Harva juhtub, kui lingvistilise täpsusega, aga poeetilise pilguga, on tabatud midagi Eesti elule nii iseloomulikku. Koff kujutab Eestit sellisena, nagu see on: koletu ja karusena! Ta on haaranud õhust lauseid, mida me pruugime, ja too muutub peegliks me eneste jaoks.
Hääd kirjandust kukkus koletult. Lisaks Koffile kaalusime Aino Perviku „Matlena teekonda“ (see oli ka üks kahest, mis sõelale jäi!), Aare Pilve „Ramadaani“, Igor Kotjuhi „Usaldusliini“, Ene Mihkelsoni „Torni“, Lauri Pilteri „Teekonda Rahemäkke“, Jaak Jõerüüdi „Armastuse laiu, kõrgeid hooneid“.
Laureaat pälvib pöörase sulepea, siukse siugja, ning õhtusöögi hääs restoranis koos žüriiliikmetega, ja nende kulul.
Teine sulepea läheb Koffile!
Vaatamisi 530
1 minut
Teine sulepea läheb Koffile!
Siugjas sulepea on säärane kummaline kirjandusauhind, millel hinda vähe, aga au palju. Selle algatasid Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv aastakese tagasi, eesmärgiks märgata väga häid raamatuid, mida veel küllaldaselt märgatud pole. Esimene laureaat oli Holger Kaints oma suurepärase „Lennukivaatlejaga“, ning seetõttu on ta ka tänavu žüriisse arvatud. Siugja sulepea laureaat 2010 on Indrek Koff oma hüsteerilise traktaadiga „Eestluse elujõust“!
