Juhan Liiv, Vulise ojakene rohkem. Publitsistika ja kriitika. Koostanud ja saatesõna kirjutanud Tanar Kirs, toimetanud Kadi Kivilo ja Mari Niitra. Kujundanud Artur Kuus. Liivi Muuseum, 2024. 244 lk.

Läinud aastal möödus 160 aastat Juhan Liivi sünnist – see on tähis, mis andis taas põhjust küsida, kes oli Juhan Liiv tegelikkuses ja missuguse koha ta meie kultuuriloos on hõivanud. Sellele küsimusele vastamiseks on Liivi muuseum välja andnud kogumiku „Vulise ojakene rohkem“, kuhu Tanar Kirs on koondanud Juhan Liivi publitsistlikke ja esseistlikke kirjutisi.

Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal. Ta õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja lühemat aega ka Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Esimest korda ilmus Liivi looming trükis Jakobsoni toetava sõnamänguga 1881. aastal, mil ta oli 17aastane. Üsna pea pärast seda, 20. eluaastate alguses võeti Liiv tööle Virulase ning seejärel Sakala toimetusse. Kõige pikema aja (1890–1892) töötas ta Tartus Oleviku toimetuses koos rahvusliku ärkamisaja ühe kesksema autori Ado Grenzsteiniga.¹ Ometigi on see periood, mil kujunes välja Juhan Liivi kui kirjamehe mõtteline ja stiililine ulatus, uurimustes tagaplaanile jäänud.

„Vulise ojakene rohkem“ ei koonda pelgalt ajaloolist materjali, vaid avardab senist arusaama Juhan Liivist autorina. Teos, mis pälvis 2024. aasta Muuseumiroti teadustrükise auhinna, demonstreerib veenvalt, kui laia teemaringi Liiv on käsitlenud. „Vulise ojakene rohkem“ sisaldab üle 60 artikli, millest suurem osa on raamatukaante vahel ilmunud esimest korda. Kogumikus leidub nii Liivi aastatel 1881–1892 ajakirjanduses ilmunud artikleid kui ka tema hilisperioodi isiklikumat laadi kriitilisi töid. Kogumik on jaotatud kolmeks osaks: päevakajalised tekstid, kirjanduskriitika ning hilismõtted, mille seob ühtseks tervikuks Tanar Kirsi põhjalik eessõna.

Liivi päevakajalisi kirjutisi sisaldav osa koondab reisikirju, rahvakultuuri ja hariduse üle arutlevaid kirjutisi, poliitikaalaseid tähelepanekuid ning lühemaid kultuuriarvustusi. Siin ilmub autor nüüdisaja üldsuse ette seni tundmatus valguses: ta kommenteerib rahvuslikku enesemääratlust, keeleküsimusi, kirjanduselu ja noore kultuuri kasvuraskusi. Tekstides on säilitatud algupärane keelekasutus, kirjutise juurde on lisatud kommentaarid, mis aitavad mõista nii kirjutamise tagamaid kui ka autorsuse küsimusi. Autorsuse tõendamine on erilise tähtsusega, kuna kogumikus leidub mitme autorsusastmega tekste: esiteks need, mis kindlalt Liivile kuuluvad, teiseks need, mille autorsust saab argumenteeritult eeldada, ning viimaks mõned, mille puhul jääb seos autoriga oletuslikuks.

Liivi kirjanduskriitiline osa jaguneb neljaks tsükliks: üldised kirjanduslikud arutlused, kirjanduslikud arvustused, Vilde-kriitika ning lõpetuseks tema viimased ajakirjanduses ilmunud esseed ja kirjanduslikud arutlused. Neist kirjutistest nähtub, et Liiv oli kirjanduselus toimuvaga hästi kursis. Ta nägi eesti kirjanduse kidurat seisu, ent ei jäänud üksnes kritiseerima, vaid küsis, näiteks essees „Mis peaks paranema“, mida peaks teisiti tegema. Suuremate mõjutajatena nägi ta vähese haridusega kirjanikke ja puudulikku kriitikat. Tema arutlused peegeldavad kirjutamiskultuuri mõjutavat siseringi ja keerukat olukorda, kus arvustajal tuleb arvestada nii kirjutaja isikliku mõju, sõprussidemete kui ka majandusliku sõltuvusega.

Kogumiku viimane osa toob esile Juhan Liivi loomingu hilisperioodi mõttelise ja keelelise pärandi. Ehkki need kirjutised on lugejani jõudnud ka varem, on nende sihipärane koondamine terviklikku väljaandesse osa suuremast tõlgenduslikust sammust, mille eesmärk on nihestada aastakümnetega juurdunud arusaama Liivist kui vaimuhaigest loojast. Nende tekstide järjestikune koos avaldamine näitab, et kuigi Liiv kannatas vaimuhaiguse all, ei katkestanud see tema mõttetöö järjepidevust ega võtnud temalt huvi ühiskondlike, rahvuslike ja kirjanduslike küsimuste vastu.²

Just siin joonistub välja vastuolu Friedebert Tuglase kujundatud Liivi-kuvandiga, mis kinnistus kirjanduslukku 1914. aastal ilmunud monograafiaga³ ning mida Juhan Luiga on nimetanud „kannatuse ja haleduse“ meetodiks⁴. Tuglas küll hiljem tunnistas selle vaatenurga puudulikkust⁵, kuid müüt Liivist kui vaimuhaigest geeniusest oli juba kultuuriteadvusse ja -mällu juurdunud. „Vulise ojakene rohkem“ pakub siinkohal uue lähenemisviisi ning täiendab varasemaid Liivi käsitlusi. Veel kord: Liivi hilised kirjutised näitavad, et hoolimata ajuti esinevast meelesegadusest tema mõttelõng ei katkenud – nendes tekstides on säilinud autorile omane ideeline teravus, keeleline leidlikkus ja kriitiline närv.

Kogumiku tähenduslikkus ei piirdu üksnes Juhan Liivi autorikuvandi ümberhindamisega. Avaldatud tekstid pakuvad uusi lähtekohti XIX sajandi lõpu eesti vaimukultuuri mõtestamiseks. See oli aeg, mil rahvusliku eneseteadvuse ja kirjandusliku väljenduse piirjooned olid alles kujunemisjärgus. Liivi pärandit kommenteerivaid töid läbivad küsimused Eesti tuleviku ning rahvuskultuuri kandevõime kohta. Ehkki Liiv ei paku oma ajastu keerulistele probleemidele lahendusi, on eri aegadel tema looming osutunud tähenduslikuks tugi- ja tõlgenduspunktiks. See paneb muidugi küsima: kellele ja milleks me Juhan Liivi praegu vajame?

Suuremalt jaolt ajakirjanduses ilmunud päevakajalisi ja kriitilisi tekste sisaldav raamat ei paista väljast küll mahukas, ent avab Juhan Liivi hoopis uues valguses. Ehk hakkab kivistunud müüt⁶ Juhan Liivist kui üksnes traagilise saatusega luuletajast vaikselt murenema. Igaüks, kes seda raamatut ei loe, teeb, juhanliivilikult öeldes, pattu.