
Jaan Kaplinski viimaste vene keeles kirjutatud tekstide konarused on eestikeelses tõlkes elegantselt tasandunud.

Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.

Kõrgema astme raudreegli võib sõnastada nii: inglise keel on eesti keele suhtes ülimuslik, peremeeskeel, eeskujukeel, jäljendamiskeel, mispärast tõlgete eesmärk ei ole eesti keelt põlistada, vaid on inglistada.

Kui inglise keele oskajaid leidub iga nurga peal, siis läti ja eesti keele oskajaid tuleb tikutulega otsida. Tegelikult on mõlema keele kõnelejaid palju.

Mis juhtub siis, kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid hitte ja kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt?

Francisco de Quevedo kuulsa hispaaniakeelse soneti üks tõlgendus ei välista teisi, kuid tõlkes on ambivalentsust edasi anda peaaegu võimatu. Kuidas on selle lahendanud Jüri Talvet?

Kogumik „Kohtumised“ annab aimu kirjaniku ja tõlkija suhtest. Sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa.

Tõlkeuuringuis ei piirduta teksti lingvistilise analüüsiga, vaid uuritakse murrangulistele muutustele aluse pannud isikute ja kultuurivahendusviiside lugu, tõlke toimimist kultuurikontekstis.

Tõlkija Kadri Jaanits: „Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.