15!

15!

Põhjamaade Sümfooniaorkestri sünnipäevakontsert, solistid Andrei Dogadin (vioola, Venemaa) ja Xavier de Maistre (harf, Prantsusmaa), dirigent Anu Tali 29. V Estonia kontserdisaalis.

Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO) tähistas 15. hooaja lõppemist nelja kontserdiga (Tallinnas kaks ning Tartus ja Riias), kus kavas ainult romantiline muusika. Kõrvuti neist vahest tuntuima helilooja Tšaikovski muusikaga (4. sümfoonia) ka helitööd Max Bruchilt ja Reinhold Glierilt. Kõigile kolmele heliloojale on iseloomulik romantiline väljenduslaad ning toetumine klassikalistele vormidele. Kavas ehk vähim tuntud autor Reinhold Glier (1875–1956) õppis Moskvas kompositsiooni Tanejevi, Arenski ja Ippolitov-Ivanovi juures ning oli ise hiljem Aram Hatšaturjani ja Aleksandr Mossolovi õpetaja. Glieri loomingusse kuulub omal ajal Estoniaski lavastatud balleti „Punane moon” ning meiegi laulupidudel kõlanud „Hümni suurele linnale” kõrval kolm sümfooniat, neli keelpillikvartetti, mitu ooperit ja balletti, sadu laule ning ka ohtralt kammermuusikat, mida aeg-ajalt esitatakse.

Sel kontserdil esitatud Harfikontsert Es-duur op. 75 (1938) kuulub XX sajandi keskpaika, mil Euroopas oli viljeldud juba aastakümneid avangardseid muusikastiile. Sellele vaatamata pole teoses neile ainsatki vihjet, pigem võiks paigutada selle ligi sajandi võrra ajas tagasi. Kontserte harfile ja orkestrile pole palju – tuntumad ja mängitumad neist on kirjutanud Mozart, Debussy, Rodrigo, Saint-Saëns, Ginastera ja Glier. Tahtmata laskuda stereotüüpidesse, tuleb tõdeda, et meessoost harfisoliste ei kohta just tihti. Seetõttu oli seekordne solist tõeline üllatus. Võimatu on kirjasõnas väljendada kontserdil kõlanut, kuid 1973. aastal sündinud Xavier de Maistre’i kaliibrist räägib kõnekalt juba ainuüksi fakt, et 25aastasena sai temast Viini Filharmoonikute harfisolist. Sellest ametikohast loobus ta 2010. aasta suvel, et pühenduda täielikult solistikarjäärile. Praegu on prantsuse harfist oodatud paljudele festivalidele ja astub regulaarselt üles tähtsaimates kontserdisaalides üle maailma. De Maistre soleerib kontsertidel ka spetsiaalselt temale valmistatud pillil. Pean tunnistama, et ei saanud Harfikontserti kuulates naudingut niivõrd Glieri muusikast, kuivõrd solisti tõeliselt köitvast esitusest, hoolimata sellest, et heliteoses olid ilmselt kasutusel üsnagi traditsioonilised mängutehnikad. Lisaloo, belgia harfisti Félix Godefroid’ (1818–1897) „Variatsioonidega Veneetsia karnevali teemale” op. 184 võlus solist publiku aga täielikult ning ovatsioonid ei tahtnud lõppeda. Niivõrd virtuoosne ja meisterlik oli tema mäng!

Kui Tšaikovski ja Glieri teosed sobisid oma helikeelelt väga hästi kokku, siis mõnevõrra küsitava mulje jättis kontserdi avaloona esitatud Max Bruchi „Kol Nidrei” (heebreakeelse palve algussõnad) op. 47. Originaalis tšellole ja orkestrile kirjutatud teos (kõlas seatuna vioolale ja orkestrile, solistiks Andrei Dogadin) on ise võrratu, kuid unelev meeleolu polnud kontserdi alustamiseks kindlasti kõige soodsam. Võib-olla tulnuks avalöök anda veidi selgemalt. Liiatigi võis esituses kuulda veel „traagelniite” (tõenäoliselt järgmistel kontsertidel need enam ei paistnud).

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber aga sellest, mida õed Anu ja Kadri Tali – üks dirigendi ja teine mänedžerina – on korda saatnud. Panna kokku orkester, mis pole küll iga kord sama koosseisuga, kuid suudab lühiajalise harjutamise järel väga hästi ja erilise energiaga koos mängida, tutvustada kuulajatele soliste, kes on oma ala tipptegijad, ning pakkuda kavu, mis on peensusteni läbi mõeldud (ei saa salata, et just sümfoonia esitus oli vägagi ülendav), on ülesanne, millega nad on suurepäraselt hakkama saanud. Ja nõnda juba 15 aastat.

Sirp