Aegumatud padjamärkmed

Miks on Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ligi tuhat aastat jaapani ja maailma kirjanduskaanonis püsinud ja ka tänapäeval aktuaalne?

KAIRI JETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2021. aasta oli jaapani kirjanduse tõlgete poolest erakordselt rikkalik: minu teada ilmus kuus ilukirjandusteost. Kaks raamatut on tõlkinud Alari Allik. Kui tema tõlgitud Yōko Ogawa „Kustunud mälestuste saar“ on teenimatult tagaplaanile jäänud, siis Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ on saanud igati teenitult tähelepanu osaliseks meedias, aga pälvinud ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjanduse tõlkeauhinna.

„Padjamärkmed“ koosneb Heiani ajastu (794–1192) jaapani õuedaami Sei Shōnagoni (966–1025?) autobiograafilistest märkmetest sündmuste kohta õukonnas aastatel 993–1000 ning meeldivate ja ebameeldivate nähtuste, ajahetkede ja vaatepiltide loeteludest. Viimane on ühtlasi teose kõige ajalikum ja ajatum osa. Hinnangud inimloomusele ja tähelepanekud looduse ilu kohta on ajale suurepäraselt vastu pidanud, seevastu parimate turgude või nimekamate koskede loetelud pole tänapäeval kaugeltki nii huvitavad kui ehk vanasti. Tegu on väga mahuka teosega: vaid üksikuid illustratsioone sisaldavat tõlkeosa on üle 300 lehekülje, lisaks ligi 40 lehekülge kommentaare, järelsõna ja lisad. Kujundus on küllaltki minimalistlik, eriti värvide poolest, ning sobib suurepäraselt kokku tuhat aastat vana teose väärikuse ja jaapani klassikalise esteetikaga.

Teose meediakajastustes on korduvalt rõhutatud „Padjamärkmete“ ja blogikirjanduse sarnasust, mis peab teatud määral muidugi paika: tegu on fragmentaarse ja olevikulise teosega, mis peegeldab ühe inimese subjektiivset maailmanägemist. Pikemalt ma sel teemal siiski ei peatuks. Seob ju selline tavaline žanr nagu päevik ühte nii blogid kui ka isiklikumad esseed, nii et veidi järele mõeldes ei tundu võrdlus ehk nii üllatav kui esmapilgul. Oleks vaid praeguste maailma rikkaima ühe protsendi inimeste hulgas nii läbinägelik blogija kui Shōnagon tuhat aastat tagasi!

Miks on aga „Padjamärkmed“ ligi tuhat aastat jaapani ja maailma kirjanduskaanonis püsinud ja ka tänapäeva lugejale aktuaalne? Keskaja jaapani aristokraatia elas teiste seisustega võrreldes väga erinevat elu. Ei ole sugugi ootuspärane, et nii väheste inimeste kogemusi kajastav teos kõnetab endiselt üle aegade ja vahemaade ning on midagi enamat kui tolleaegse kõrgklassi igapäevaelu peegeldav infoallikas. Tähelepanelikumalt süvenedes võib teoses märgata toonast naiste kollektiivset mõjujõudu: see avaldus just esteetikas ja lubas maitsekaanoni kehtestamise kaudu meeldivaid inimesi jõustada ja ebameeldivaid tõrjuda, andes neile mingigi võimu maailma üle. Ometi ei piisa ka sellest teose aktuaalsuse seletamiseks.

Sei Shōnagon Utagawa Kunisada pildil. Albumist „Toyokuni Nishiki-e shu“ (1863).

Jaapani rahvusraamatukogu / avalik omand / Wikimedia Commons

Vestlustest, teiste hulgas tõlkijaga raamatu Tartu esitlusel, on koorunud kaks võimalikku põhjust. Esiteks oli Shōnagon lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja defineeris esimesena (või ühena esimestest) Heiani ajastul ja hiljemgi olulised esteetilised mõisted. Shōnagon lõi seosed, millest sai hilisematele jaapani autoritele peaaegu kohustuslik eeskuju. Teisisõnu oli Shōnagoni teene omamoodi kaanoni kehtestamine. See ei pruugi küll moodsas jaapani kultuuris enam vastuvaidlematu olla, aga kehtib siiski tänapäevani ning on üks jaapani kultuuri alustaladest. Teiseks oli Shōnagon terane jälgija, inimeste loomuse hea edasiandja ja oma kirjeldustes lausa meisterlik. Need omadused ei tulene pelgalt õigel ajal õiges kohas olemisest või tema kultuuri eripärast, vaid nende taga on ta enese erilisus ja töö.

Kindlasti tuleb siinkohal kiita ka Alari Alliku tõlketööd: lähtutud on teose ja autori tõest ja stiilist. Niisugune eestindus teeb Shōnagonile rohkem au kui surmtõsine küünte ja hammastega igast tähenduse grammist kinnihoidmine. „Padjamärkmete“ keskse, nn okashi esteetika kergust on tunda terves teoses. Okashi on jaapani traditsiooniline esteetikakategooria, mis tähistab midagi veidrat ja naljakat, huvitavat, võluvat ja kaunist ning ka suurepärast ja elegantset. Alari Allik on selle tõlkinud olenevalt kontekstist sõnaga „armas“, „mõnus“ vmt. Tänu põhjalikule järelsõnale märkab lugeja teose lõpuosa autobiograafiliste lõikude lõbususe taga siiski elusündmuste traagikat. Elegantse ja voolava loetlemisega on autor maalinud kohati nappide vahenditega mõjukaid kujutluspilte, tema tähelepanekute stiil ümbritseva kohta on aga nii selge ja ühtlane, et samavõrra mõjukalt kerkib teosest esile Shōnagoni iseloom. Analüüsisin „Padjamärkmete“ kuulsa alguslõigu tõlget põhjalikumalt, võrreldes seda originaaliga, ning võin käe südamele panna ja öelda, et mul pole sellele mitte midagi ette heita. Ma ei oskaks seda kindlasti ise paremini tõlkida, ei praegu ega arvatavasti ka kahekümne aasta pärast.

Kui millegi üle kurta, siis võinuks köitmisel raamatule lisada veel teise järjehoidjapaela, millega saanuks järge pidada ka teose lõppu paigutatud kommentaaridel. Kommentaare oleks võinud ka märksa rohkem olla ning need võinuks omavahel siduda (märkuselt märkusele viidata), et ei peaks ühe kommentaari juurest teisteni jõudmiseks teoses eespool paiknevaid lõike lappama (selleks oleks tarvis veel paari lisajärjehoidjat). Samuti oleks oodanud budistliku tausta veidi lihtsamat seletust, sest budistlikus sõnavaras enesestmõistetavat orienteerumist ei saa meie kultuuriruumis (veel) eeldada. Selliste sõnade nagu „bodhisattva“ ja „virgumine“ (kommentaar 38) või „dharma-kohtumine“ (kommentaar 75) tähendust oleks võinud pisut detailsemalt seletada. Ühelt poolt on arusaadav, et tõlkijale on need terminid liiga tuttavad, et neile märkustes ruumi kulutada. Teiselt poolt ei tohiks nii vana ja olulise teose puhul märkuste rohkust karta, need on lisaväärtus, eriti kui tekst ise on nii arusaadav ja voolav, nagu see Alari Alliku tõlkes on. Tõepoolest, märkusi oleks võinud isegi teist sama palju veel olla.

Kultuuriministeeriumil tasuks kaaluda kirjanikupalga kõrval ka tõlkijapalga sisseseadmist, mis võimaldaks ehk olulisi ja mahukaid maailmakirjanduse teoseid tõlkijasõbralikumalt eestindada. Praegune „tasu töö valmimisel tükihinnast“ pole haruldastest keeltest tõlkimisel märgatavalt suurem kui suure hulga tõlkijate palju kiiremini edenevatest lähtekeeltest tehtud tõlgete puhul. Pealegi makstakse tasu alles siis, kui töö on valmis. Seni peab tõlkija ise hakkama saama, nii et tõlketööks vajaliku aja ja tähelepanu röövib muu tegevus, mis tegelikult leiva lauale toob (näiteks loengute pidamine vms). Eesti keele säilimise ja arengu seisukohalt on äärmiselt oluline, et võimalikult palju inimkultuuri tähtsaid tekste oleks ka meie keeles sõnastatud ja eesti keel selle võrra rikkalikum. See on igati väärt keskselt planeeritud tõlkestrateegiat.

Kuna soovidel on kalduvus vahel ka täituda, siis on siinkohal paslik avaldada oma soovid tulevaste eestinduste osas. Veidi lihtsamatest tekstidest julgen loota XIX sajandi lõpu lühijutumeistri ja jaapani esimese silmapaistva moodsa naiskirjaniku Higuchi Ichiyo teoseid, natuke raskematest aga monogatari žanrisse kuuluvaid eepilisi proosapalu „Lugu Heikest“ või „Lugu Isest“. Kuigi Murasaki Shikibu „Lugu prints Genjist“ on kirjutatud samal ajal „Padjamärkmetega“ ja autor oli nagu Sei Shōnagongi keisrinna õuedaam, erinevad nende teoste žanr ja stiil siiski märgatavalt. Samuti on Murasaki teose keel nii arhailine ja omapärane, et „Lugu prints Genjist“ oli tavalisele jaapani lugejale peaaegu loetamatu juba sajand pärast kirjutamist – arusaadavalt on seda teost ka väga palju raskem tõlkida. Kui aga terve rehkenduse asemel saaks eesti keelde kas või osagi, näiteks esimese ja mõned muud ilmekamad peatükid, oleks tore. Eesti kultuurile oleks suur võit, kui saaksime omakeelsena lugeda teistki tuhat aastat ajahambale vastu pidanud jaapani kultuuri teksti.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht