Tõlkija annab autorile uue hääle, sellele mõtlematagi

Kogumik „Kohtumised“ annab aimu kirjaniku ja tõlkija suhtest. Sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Panna tõlkijad rääkima autoritest, kelle teoseid nad on tõlkinud, on ilmselt riskantne värk, umbes nagu küsida lastelt vanemate ja vanematelt laste kohta. On oht libiseda pealiskaudsesse kiitmisse ja ilukõnesse, sest pole ju põhjust kriitiline ja noriv olla. Selge, et autoriga, kelle tekste on juhust ehk veelgi vahendada, tuleb hoida häid suhteid. Kui olen ise tõlkinud, tunnen tahtmatult aukartust: tema on tähtis autor, klassik, mina kõigest tõlkija ja võin saada kehva ja ebaadekvaatse tulemuse eest vastu pead. Parem mokk maas hoida ja nähtamatuks jääda.

Ometi on tore ja armas, et tõlkijaid esile tõstetakse. Vahel on mõne tõlke kohta öeldud, et see on koguni originaalist parem, näiteks Indrek Kofi Houellebecqi tõlgete kohta. Vahel võib tõlkija aga puusse panna: nii ütles hea Kesküla Kalev mu tõlgitud Kerouaci kohta, et tõlkisin Sauteri keelde. Irvitasin selle üle, aga väheke riivas ka. Kui nüüd vist kolmandat korda sama tõlge välja anti ja mult küsiti, kas tahan parandada, oli kiusatus üle käia. Sain faili, võtsin lahti – kõik oli kohutav. See tulnuks uuesti tõlkida. Proovisingi, aga toda küürakat parandada tundus mõttetu. Lõin käega. Nüüd tuli raamat postiga ja ma ei julge avada.

Usun, et üsna samalaadsed tunded võivad olla paljudel tõlkijatel, eriti kui tõlkida elava autori teost ja autor oskab sihtkeelt. Mats Traat vaatab ju kindlasti läbi, kuidas Harala elulood soome keeles kõlavad, pealegi on seal küllaga kolhoosielu ja nõukaaegseid reaale, millest soome lugejal vähe aimu. Sestap võttiski tõlkija Merja Aho Traadil Tallinnas mitu korda nööbist kinni. Ja autor tuleb muidugi meelsasti tõlkijaga oma surematu teose üle arutlema.

Kui tekst ilmub raamatuna, on see alati uus tekst. Ja iga lugeja loob lugedes sellest oma teksti. Tõlgitud ja ilmunud tekst emantsipeerub ilmselt enamgi. See on täiesti uus ooper.

Nii on ka elavate kodumaiste autorite lavastamisega. Mitmed autorid kardavad vaatama tulla, sest kõik on ju teine, uus – äkki vale? Jaan Kruusvallist oli teada, et ta saatis esmalt vaatama naise ja kui naine ütles, et võib minna, siis läks. Madis Kõiv aga ilmus salaja mingile kuuendale etendusele ja istus viimasele rõdule. Ometi saadi sest teada ja näitlejad pingutasid kahekordselt: kes läks krampi, kes sai tiivad. Aga Kiviräha Andrus istub meelsasti juba esimeses proovis ja toetab truppi. Andrusele lihtsalt meeldib teatris olla.

Oletan, et on ka kirjanikke, kes tahavad tõlget näha, ja neid, kes pigem ei vaata – et mitte sekkuda, segada. „Kohtumistes“ kohtuvad kogumiku autorid nende autoritega, kelle teoseid nad on tõlkinud. Kommenteerin vaid mõnda lugu, mis rohkem puudutas.

Rootslanna Enel Melberg räägib, kuidas ta Jaan Krossi romaanide lugemise kaudu jõudis eri persoonide ja tegudeni. Näiteks kirjutas raamatu „Härra Brecht ja tema naised“ (kuhuni viis Krossi „Professor Martensi ärasõidu“ lugemine). Kanäe, mis elutee käänud (milliseid armastas kaardistada ka Kross). Meeldejääv detail on, kuidas Melbergil oli rida küsimusi seoses „Kolme katku vahel“ rootsindamisega, aga Kross oli oma viimasel eluaastal nii toss, et tõlkija ei hakanudki kohtudes uurima. Kohtus niisama.

Danutė Sirijos Giraitė ja Leelo Tungla vestlus on pungil detaile Tartu üliõpilasaastatest ja pisut hilisemast ajast. Ja detailid räägivad rohkem kui üksteise kiitmine. Kuidas üliõpilased aega viitsid. Kuidas lapseootel Leelo Raimo Kangroga, kes oli sõjaväes, Šiauliais abiellumas käis ja Raimo registreerimisele linna pealt tunnistajaid otsis ja oma vastsele rasedale naisele kohvritäie vastkirjutatud noote kaasa pakkis. Lood missugused.

10. kuni 15. juunini peeti Käsmus eesti kirjanduse tõlkijate seminari. Pildil kirjanik Eia Uus ja tõlkija Maximilian Murmann, kes vahendab eesti autorite loomingut saksa keelde.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Dora Janeva-Mednikarova on Eno Rauast ja kompaniist rääkides algul elegantselt ja kerglaselt isiklik, siis sobilikult üldistav, ent suubub paraku kiidulaulu.

Austraallane Christopher Moseley räägib loo, kuidas Ilmar Taska saatis talle Austraaliamaal viibides küsimuse, kas Moseley ehk tõlgiks Taska eduka esi­romaani inglise keelde ja kohtuks temaga peagi Londoni raamatumessil. Moseley oligi intrigeeritud ning sai peagi Taskalt raamatu ja Eesti meedia lingid kiitvate arvustustega. Nii sünnivad head tõlked heast eesti kirjandusest. Moseley tundub tiba irooniline, aga väga pehmelt. Lookese pealkirigi on südamlik – „Pobeda kihutab messile“.

Valgustav on ka soomlanna Anniina Ljokkoi kohtumine Valdur Mikitaga. Ljokkoi, tõlkides juba teist Mikitat, märgib failis ära tõlke kolm varianti (esimene punane, teine tumepunane ja kolmas lilla, mida söandab juba näidata toimetajale). Tartu Pierre’i kohvikus trehvab ta Mikitaga, ajab sellega tal pea sassi ja mees kohmab, et kui mõne lause tõlkimine tundub keeruline, jäta lihtsalt välja. Ei ole need sõnad nii tähtsad midagi. (Ljokkoi teab, et mõni autor kaalub iga sõna kui kulda.)

Bence Batati jutulõng kohtumistest Piret Rauaga on lõbus. Piret Raud käis oma esimesel välisreisil Ungaris ema kõhus, teisel korral üliõpilasena läbisõidul ja sõi Balatoni ääres imehead „arbuusi“. Patat on kirjutanud päeviku kohtumistest Piretiga nii, nagu neid on pealt näinud korter Tallinnas, koolitahvel Luxembourgis või mooni-kirsikook Budapestis. Lõpus õnnitleb Käsmus meri, kes pole kahjuks Ungaris käinud, Piretit 80. sünnipäeva puhul. Annaks jumal kõigile huumorimeelega tõlkijaid.

Kätlin Kaldmaa soome tõlkija Outi Hytönen räägib möödaminnes ära poole oma eluloost. Mulle meeldib. Kätlinit tean ma mingil määral varemgi. Tore oli Outist (ja ta Tartu elust) lugeda. Pealegi räägib Outi, keel põses. Sümpaatne.

Adam Cullen on Asko Künnapist kirjutanud nii, et pole selle mehe kohta öelnud sõnagi. Laseb publitseerida luuletuse kahe mehe sõbrunemisest. Elegance! Mis mina räägin. Las tekst räägib. Adam style.

Doris Kareva luulet ukraina keelde tõlkinud Katja Novak räägib ka palju isiklikku. Tore. Kuidas sai käidud seminaril. Kuidas vahetati postkaarte (mille tekst kirjeldas alati käesolevat hetke – täitsa Jaapan). Kuidas Doris valmistas Käsmus liha. Kiiresti! Sups ja tehtud. Ja hästi tehtud. Kuidas esitleti raamatut Lvivis. Paraku polnud kohal Dorise koera Rumit. Jumal hoidku, see on nagu väike „Väike Illimar“.

Mitmed lookesed jäid jooksujalu refereerimata, aga lugemist väärivad kõik: autoriteks veel Cornelius Hassel­blatt (saksa, Viivi Luik), Muš Nadii (udmurdi, Arvo Valton), Kaisu Lahi­kainen (soome, Ene Mihkelson), Merja Aho (soome, Mats Traat), Rūta Karma (läti, Mari Saat), Anna Michalczuk-Podlecki (poola, Anti Saar), Daila Ozola (läti, Edgar Valter), Varja Arola (soome, Andri Luup) ja Øyvind Rangøy (norra, Veronika Kivisilla). „Kohtumised“ suunab mõtisklema, mis sorti sott autori ja tõlkija vahel olla võib. Ega selget sotti saa, sest sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa. Aga erinevalt mehe-naise armastuslugudest tülli ei minda, sest milleks – töövärk. Kraageldes tulemust ei sünni. „Kohtumised“ on täis soojust ja inimlikkust.

Ehk peegeldavad tõlked autoritele neid endid ja annavad tahtmatult suuna, kuidas ja kuhu edasi liikuda.

Ah jaa, eelmisel nädalavahetusel peeti Käsmus taas eesti kirjanduse tõlkijate seminari, esmaspäeval näidati tõlkijatele Tallinnas filme ja esitleti „Kohtu­misi“. Eesti Kirjanduse Keskus hoiab ja hellitab eesti kirjanduse tõlkijaid ja õige ka. Ega keegi eesti kirjandust vägisi ja läbi häda tõlkima tule.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht