Haljastus läheb linnas kõigile korda. Pole kahtlust, et muidu kivises keskkonnas peab olema õiterohkeid aedu, hästi hooldatud muruplatse ja parke. Haljas­alade vaoshoidmisega võtab inimene aga linnalooduselt ära võimaluse ökosüsteemina iseseisvalt toimida. Liigne usinus pole voorus. 

Üleilmset suunda metsikuma linnalooduse eelistamisel ei tohi karta ega taunida. See ei tähenda, et kõik rohealad peavad olema võsased, kolletunud ja porised. Leiduma peab kõike, nii kasitut kui ka lopsakat. Ehitusest või kivikattest vaba pinda on linnas tegelikult rohkelt ja väga suure osaga sellest rohelisest taustast ei tehta midagi muud peale niitmise. Rohelistel pindadel, kus inimene pidevalt olla ei soovi või ei saa, võiks lasta loodusel areneda terviklikumaks süsteemiks ning anda talle võimalus iseseisvalt hästi toimida. Selliste haljastuslahenduste päralt on tulevik, sest ressursikasutus on sel juhul nii mõistlik kui ka piisav ning looduse vastuteened hindamatud.

Kuna tehiskeskkonna arendamise ja ülalpidamisega kiputakse loodusressursse kuritarvitama, on ehitusvaldkonna liikumapanevaks jõuks praegu omaenda mõju leevendamine ja vähendamine. Tegeletakse päris uue materjali hulga vähendamise, materjaliringluse ja üleliigsest loobumisega. Saadaoleva kahmamise asemel töötatakse välja viise vähima vajalikuga läbisaamiseks. Maastikuarhitektide ülesanne näib selles missioonis olevat eriti lihtne: tarvis on lihtsalt hoiduda ruumi ülekavandamisest ning silmas pidada, et loodus tuleb tühja koha peale ise tagasi.

Mille eest linnaloodus peab hea seisma?

Linnastumine on protsess, kus looduskeskkond peab tehiskeskkonna ees taganema. Linnatänavate ja majade vahele jäetud rohealad näevad küll rohelised välja, pakuvad vaheldust ja õues on seetõttu meeldivam olla, aga oma ökoloogiliste pealisülesannete täitmisel jäävad paljud haljasalad enamasti jänni. Rohevõrgustikel on linnastumise kasvades kanda üha täienevad ülesanded. Looduskeskkonnaga (taimede, seente, bakteritega) kokkupuutumine tagab tervena ja hea immuunsusega elatud aastad. Inimene on looduse osa ja nii füüsilise kui ka vaimse heaolu tagamiseks peab inimest ümbritsema talle omane mikrokosmos, kui lubate nii öelda. Inimese organism on vastupidavaim, kui süüakse puhtaid kohapealseid saadusi, liigutakse vabas looduses, tehakse aiatöid, saadakse tuult ja vett. Loomulikult toimiv aineringe tagab puhta maa, õhu ja vee ehk teisisõnu heaks eluks vajaliku keskkonna. 

Mitmerindelised loomuliku elutsükliga taimekooslused ehk taimed, mida alatasa ei rohita, niideta ega korrastata, on linnaloomadele varje- ja elupaigaks. Erineva kasvukujuga taimede külge ja vahele saavad pugeda putukad, kõrges heinas, põõsastes ja puuõõnsustes pesitsevad mitmed linnuliigid, lehe- ja oksahunnikutes leiavad pelgupaiga pisiimetajad, näiteks siilid. Taimekõdust saab tänu mullaelustikule omakorda taimedele väärtuslik kasvupinnas. See kõik tagab, et mitmekesises linnalooduses toimivad katkestusteta toiduahelad. Tarvis on, et saadaval oleks mitmekesine toit (taimemahl, lehed, seemned, marjad), taimede mis tahes osad, mida inimesed hinnata ei oska (kõrvenõgese ja maltsa seemned on muide lindudele väga toitvad!). Taimetoidulised on omakorda teistele toiduks. Ringluses osalejad tagavad, et kaetud on inimestegi toidulaud.

Rikkalik taimkate leevendab ka maapinna suvist ülekuumenemist ja põuariski. Murukamara juured on kõrgekasvuliste rohttaimede omadega võrreldes üsna pinnapealsed. Taimekooslus, mille kõrgus lastakse täis kasvada, on väga mitmekesise ja sügavale, isegi kuni mitme meetri sügavusele maapinda tungiva juurestikuga. Tänu sellele saavad taimed niiskust sügavamalt kätte ning juured kobestavad maapinda, mis võtab seetõttu vihmavett rohkem sisse. Linnakeskkonnas on sellest paduvalingute korral sadeveetorustikele suuresti abi, sest osa vihmast ei vajagi torude kaudu kuhugi juhtimist. Maasse imbunud vee kasutavad taimed ära, lehtede ja mulla kaudu aurustub osa veest, mis niisutab õhku. Niisugune on üks paljudest linna toimimise tagavatest süsteemidest, mida märgatakse alles siis, kui see ei tööta. On üllatav, kui vähe sadevett suudab tavapärane linna haljaspind vastu võtta. Aja jooksul tiheneb niidetav ja tallatav maapind niivõrd, et suur veekogus voolab sellest lihtsalt üle ja toob madalamates kohtades kaasa tõsiseid uputusi.

Kasinalt panust, kõvasti lebo

Elame parasvöötmes, mida iseloomustab paras suvesoojus, parajalt vihma ja uuendav talvine puhkeaeg. Äärmusteta parajus on mõistlik eeskuju, mille järgi linnaloodustki senisest palju pingevabamalt hallata. 

Itaalia semiootik ja kirjanik Umberto Eco on pakkunud välja avatud teose mudeli, kus loodu pole kunagi vaataja, kuulaja või muud moodi kogeja jaoks päris lõpuni valmis tehtud. Sellist teost mõistab igaüks oma äranägemist mööda või paneb ette antud osadest enda tarvis kokku kõige sobivama variandi. Linnagi saab käsitleda sellise mudeli järgi. Eks saagi igaüks ümbritsevast isemoodi aru ja hinda seal väga erinevaid asju. Igaühe linnakogemus oleneb eelistustest ja vajadusest. Ökoloogiliselt toimiva linnalooduse kujundamisel ja ülalpidamisel tabab selline lähenemine kümnesse: mida vähem kõike korraldada, seda parem. Linnaloodus reguleerib ennast ise kõige paremini siis, kui inimene vahele ei sega. 

Linnatervikut iseloomustab siiski ülim süsteemsus. Selleks et tagada inimeste, kaupade ja teenuste katkematu ja tõrgeteta liikumine, on vaja teid ja trasse. Ökoloogiliselt toimiv linnaloodus on sellise süsteemsuse vastukaal, milleta elu uppi läheks. Tehiskeskkond tuleb hoida käsnana auklik, et ka kõigel süsteemivälisel oleks ruumi. Seesugused tühikud on mitmes mõttes hingetõmbekohad, alates asfaldipragudest kuni suurte linnametsadeni. Sellistes kohtades leiab aset vaba kulgemine: taimed saavad seal olla taimed ja inimesed niisama molutada või võtta ette kõike seda, mis pole linnapargis sünnis, nagu paljalt päevitada, onni ehitada, tuvilat pidada. Seda sorti rohealad on mitmes mõttes elurikkamad: mitmekesine on nii ruum ise kui ka sealsed tegutsemise võimalused.

Selline vabamalt võtmise kohtade hindamine ja nende olemasolu nõudmine on nüüdisaja linnaelanikele üha omasem. Soome arhitekt ja linnateadlane Marco Casagrande eristab linlaste kolme põlvkonda: esimene tuli maalt linna elama ja tõi endaga kaasa loodusega koos elamise oskused, teine on täiesti linnastunud ja linna aineringest sõltuv, kolmas pöördub aga justnagu algusesse tagasi. Ses linnapõlvkonnas osatakse kunagist iseendaga ja ümbruskonnaga hakkamasaamist kõrgelt hinnata ning tuntakse muret, et tehiskeskkond elu loomulikku tasakaalu paigast ära ei ajaks. Seda suhtumist kannavad kliimaliikumised, seadmete ja liikumisvahendite jagamisteenused. Kasvanud on soov linnas ise aiasaadusi kasvatada, asju äraviskamise asemel parandada, materjale taaskasutada, nõuda kvaliteetset kõigile sobivat linnaruumi. See on omamoodi tänapäevane askees, mis tunnistab – Hasso Krulli sõnade läbi –, et loodus ei ole ressurss.* Võimalikult paljude igapäevategemiste rahulikumalt ja kaalutletumalt ettevõtmine annab aega ümbritsevat rohkem märgata ja annab kuuluvus- ja kodutunde. Üle poole sajandi parema linnaelu eest seisnud Taani legendaarne arhitekt Jan Gehl rõhutab seda kui sotsiaalset kapitali, mille kvaliteetse elukeskkonna tagamiseks maksma saame panna. 

Lihtsuse keerukus

Eelnev arutlus klapib linnahaljastuse teemaga päris hästi. Meie kliimas edenevad taimekooslused hästi ka siis, kui neid ülemäära ei kultiveerita. Võiks isegi pakkuda, et läbi saab ka lihtsalt aega raisates ja ruumi ripakile jättes. Head tulemust siiski niisama lihtsalt ei saavuta. Esiteks sobib iga asi omale kohale: linnas on vaja heas tasakaalus nii tallamiskoormust taluvaid muruplatse, asfaltpinda ilmestavaid esinduslikke peenraid ja turvalisi avaraid puudealuseid kui ka vabalt kasvavaid elurikkaid taimekooslusi. Viimaste edukas rajamine eeldab praegu veel palju selgitustööd. Tekkinud on huvitav vastuoksus: selleks et teha vähem, tuleb päris kõvasti vaeva näha. 

Linnahaljastusse, kus looduslikel protsessidel lubataks võimalikult vähese sekkumisega toimida, suhtutakse ettevaatusega. Peetakse normaalseks ja mõistlikuks enda ümber kõik korda seada ja korralagedus tahab harjumist. 

Aastal 2020 võtsin koos kolleegidega nõuks ökoloogiliselt toimiva haljastuse eest süsteemsemalt välja astuda. Tegime Tartu linnale mõned ettepanekud, kuidas muuta kesklinna pargid võimalikult lihtsate muudatustega elurikkamaks. Töövõte, millega alustasime, oli niitmiskordade vähendamine. Selleks et kesklinna parkide paaril tuhandel ruutmeetril saaks muru suve jooksul kõrgeks heinaks kasvada, tuli pidada lõputuid nõupidamisi, taotleda lube, koostada juhiseid, visandada skeeme, illustreerida, ümber visandada ja teha selgitustööd: avaldada artikleid kohalikus meedias, tutvustada ideed ühismeedias, püstitada parkidesse infotahvlid.

Muudatused ongi lihtsad. Õigupoolest näitame, kuidas looduslikkus linna tagasi tuua. Tartu kesklinnast oleme välja valinud kõige kesksemad kohad, et muutused sünniksid kõigi silme all. Näidisalad on kesklinna parkide pinnast väikesel osal, kõik ülejäänu on ikka harjumuspärase ilme ja funktsiooniga. Eesmärk ei ole kohe kogu linnahaljastuse tervist ja hakkamasaamist parandada. Näidisalade mõju on väike, aga kutsub loodetavasti rohkem selle kohta teada saama. Linlastel on nüüd võimalus tutvust teha taimede eluringiga. Soovime, et kõigi teadmiste baastase oleks kõrgem, et linlased oleksid teadlikud haljastuse tegelikest ülesannetest, et osataks hea elu ja tervise tagamiseks parimat keskkonda nõuda.

Tagasiside on ootuspäraselt mitmekesine: muudatused on linna väga oodatud ja ühtlasi paljudele ebamugavad. Peamine on, et Tartu linnal endal on uuendustesse usku. Kõrgele sihitud kliimaeesmärgid on linna tegevuskavade (üldplaneeringu, arengukava, energia- ja kliimakava jne) loomulik osa ning uuenenud vaade rohealadele on üks valdkondi, kus Tartu saab juba tulemuste üle uhke olla ja neid teistele eeskujuks seada. 

Eluterve skepsis käib muidugi kaasas iga muudatusega. Tulebki olla allikakriitiline. Kui selgitustest on abi ja head näited on käegakatsutavad, on ökosüsteemiteenused seda arusaadavamad – linna haljastus ei saa olla ainult inimesele peremehetunde tekitaja. Kohad, kus haljastus iseennast toetava süsteemina hästi hakkama saab, annavad tervikule ja meie heaolule palju tagasi, olgugi et suur osa sellest hüvest on nähtamatu. Tänu sellele on linn mõnus elu- ja töökeskkond ning igaüks, kes roheluse rolli mõistab, saab ka midagi ära teha: toetades, järgides, sõna levitades. Elurikkas keskkonnas on inimene terve, linnaliikidel jagub elupaiku, mulla, vee ja õhu kvaliteet on parem ja, mis peamine, linnaelu on nauditav. See, et tulemuse tagab lihtsalt vähem tegemine, vabamalt võtmine ja vähem kulutamine, kõlab ju nagu ahvatlev pakkumine.

Artikkel põhineb aprillis Eesti kunstiakadeemia doktorikooli konverentsil peetud ettekandel „Mõtteid mõõdutundest. Vähem tegemise kunst linnahaljastuses“(„Chapters of temperate. The challenge of doing more with less in urban greening“).