„Kultuur on see, kuhu inimene naaseb, kui masinad on kõik muu ära teinud.“ See lause, mis mõjub korraga nii lootusrikkalt kui ka pisut kõhedalt, võiks olla meie ajastu üks keskseid teemasid. Tehisaru ei ole enam pelgalt tehnoloogiline kurioosum või kauge tulevikumuusika – see on juba siin, imbumas meie tööriistadesse, nutiseadmetesse, igapäevaellu, tihti meile endalegi märkamatult. Tehisaru suurimaks lubaduseks näib olevat efektiivsuse enneolematu kasv – vabanemine tüütutest, aeganõudvatest ja rutiinsetest ülesannetest, mis omakorda peaks tähendama rohkem vaba aega. Kuid see lihtne võrrand – vähem tööd = rohkem vaba aega = parem elu, on petlikult lihtne. Mida see võimalik ajaküllus meiega teeb? Kas see on kingitus, mida oskame hinnata ja mõtestatult kasutada, või hoopis Trooja hobune, mis toob kaasa rohkem ärevust ja tühjustunde?

Ajalugu pakub meile õppetunde tehnoloogilistest murrangutest, mis on inimkonna trajektoori jäädavalt muutnud. Kiviaegne pihukirves oli mitte ainult tõhusam tööriist puude langetamiseks või loomade nülgimiseks, see muutis meie suhet loodusega, sotsiaalseid struktuure ja tõenäoliselt ka meie eneseteadvust.¹ Gutenbergi trükipress ei tähendanud pelgalt raamatute kiiremat ja odavamat tootmist, see pani aluse teadmiste plahvatuslikule levikule, õõnestas seniseid autoriteete, sütitas reformatsiooni ja valgustusajastu ning kujundas ümber kogu Euroopa kultuurilise ja intellektuaalse seisukorra.² Iga sellise murranguga kaasnesid mitte ainult uued võimalused, vaid ka uued hirmud ja kohanemisraskused. Meenutagem kas või ludiite, kes tööstusrevolutsiooni koidikul purustasid masinaid, kartes mitte ainult töökaotust, vaid ka käsitööoskuste ja inimliku väärikuse hääbumist masinate võidukäigus. Kas tehisaru-aruteludest ei kaja vastu seesama ammune ärevus, ainult et nüüd on kaalul mitte ainult füüsiline töö, vaid ka intellektuaalsed ja loomingulised võimed?

Tehisaru lubadus on efektiivsus. Efektiivsuse paratamatu kõrvalprodukt näib olevat aja vabanemine. Kui masinad võtavad üle ülesanded, millele praegu kulutame tunde, päevi, aastaid, siis … mis saab sellest ajast? Kas meil on seda äkki liiga palju? Hirm massilise tööpuuduse ees on käegakatsutav ja majandusmudelid, mis selle uue reaalsusega toime tuleksid (näiteks kodanikupalk), on alles lapsekingades.³ Kuid isegi kui eeldada, et leiame viisi, kuidas tagada kõigile äraelamine, jääb alles eksistentsiaalne küsimus: mida selle ajaga peale hakata? Veel 150 aastat tagasi tähendas eluspüsimine sageli 14–16 tunni pikkuseid tööpäevi kuuel päeval nädalas.⁴ Praegu peetakse normiks kaheksatunnist tööpäeva viiel päeval. Mis siis, kui tehisaru abil kahaneb tööaeg kuue, nelja või isegi kahe tunnini päevas? Põhiküsimuseks ei saa siis enam see, kuidas aega efektiivsemalt kasutada, vaid milleks seda üldse kasutada. Ja kuidas see kujundab meid inimestena, peredena, ühiskonnana?

Oleme alati unistanud rohkemast vabast ajast. Statistika järgi naudivad norralased seda kõige rohkem (üle kuue tunni päevas), mehhiklased kõige vähem (alla kolme tunni).⁵ Aga kui meil kõigil oleks aega laialt käes, mida me siis teeksime? Kas tormaksime lõpuks ometi täitma oma unistusi, õppima itaalia keelt, kirjutama romaani ja õigel ajal prügiämbrit välja viima? Või täidaksime selle aja lihtsalt veel suurema hulga meelelahutusega, ühismeediaga, algoritmide poolt hoolikalt valitud ja personaliseeritud sisuga, mida tehisaru üha osavamalt toota suudab? Ameerika ajakasutuse uuring näitab, et 2023. aastal kulus seal vaba aja tegevustele ja spordile keskmiselt 5,15 tundi päevas.⁶ See kõlab paljulubavalt, kuni järgneb täpsustus: sellest ajast vaid napid 18,6 minutit pühendati spordile, liikumisele või aktiivsele puhkusele. Ülejäänu kulus suuresti ekraanidele.

Veelgi enam, psühholoogid hoiatavad, et liiga palju struktureerimata vaba aega on sama kahjulik kui selle puudumine. Üks intrigeeriv uuring viitab nn Kuldkihara printsiibile: alla kahe tunni vaba aega päevas seostub stressiga, aga – üllatus-üllatus! – ka üle viie tunni vaba aega päevas võib õnnetunnet vähendada, tekitades eesmärgituse- ja kasutusetunde. Ideaalne vaba aja hulk paistab olevat kahe ja viie tunni vahel.⁷ Inimene näib vajavat teatud määral eesmärgistatust, struktuuri ja isegi pingutust, et tunda end täisväärtuslikuna. Lihtsalt „olemise“ taluvus on üllatavalt väike ühiskonnas, kus ollakse harjutud mõõtma väärtust produktiivsuse ja saavutustega. Kas me kannataksime välja selle tühjuse, mille tehisaru ähvardab jätta töö asemele? Või täidaksime selle paaniliselt mis tahes tegevusega, et vältida silmitsi seismist iseenda ja suuremate küsimustega elu mõtte kohta? Kas oleme tunnistajaks „hõivatud olemisega uhkeldamise“ (ingl busy bragging) ajastu lõpule või selle uuele, veelgi neurootilisemale vormile – iga hinna eest hõivatud olla, aga nüüd juba vabal ajal?

Oletame siiski optimistlikult, et meil õnnestub see lisanduv aeg täita millegi muuga peale tühja-tähja. Et me ei kaota end täielikult algoritmide kureeritud meelelahutusmaailma, vaid otsime teadlikult midagi enamat. Millised võiksid olla need tähenduslikumad tegevused? Kas see tähendab naasmist kultuuri juurde selle kõige laiemas mõttes? Rohkem aega süvenemiseks – raamatute lugemiseks, mis nõuavad kaasamõtlemist, mitte ainult lehekülgede pööramist; teatrikülastusteks, mis raputavad ja panevad küsima, mitte ainult ei paku kerget meelelahutust; muuseumikülastusteks, mis avardavad maailmapilti? Või tähendab see hoopis suuremat pühendumist inimsuhetele, kogukonnale, loodusele?

Kindlasti ennustatakse plahvatuslikku kasvu visuaalsele sisule – filmid, sarjad, Youtube, Tiktok. Tehisaru tööriistad on sisu loomise teinud lihtsamaks kui ei kunagi varem. Aga mis siis, kui me sellest kõigest väsime? Kui ekraanidelt tulvav infomüra ja visuaalne üleküllus muutuvad koormavaks? Kas siis tekib vastureaktsioon, iha millegi autentsema, käegakatsutavama järele? Kas meil tekib võimalus ja tahe pöörata pilk mujale? Minna teatrisse, linnaparki kontserdile, joosta maratoni, harida peenramaad?

Mõte, et inimene võiks loobuda kiirest naudingust ja valida midagi aeglasemat ja sügavamat, võib paista naiivne. Aga märgid sellisest nihkest on õhus. Funktsionaalse toidu turg kasvab mühinal⁸ ja personaliseeritud toitumise turg veelgi kiiremini.⁹ Käimasolev tervise- ja heaolubuum näitab, et ollakse valmis oma füüsilise heaolu nimel teadlikke valikuid tegema, eelistades kvaliteeti kvantiteedile. COVID-19 pandeemiaaegne koduseinte vahele surutus vallandas ootamatu huvi käelise tegevuse vastu: aiandus, kokkamine (eriti juuretisega leiva küpsetamine!), remontimine, käsitöö jne.¹⁰ Otsiti kontakti millegi reaalse, käegakatsutavaga, mis pakuks vastukaalu digitaalsele ja abstraktsele maailmale. Tegemist oli justkui kollektiivse alateadliku reaktsiooniga ekraaniväsimusele ja kontrolli kaole. Kas see oli ajutine põgenemine või märk sügavamast igatsusest millegi autentsema järele? Huvitav tõsiasi, tänu koroonaperioodile lisati Ühendkuningriigis joogamatid 2025. aasta inflatsioonikorvi, mis viitab, et iseseisev füüsiline harjutamine jätkub.¹¹

See viib meid küsimuseni: kas tehisaru ajastu võib paradoksaalsel kombel kaasa tuua uue renessansi, kus tähelepanu keskmesse tõuseb mitte ellujäämine ja tarbimine, vaid loovus, õppimine ja inimlikkus? Kui tehisaru vabastab meid rutiinsest tööst, võime näha nihet produktiivsuskeskselt kultuurilt tähenduspõhisele kultuurile. Võidakse hakata otsima eesmärgistatud hobisid (kunst, käsitöö, kogukonna arendamine), tegelema mikroettevõtlusega (oma kire arendamine kõrvaltegevuseks) või pühendama rohkem aega vabatahtlikule tööle ja aktivismile. Neid suundumusi on jõukamates ühiskondades juba näha.

Võib-olla näeme kodusfääri taas­humaniseerimist, kus tehnoloogia ei eralda pereliikmeid, vaid loob aega koosolemiseks. Pered, kes koos kokkavad, aiatööd teevad, üksteisele ette loevad või musitseerivad? Traditsiooniliste oskuste (õmblemine, hapendamine, puutöö, seto pitsi heegeldamine?) tagasitulek – seda nägime juba koroona ajal. Ja nii nagu oleme näinud heaolubuumi, võime näha ka „vaimse selguse“ buumi. Kui tehisaru tegeleb väliste ülesannetega, kerkib järgmisena esile sisemaailm. Meditatsioon, teraapia, vaimsed praktikad on järjest tavapärasemad.

Kohaliku elu tähtsus võib samuti kasvada. Kui virtuaalreaalsus pakub piiramatuid reisivõimalusi ja kliimamuutus seab füüsilisele reisimisele piiranguid, võib tähelepanu kanduda lähemale – kohalikule turule, väikestele kontserdipaikadele, kogukonnaaedadesse, matkaradadele. Kogukonnad tugevnevad, kui naabrid leiavad taas üksteist ja teevad koostööd. See tähendaks kasvu kohalikule turismile, meelelahutusele (teatrid, kontserdid, kohalikud esinemised), osaluskunstile (töötoad, kursused), kogukonnaüritustele, (mõelgem kas või meie laulu- ja tantsupidude traditsioonile kui kollektiivse aja tähenduslikule sisustamisele), harrastusspordile ja väljas aja veetmisele. Linnaplaneeriminegi peaks sellega arvestama, luues rohkem kutsuvaid avalikke ruume, parke ja kohtumispaiku.

Kuid oleks naiivne ignoreerida tumedamaid stsenaariume. Hüperpersonaliseeritud, tehisaru genereeritud sisumaailmad võivad meid lukustada veelgi tihedamalt oma kajakambritesse, süvendades kultuurilist killustumist ja vähendades ühiskonna sidusust. Jagatud kultuurikogemused, mis on olnud rahvuste ja kogukondade liimiks (mõelgem kas või laulupidude tähtsusele), võivad asenduda lõputu hulga nišihuvidega, mida toidavad läbipaistmatud algoritmid.

Kui vaba aeg täitub peamiselt isoleerivate digitaalsete tegevustega, võib see süvendada üksindustunnet ja vaimse tervise probleeme. Ja uus ebavõrdsuse lõhe tekib mitte ainult sissetulekute põhjal, vaid ka oskuste ja ressursside põhjal, mis võimaldavad vaba aega tähenduslikult sisustada. Tekib oht n-ö vaba aja getostumiseks, kus ühed naudivad rikastavat kultuuri ja enesearengut, samal ajal kui teised jäävad passiivselt tarbima madalakvaliteedilist, sõltuvust tekitavat digitaalset sisu. Kas meil on piisavalt „vaba aja kirjaoskust“, et selles uues maailmas navigeerida?

Tehisaru esile kutsutud muutused on vältimatud ja kiired. Me ei saa jääda ootama, et keegi teine nende mõjudega tegeleks või et uus põlvkond iseenesest kohaneks. Küsimused, millega silmitsi seisame, on personaalsed ja samal ajal sügavalt ühiskondlikud. Kuidas mina tahan oma aega kasutada? Milliseid väärtusi ma tahan oma elus ja ühiskonnas näha? Kuidas ma saan end ja oma lähedasi ette valmistada maailmaks, kus töö ei pruugi enam olla keskne elu organiseeriv printsiip?

Ja siin, võib-olla ootamatult, võib tehisaru ise osutuda osaks lahendusest, mitte ainult probleemist. Kui me juhime tehisaru arengut teadlikult, ei pruugi see olla ainult efektiivsuse tööriist, vaid ka kaaslane kultuuri ja eneseavastuse teel. Kujutlegem tehisaru põhiseid kultuurikompasse, mis ei optimeeri ainult meie töövooge, vaid aitavad meil leida tee raamatute, muusika, filmide ja kunstiteosteni, mis meid kõnetavad – mitte ainult pinnapealse sarnasuse, vaid sügavama temaatilise ja esteetilise sobivuse alusel. Need võiksid olla väravad nišikultuuri juurde, aidates avastada kohalikke loojaid, väiketeatreid või unustatud pärandit. Need võiksid olla kannatlikud juhendajad keeruliste teemade mõistmisel, pakkudes personaliseeritud õpiradu kunstiajaloost filosoofiani.

Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus selles, kas tehisaru muudab meie ajakasutust – see on juba toimumas. Küsimus on selles, kuidas see meid muudab ja milliseid valikuid me selle muutuse keskel teeme. Kui masinad võtavad üle üha suurema osa tööst, mis oli varem inimese päralt, siis ei ole peamine mure enam see, kuidas aega surnuks lüüa, vaid kuidas leida tegevusi, mis panevad meid tundma end elusana, ühendatuna ja tähenduslikuna.

See on koht, kus kultuur – selle kõige sügavamas tähenduses – muutub keskseks. Mitte kui ajaviide või meelelahutus, vaid kui ruum, kus me uurime, mida tähendab olla inimene. Kus me loome ja jagame tähendusi, esitame küsimusi, tunneme ära ilu ja valu, õpime mõistma iseennast ja teisi.

Selles tulevikus ei pruugi tehisaru kultuuri asendada, vaid võib-olla, kui oleme targad ja teadlikud, suunab see meid hoopis tagasi selle juurde. Vabastades meid lõputust rügamisest, annab see meile võimaluse – ja võib-olla ka kohustuse – naasta selle juurde, mis teeb meist inimesed.

Nii et jah, võib-olla polegi küsimus enam selles, mida me teeme, kui aega on rohkem, vaid selles, millist kultuuri – ja seeläbi ka millist inimlikkust – me selle ajaga loome või taas leiame.

Kultuur on see, kuhu inimene naaseb, kui masinad on kõik muu ära teinud.

Ardo Reinsalu on ajajuhtimise asjatundja ja AI entusiast.