nimed. Ülikooli lõpetas Heili juba Härmsonina, kursusekaaslasest Paul Härmsonist sai linnaehitusteadlane ja TPI õppejõud. Koos suunduti tööle Eesti Projekti, kuhu Heili jäi tööle varase pensionini, aastani 1981. Ta oli ka kunstiinstituudis diplomitööde juhendaja, viimaseks diplomandiks oli muide 1984. aastal lõpetanud Raoul Kurvitz – „erakordse fantaasiaga noormees“. Juba TPI ajal kursuse vanemaks valitud Heilist sai kohe ka aktiivne arhitektide liidu juhatuse liige, kes ettevõtliku ja iseseisva naisena tegeles aastakümneid tänases mõistes liidu avaliku suhtekorraldusega: saatis teateid lehtedele ja raadiole, organiseeris vajadusel kohale telemehed ning oli liidu iga-aastaste ekskursioonide eestvedaja. Kui 1998. aastal asutati arhitektide liidu juurde seenioride sektsioon, oli see muidugi Heili algatus. Kui samad seeniorid umbes kümne aasta eest aktiivselt Tallinna eakate kortermaja – mitte segamini ajada vanadekoduga – rajamise asja ajasid, oli seegi Heili eest vedada.

1968. aastal abiellus Heili juba soliidses eas August Volbergiga, toonase kunstiinstituudi arhitektuurikateedri juhataja ja eluaegse poissmehega. Koos elati Volbergi kavandatud majas Maarjamäel Paju tänaval 15 aastat, kuni mehe surmani. Lihtne silikaatkivist kõrge kikkis katusega maja, nagu toona neid palju kavandati, ja aed, kus algul needsamad eestiaegsed mehed, aga hiljem juba Volbergi õpilased kokku said. Taas iseseisvas Eestis soovis Heili siia abikaasale pühendatud majamuuseumi rajada, ent selliste muuseumide aeg oli ümber ja lõpuks tuli maja müüa. August Volbergi arhiivi ja mitmed tema kujundatud mööblitükid annetas abikaasa arhitektuurimuuseumile.

Murded ja uued joondumised

Heili Volbergi täielikku loomingu nimekirja pole. Minul oli kasutada arhitekti enda kirja pandud loend veidi üle tosinast valminud või ehitamata jäänud hoonest. Kui naisarhitektide tööks oli Eesti Projektis tihti tüüpprojekteerimine või planeerimine, siis Heili oli ainuautor, kel laual üsna suured unikaalprojektid. Ühiskondlikud hooned, klubid ja kinod, suured kortermajad. Aga ei ühtki eramut? Kui juubilarilt selle kohta küsisin, sain vastuseks range „ei“ – need olid arhitektide haltuura ja temal seda vaja ei olnud.

Heili Volbergi põlvkond pidi ülikoolis vägisi padustalinismi alla kugistanuna 1950. aastate lõpus tööle asudes kiirelt ümber orienteeruma, sest koos Hruštšoviga tuli kardinaalne murrang nii arhitektuuri eesmärkidesse kui ka väljendusvahenditesse. Nad olid noored ja praktilised, neid kujundas ajastu vaimu kohane tehnoutopism ja teaduslik maailmavaade, aga ka kiire linnastumisega kaasnev pööre radikaalselt teistsuguse linna poole. Heili Härmsoni esimene hoone, koos mõni aasta vanema Mart Pordiga projekteeritud uhket stalinismi esindav ETKVLi elamu ja kaubanduskool Narva mnt 9 sai valmis aastal 1956. Sealt edasi hakkas vanamoeline dekoorikoorem majadelt maha pudenema ning esmapilgul õige kasina rüüga asenduma. Lagedad seinad, suured aknad, lihtsad mahud, napp detailikäsitlus, mis kõik tulnuks kvaliteetselt teostada, mis Nõukogude ehitajale kaugelt üle jõu käis. Just selles võtmes kavandas Heili Härmson järgmisena üheaegselt kaks suurt linnamaja: kaupluste ja ateljeedega elamu Liivalaia tn 7 (valmis 1960) ja kirjanike tarvis maja vanalinna Harju tänavale (valmis 1963), kus vaevu oli jõutud silutud sõjarusudele haljastus rajada. Viimane on oma asukoha ja funktsiooni tõttu ilmselt arhitekti kõige tuntum maja, sest ainult totalitaarne režiim, mis võrdsuse egiidi all tegelikult loendamatuid privileege põlistas, võis ellu kutsuda sellised nähtused nagu elamu ainult kirjanikele või heliloojatele.

1958. aastal kavandatud kirjanike elumaja autorid on August Volberg ja Heili Härmson, kelle ülesanne polnud kergete killast: paigutada uus suur maht tänava äärde, millest terve külg on kadunud. Vanalinna ehituslik tulevik oli toona ristteel. Enne riikliku muinsuskaitseala kehtestamist 1966. aastal oli siin kaitse all vaid rida üksikuid mälestisi, palju täisehitamist ootavaid auke ning õhus ideed vanalinn otstarbekamaks rekonstrueerida ning miks mitte isegi Balti jaama viiv magistraal sealt läbi murda.² Erinevalt 1953. aastal valminud ja poolt kvartalit hõivavast majast Kullassepa ja Niguliste tänava nurgal ei püüa see maja end sulandujaks dekoreerida. Ainus vanalinlik element maja juures on kõrge kivikatus, kõik muu on otsustavalt moodsa joonega. Heili Volbergi sõnul on varikatusel, mis tõmbab fassaadile jõulise horisontaalse triibu, mitu rolli: see markeerib ajaloolise tänavajoone, selle alla andis kujundada laia kõnnitee, teiseks loob see kaugvaates sügavuse ja varjude mängu, mis ülikoolis kuuldud Soansi õpetuse kohaselt siduvat maja hästi avara skvääriga selle ees. Arhitektid nimelt uskusid, et avarus maja ette jääb ja tänavat (niipea) täis ei ehitata. Ka nurga peale kohviku tegemine oli arhitektide mõte ning just Heili Härmson kutsus maja avalike ruumide kujundamiseks kokku legendaarse komplekti sisearhitekte: Väino Tamm, Vello Asi, Leila Pärtelpoeg ning arhitekt Allan Murdmaa. Igas korteris oli avar lisatuba kirjutamiseks – koos sisseehitatud riiulitega! –, kogu ehituse sujuvuse tagas kirjanike liidu otsesuhtlus Moskvaga. Ning ainult tuletõrje eriluba võimaldas Pegasusse ehitada pealinna esimese keerdtrepi!

Hilisematest elamutest tasub mainida merelaevandusele kavandatud suurt nurgamaja Tallinnas Vase 10 (valmis 1971), mis võlub suurte akende rütmi ja tänavajoonest tagasiastega. Erandliku planeeringuga korterites on näiteks aknad ka esikus ja vannitoas. Maja ees madalamas hoones tegutses kauplus Albatross, kust meremehed eritalongide eest välismaa kaupu said osta. Heili Volbergi lemmikmajaks on 1964. aastal projekteeritud linnamaja Pärnus Vee tänava ja Riia maantee nurgal (valmis alles 1971), kus ta proovis teha oma nn Pärnu maja ning kasutada fassaadi liigendamisel taas valguse-varju mängu. Lisaks korteritele tegutsesid seal pandimaja, mööblipood ja teise korruse eenduvas n-ö sahtlis noortekohvik Vikerkaar. Uut elu ootab Heili Volbergi kavandatud endine kino Ilo Rakveres (1977). Paljut loodust enam alles ei ole: Tallinna XXI kooli algklasside maja koos spordi­hoonega (1965) lammutati uue juurdeehitise teelt 2000. aasta paiku, aasta varem valminud Võsu puhkekodu sööklast sai kuumadel 1990. aastatel ööklubi, kuni see reipa pultkatusega maja maha põles. Kunagine partei rajoonikomitee hoone Kentmanni tänaval (1971) on hotellina tundmatuseni ümber ehitatud – ja seda ilma autori nõusolekuta. Säilinud on ka 1969. aastast pärineva Ugala teatri arhitektuurikonkursi töö planšetid, kus rahuliku lindina jooksvad fassaadid peidavad endas ekspressiivse kujundusega teatrisaali.

Ergas vaim

Heili Volberg on arhitekt, kelle majad on üsna keerulised organismid, sobitatud linna vajadustega ja vormistatud kindlakäeliselt eristuma ümbritsevast, sest tsiteerimine ja keerukus polnud veel moes. Kehv ehituskvaliteet ja Nõukogude ajaga kaasas käiv taak seda laadi arhitektuuri tänapäeval just ei hellita. Kunagi oli ka arhitektide tsunftivaim ja liidu tegutsemine midagi muud kui praegu ning omal ajal nii tavalise uute majade üle arutleva n-ö seltsimeheliku kriitika puudumise pärast on tal kahju. Olgu tema ergas vaim ja tahe latt kõrgel hoida eeskujuks ka noorematele kolleegidele, tervislikest eluviisidest rääkimata!