Mis seob „Kõrgeid kultuure” ja Tallinna loomaaeda?          

Alapealkirja „Kõrged kultuurid” kannab äsja  alanud festival „Orient”. Kahtlemata torkab silma sarnasus terminiga „kõrgkultuur”, kuid sellest enam oleme tahtnud juhtida tähelepanu asjaolule, et enamik tänavusel muusikapeol ülesastujatest on pärit Aasia kõrgmägede piirkonnast. Tooniandvatest eksootilistest esinejatest tahan eelkõige nimetada nelja. Esiteks, Pakistani-Afganistani piiril Hindukuši ahelikus asuvast endisest vürstiriigist Chitrālist pärit kalaši hõimukultuuri  esindav ansambel, kes muide peab oma esiisadeks Aleksander Suure armee Aasiasse jäänud sõdalasi. Teiseks, Ladakhist ehk Väikesest Tiibetist, Himaalaja põhjanõlvadelt pärit esinejad. Kolmandaks, Bhutani mägikuningriigist pärit drukpa kagyu budismikoolkonda esindav laulu- ja tantsuansambel. Ja neljandaks, Himaalaja lõunanõlvadel asuvas Arunāchal Pradeshis elava apatani hõimu šamaan-preester Rambo ning kaks  rahvalaulikut, kes esindavad donyi-polo ehk päikese-kuu usundit. Kui mõnel eesti muusika kontserdil esitatakse näiteks Sisaski, Pärdi, Eespere, Räätsa, Kangro ja Tulevi teoseid, siis pole kavalehele põhjust märkida, kas keegi on seotud katoliikluse, luterluse, vene õigeusu, maausu või kommunismiusuga ja kes on hoopis uskmatu. „Oriendi” kavad on aga väga otseses seoses esinejate kultuurilis-religioosse taustaga.  See on olulisem kui päritolumaa. Nii võiksime tänavused kontserdikavad jaotada kategooriatesse: islam, hinduism, šamanism, budism, donyi-polo. Nagu näha on tegemist äärmiselt oikumeenilise üritusega. Aga loomaaed? Oleks muidugi kaunis, kui näiteks šamanistlik loitsimine toimuks šamaanitelgis, budistlik riitus Buddha templis, islami programm mošees, odissitants hindu templis või maharadža palees jne.