Karu barrikaadidel

74. Berliini filmifestivali ebaleva programmi varjutasid täielikult poliitilised konfliktid, mis edaspidi võivad festivali käekäigule hävitavalt mõjuda.

TRISTAN PRIIMÄGI

Berliin on end alati positsioneerinud keskmisest tublisti politiseeritumana nii programmilt kui ka seisukohavõttudelt. Paratamatult läheb seda rada publikki ning tänavune festival seisis silmitsi mõõduvõtuga, kes siis ikkagi on oma platvormilt teisest veel õigem ja õiglasem – kas festival või vaatajaskond?

Tänavune Berlinale kujunes viimaseks senisele välispaarisrakendile – festivali juhtidele, Hollandi päritolu Mariette Rissenbeekile ja Itaalia kriitikule Carlo Chatrianile. Ebaselge, mis asjaoludel, aga eelarvekärbete tõttu otsustasid mõlemad jätkamisest loobuda, seda enam et plaanis on uuesti juurutada ühe festivalidirektori süsteem. Seega astuti viimasesse valitsemisaastasse korraliku turbulentsiga, sest Berliinis on aasta algusest peale käärinud meeleavaldustel reaalseks saanud vaen vaikselt populaarsust võitva parempoolse partei AfD vastu, aga festival jäi avalikkuse hambusse avatseremoonia kutsete saatmisega AfD liikmetele, millest kirjutasin paar nädalat tagasi.¹

Mine tea, mis oli enne, kas muna või kana, või milline see põhjuse-tagajärje suhe siin täpselt on – kas tekitab Berlinale ise oma poliitikaga pingeid juurde või sunnib ümbritsev keskkond festivali olema politiseeritum. Igatahes hakkas festivali ajal lisaks AfD liinile arenema ka oma väike kinematograafiline Iis­raeli-Palestiina kriis. Kogu festivali vältel valjenes (ühis)meediakõmin, et Berlinale ei võta julgelt seisukohta Palestiina toetuseks ja Gaza konflikti lõpetamiseks. Festival ise deklareeris igal sammul, et pooldab sõnavabadust, arvamuste paljusust ja avatud platvormi poleemikaks. Kui aga häkiti sisse Berlinale alamprogrammi „Panorama“ Instagrami kontole ja postitati sinna justkui festivali sõnumitena Palestiinat pooldavaid kirglikke plakateid, siis ilmutas end semantiline probleem, kuna jäädi eriarvamusele, mida need sõnumid tegelikult tähendavad. Berlinale käsitles neid sõnumeid ja teisi samasuguseid emotsionaalseid Palestiina-meelseid sõnavõtte antisemitismi näidetena ja sellise kriminaalsüüdistuse nad häkkeritele ka pärast festivali esitasid. Lõputseremoonial oli aga nende sündmuste tõttu õhk elektrit täis. Palestiina-meelsed seisukohad kõlasid üle ühe lavale astuja ja kõige enam värinat tekitas see, kui filmi eest „Ei ole teist maad“² parima dokfilmi auhinda vastu võtma läinud palestiinlane Basel Adra ja iisraellane Yuval Abraham kutsusid üheskoos üles relvarahule Gazas ja Asra kutsus Saksamaad üles lõpetama Iisraelile relvaabi andmine. Lõputseremoonia kallutatuse kohta võtsid teravalt sõna nii Saksa poliitikud kui ka Iisraeli saadik, kes süüdistas Berlinalet „Iisraeli delegitimeerimist pooldavate artistide propageerimises“. Berlinale on nagu kahe tule vahel – publik nõuab vasakpoolse enamusega joonduvat Palestiina-meelset positsiooni, aga kuidas saab nõuda Saksamaa festivalilt juudi riigi vastast seisukohavõttu? Täiesti absurdne dilemma, millest väljapääsu polegi. Ajalookihistused mullitavad siin kõik koos tõusval temperatuuril ja kõige mustema stsenaariumi puhul kaotab Berlinale vale lahenduse puhul suure osa oma muidu tänumeelsest publikust ja järgmisest aastast direktorina ametisse asuval britil Tricia Tuttle’il seisab lahendamiseks ees tõeline kobarkäkk, kus tuleb näidata erakordseid diplomaatia­oskusi.

Kodukolded/sõjakolded

Tuleb siiski tõdeda, et festivalil vaadatud umbes kolmekümne viiest filmist osutuski kirjeldatud foonile igati sobivalt parimaks just see palju kära tekitanud „Ei ole teist maad“. Kahest Palestiina ja kahest Iisraeli ajakirjanikust ja filmi­tegijast koosnev kollektiiv on teinud filmi sellest, kuidas ühe autori Basel Adra kodukanti, Läänekaldal asuvat Masafer Yatta regiooni hakatakse buldooseritega siledaks lükkama, et sinna teha Iisraeli armee harjutusala. Suures osas telefonidega üles filmitud kroonika otse sündmustiku keskelt on kohati ohtlik lausa läbi ekraani. Kodusid ja munitsipaalasutusi (sealhulgas ka üks algkool) tehakse maatasa ilma mingi mõjuva põhjenduseta, vähemalt selline mulje õnnestub filmil jätta. Uskumatu materjal ülekohtust, sunnismaisusest ja vabaduseunistustest, mis läheb korda hoolimata sellest, kuidas end selles konfliktis positsioneeritakse. Lausa ime, et Berliin ei lisanud seda põhivõistlusse, kuigi seal oli tänavu küll võimalik näha paari (märksa nõrgemat) dokumentaalfilmi. Ilmselt üritati materjali plahvatusohtlikkuse tõttu suuremat sekeldust vältida, aga film on nii hea, et see ei õnnestunud ka „Panorama“ kõrvalprogrammis vaikselt välja toomise puhul, ja „Ei ole teist maad“ jõudis ikkagi tänavuse festivali kõige kuumemasse keskmesse. Auhinnaks parima dokumentaalfilmi preemia ja „Panorama“ publikuauhind.

Kuigi läinud aasta 7. oktoobril aset leidnud Hamasi rünnaku järgsete sündmuste tõttu on meedia tähelepanu liikunud Gaza sektorisse, oli siiski näha, et ka Ukraina sõda on endiselt pildil ja vähemalt kaks meeldejäävat Ukraina filmi olid festivalil ka esindatud. Üks neist, dokumentaalne, originaalpealkirja tõlkes „Rahulikud inimesed“³, on lahendatud ühe kontseptuaalse võttega, mis mõjub päris rabavalt. Pilt koosneb sõjakolletes purustatud kodukollete katteplaanidest: sodiks lastud kodud, kohutav laga, raud ja betoon ebamäärase kujuga hunnikutes, sekka tarbeesemeid kui mälestusi kadunud normaalsest elust. Heliriba koosneb aga täielikult pealt kuulatud ja üles lindistatud Vene sõdurite kõnedest koju sõja esimesel aastal. Naised toetavad oma mehi, kiruvad hoholle ja esitavad kinginimekirju, mehed kirjeldavad oma tegusid, mõned üksikud julgevad vabastusoperatsioonis ka kahelda. Raske, ent vajalik meenutus, seismaks vastu igasugusele „konflikti“ normaliseerimisele.

Roman Bondartšuki mängufilmis „Toimetus“ kujutatakse aga laialdaselt vohavat korruptsiooni Ukraina ühiskonna kõigil tasanditel. Film meenutab toonilt oma süsimusta satiiri ja absurdiga veidi nii „Klondike’i“ kui ka „Donbassi“⁴. Ühest metsatulekahjust käivituvaid sündmusi kajastav „Toimetus“ on üles võetud 2021. aastal ning produtsendi Darja Basseli sõnul saadi film valmis vaid mõni kuu enne Ukraina sõda. Võiks ju küsida, mis tähtsust on enam toonastel sündmustel, kuid tuletagem meelde, et sissetung Donbassi regiooni oli selleks ajaks juba ammu toimunud. Filmis seda teemat otseselt ei puudutata, mis ongi väga kõnekas. Sellest ollakse filmis juba väsinud ning kuigi sündmused toimuvad „Donbassiga“ umbes samal ajal, otsustab lavastaja Bondartšuk teha julge liigutuse ja keerata filmi kriitikateravik venelaste asemel hoopis Ukraina jõustruktuuridele, kes on raha nimel valmis tegema ükskõik mida. Meenutagem Ukraina mereväe suurt äraandmisskandaali, mis tegi võimalikuks Krimmi vallutamise, vaadakem praeguse Ukraina armee ja poliitladviku korruptsioonijuhtumeid ja -kahtlustusi ning saab selgeks „Toimetuse“ teemavaliku aktuaalsus. Nüüd näitab see väga kõnekalt pinnast, mida ukrainlased ise aitasid venelastel sõja alguseks valmis kobestada.

Berlinale geograafilist fookust aitab hästi mõista tõsiasi, et festivali umbes neljasajast filmist oli Ida-Euroopast pärit vaid kümmekond! Areng meile täiesti ebasobivas suunas. Seda tähelepanuväärsem, et üks neist kümnest tuli Lätist, kus muidu pigem dokitegijana tuntud Dāvis Sīmanis jr on valmis saanud uue mängufilmi pealkirjaga „Maria vaikus“⁵. Esmapilgul käiakse juba tuttavat rada – mustvalge ajalooline draama nõukogudeaegsetest repressioonidest. Tavalise sõjajärgse perioodi asemel on siin luubi all 1930. aastate suur terror, kui läti näitlejanna Maria Leiko (Olga Šepicka) naaseb perekondlikel põhjustel välismaalt NSV Liitu. Ta rakendatakse propagandavankri ette ja kui esialgu on koostöö struktuuridega keeruline, ent võimalik, algavad probleemid siis, kui tähenduselt ambivalentsevõitu ja mitte piisavalt punane teatrilavastus osutub ülipopulaarseks ning doominokivid hakkavad kukkuma. Umbes sellest hetkest läheb käima ka see alguses veidi ettevaatlikult atra seadev lugu, aga konfliktiolukord on põnev ning selgetel põhjustel ka meile ilmselt keskmisest arusaadavam. Lätlaste pärast on hea meel, neile tunnustuseks ka oikumeenilise žürii preemia.

Tagasi Aafrikasse

Kuhu see Ida-Euroopalt ära liikunud fookus ja maht siis läks? Berlinale keskmes paistis seekord selgelt olevat Aafrika. Esiteks teemadering, mida on siin eri allikates nimetatud selliste terminitega nagu dekolonisatsioon, restitutsioon ja reparatsioon, ehk et Euroopas on jõutud Aafrikale tekitatud ülekohtu analüüsimiseni ja otsitakse vahendeid ja väljundeid patukahetsuseks ja pahategude heastamiseks. Teema aktuaalsuse tõttu on mõistetav, et tänavuse Kuldkaru vääriliseks peeti dokfilmi „Dahomee“⁶, mis kunstiliselt jäi siinkirjutaja arvates küll mittemidagiütlevaks, mitte halvaks, aga lihtsalt kahvatuvõitu filmiks, kus kunagisse Dahomee kuningriiki, tänapäeva Benini vabariiki, hakatakse Prantsusmaalt tagastama kunagi röövitud kultuuriväärtusi. Huvitav dilemma, kas 26 eseme tagastamine on progress või solvang, kui väärtusi on sadades esemetes, tekitab tulist debatti, film ise jääb aga kuumal teemal tehtud kuivavõitu telepäraseks dokiks, mille koht peaks olema Artes ja mitte Berliini võistlusel. Kuldkaru on, kahju siinkohal öelda, välja teenimata.

Sakslastel endilgi oli „Dahomeele“ oma esindaja vastu panna, kes küll ametlikult ei võistelnud. Dokfilmis „Tühi haud“⁷ asub üks Tansaania paar ajama Saksamaal oma vaarisa säilmete jälgi, et need kodumaale tagasi tuua.

Berlinale on alati tahtnud olla valupunktide poleemika keskpunktis, mis on muidugi väga saksapärane üritus sõnastada probleeme võimalikult täpselt. Filmiprogramme saadavad vestlusringid, paneelid ja näitused, mis liigutavad niigi tõsist fooni veelgi tõsisemaks. Tänavu oli eriti aru saada, et ümbritseva berliinliku boheemluse foonil on Berlinale järjest enam kuivalt akadeemiline ning filmide puhul ilmneb paraku liiga tihti, et mitte film ei kanna sõnumit, vaid sõnum kannab filmi.

Armastus on parim

Nüüd tahaksin siiski rääkida filmikunstist ja mitte niivõrd sõnumitest, seda enam et mu paar lemmikut ei leidnud žüriidelt mingit äramärkimist. Ja neist mitut ühendab teemana armastuse puudumine või selle võimatus.

Kriitikutelt sai üldiselt head tagasisidet sakslase Matthias Glasneri peaaegu kolmetunnine film „Suremine“⁸, kus käsitletakse surma ja elutahte ning armastuse puudumise teemat südamlikul, koomilisel ja liigutaval viisil. Armastamisega on siin raskusi nii emal, pojal kui tütrel, igaühel omamoodi. Saan aru, et sellise pealkirjaga kolmetunnine saksa film ei kõla just eriti kutsuvalt, aga Glasner on siin valmis saanud sellise teosega, mis paneb ta täiesti väärikalt 1960. aastatel sündinud saksa lavastajate tippude hulka koos Andreas Dreseni, Christian Petzoldi (tänavuse peažürii liige) ja Tom Tykweriga. Dreseni uus film „Armastusega, Hildelt“⁹, oli samuti tänavu võistluses, aga see ajalooline draama noorte antifašistide tegevusest Teise maailmasõja aegsel Saksamaal kaldub siiski liialt melodraamasse, kuigi pilt on ilus ja inimesed samuti.

Kui Glasner sai oma töö ja vaeva eest tasutud parima stsenaariumi auhinnaga, siis üllatuslikult ei leidnud tähelepanu Nepali film „Šambala“¹⁰, mis puudutas küll ka naise positsiooni polüandrilises kogukonnas – polüandriat ehk mitmemehepidamist praktiseerib perekonnakorraldusena tänapäeval umbes 1% maailma elanikkonnast, sealjuures ka Tiibetis –, siis keskenduti filmis sõnumi surumise asemel kinematograafiale ja kõrgemate kategooriate püüdmisele kui sotsiaalkriitikale. Šambala on budismis mütoloogiline maa, mida asustavad targad ja head inimesed. „Šambala“ peategelanna Pema näitab tahtejõudu ja selgroogu oma keerukas odüsseias otsides abikaasat, kes pärast kuuldud jutte sellest, et abikaasa teda petab, enam kodukülla naasta ei soovinud. Kas armastus võidab ja Pema jõuab Šambalasse?

„Šambala“ oleks kesiste Aafrika filmide asemel kindlasti rohkem tähele­panu väärinud, nagu ka alati intrigeeriva Iraani filmikunsti näide „Minu lemmikkook“¹¹. Kuigi ühe tootjamaana on filmi juures Iraan ära nimetatud ning nii autor kui tegelased on sealt pärit ja tegevuspaigaks Teheran, on selge, et võimude teadmisel sellist filmi seal tehtud ei saaks, sest „Mu lemmikkook“ nõretab nostalgiast revolutsioonieelse Iraani järele ja mõistab oma leebel moel hukka tänapäeva Iraani kombed. Filmis otsivad teineteise seltskonda üksik vanemas eas naine ja üksik mees. Nende armastuses pole midagi ebaloomulikku, aga ometi on see läbinisti tabu. Olukorra absurdsust rõhutab selle lihtsus.

Enne festivali sai ka valitsus filmist kuulda ning filmitegijad Maryam Moghaddam ja Behtash Sanaeeha said Iraanist Berliini lendamise keelu, passid konfiskeeriti ja neil seisab ees kohtuprotsess. Ka siin ei saa me läbi poliitikata. Loodame, et armastus siiski võidab.

Veri, ei mingit kahtlust!

Tõsise kunsti kõrval on Berliin alati pakkunud ka huvitavaid žanrifilmide näiteid, eriti õudusfilmi vallast, ja nüüdki tahaksin eraldi välja tuua kaks võistlusfilmi, mis suutsid selles ülerahvastatud ja -ekspluateeritud sektoris siiski meelde jääda. „Teine inimene“¹² on paljudest eelnevatest näovahetusfilmidest (kas või Georges Franju „Silmad ilma näota“¹³) inspireeritud ja kehaõudusest tõukuv tragikoomiline lugu, kus kole mees laseb end eksperimentaalse raviga ilusaks teha, aga hakkab seda varsti kibedalt kahetsema. Filmis on süžeepöördeid rohkem kui krossirajal ja kulg on tõeline stsenaristi lustimine, kuni paari päris ootamatu metatasandilise trikini, mida ei tahaks ette ära rääkida. Marveli Talvesõdurile Sebastian Stanile aga peaosa eest ka parima näitlejatöö Hõbekaru.

Teise õudukana puges hiilides naha alla Austria filmitegijate paari Veronika Franzi ja Severin Fiala uus teos „Saatana kümblus“¹⁴, kus tutvustatakse vast abiellunud Agnese käekäiku 1750. aasta Austrias, kus on segunenud fanaatiline kristlus ja iidsed paganlikud tõekspidamised. Film imbub ligi nagu märg udu ja ilmselt stsenaariumi kirjutamise käigus välja otsitud vanadest kommetest on üks veidi võikam ja kummalisem kui järgmine. Agnest mängiv Anja Plaschg on teinud ka filmi kõheda muusika artisti­nime Soap&Skin all. Operaator Martin Gschlachti nime hääldamisega on žürii esinaisel Lupita Nyong’ol küll mõningaid raskusi („Ma ju harjutasin seda!“), aga parima operaatori Hõbekaru sai ta siiski kätte.

Tõelisele filmifriigile pakuvad elamusi ka kohtumised filmiklassika ja klassikutega, kes on Berliinis märksa lihtsamini kättesaadavad kui näiteks Cannes’is. Seetõttu jäävad festivali kõrghetkede hulka ka tänavuse aukülalise Martin Scorsese sissejuhatus tema jutustatud uuele dokfilmile „Made in England. Powelli ja Pressburgeri filmid“¹⁵ ning hilisem küsimuste ja vastuste voor lavastaja David Hintoni ja filmitegija Michael Powelli omaaegse abikaasa, Scorsese ihumonteerija Thelma Schoonmakeriga; Taiwani filmitegija Tsai Ming-Liangi tutvustus oma suurepärasele „Edumeelsele pilvele“¹⁶, mille 4K-resolutsioonis taastatud koopia nüüd kogu oma võidukas perverssuses taas ekraanile toodi. Berliini kvintessentsiks aga kindlasti ka festivali ajal, ent mitte selle raames Babyloni kinos aset leidnud „Nosferatu“¹⁷ ettekanne koos Babyloni filmiorkestriga. Pole midagi paremat kui väike verevahetus päeva lõpus. Kaela kaudu.

Igatahes ootan huviga, mida toob järgmine aasta, sest ees seisavad niigi keeruka viimase kümnendi kõige keerukamad ajad.

1 Tristan Priimägi. Vaba maailma poodium. – Sirp 23. II 2024.

2 „A ‘ard ‘ukhraa“ / „No Other Land“, Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham, Rachel Szor, 2024.

3 „Мирні люди“ / „Intercepted“, Oksana Karpovitš, 2024.

4 „Клондайк“, Marina Er Gorbatš, 2022; „Донбас“, Sergei Loznitsa, 2018.

5 „Marijas klusums“, Dāvis Sīmanis Jr., 2024.

6 „Dahomey“, Mati Diop, 2024.

7 „Das leere Grab“, Agnes Lisa Wegner, Cece Mlay, 2024.

8 „Sterben“, Matthias Glasner, 2024.

9 „In Liebe, eure Hilde“, Andreas Dresen, 2024.

10 „Shambhala“, Min Bahadur Bham, 2024.

11 „Keyke mahboobe man“, Behtash Sanaeeha, Maryam Moghaddam, 2024.

12 „A Different Man“ Aaron Schimberg, 2024.

13 „Les Yeux sans visage“, Georges Franju, 1960.

14 „Des Teufels Bad“, Veronika Franz, Severin Fiala, 2024.

15 „Made in England: The Films of Powell and Pressburger“, David Hinton, 2024.

16 „The Wayward Cloud“, Tsai Ming-Liang, 2005.

17 „Nosferatu“, F. W. Murnau, 1922.