Muutuse hirmutav muutus

Ihaldusväärsete muutuste nimel oleme valmis maha raputama kõik ühiskonda koos hoidvad seosed.

AET ANNIST

Kõik, mida sa puutud, muutub.

Kõik, mida sa muudad, muudab sind.

Ainus püsiv tõde

on muutus.

Jumal on muutus.

Octavia E. Butleri hädasti eestindamist vajava kaheosaliseks jäänud tähendamissõnade sarja esimene raamat[1] ilmus 1993. aastal, kuid lugu algab aastal 2024. Loo keskseks, muutumatuks suuruseks on muutus. Selles düstoopias kirjeldatakse kliimamuutustele järgnevat sotsiaalsete murrangute perioodi USAs ja endale muutuste prohveti rolli võtnud naise elu ja edu muutuvas ajas.

Lugu on kirjutatud ajal, mil Eesti vappus ränkades, ent vägagi teretulnud muutustes. Paljud tänastest täiskasvanutest andsid tollastele muutustele hagu alla, kõigutasid, raputasid ja lõpuks lükkasid ümber aastakümneid tuttava struktuuri. Seejärel asuti vabatahtlikult vana süsteemi varemetel muudatusi tegema. Protsess oli erakordselt intensiivne: muutusid reeglid, sotsiaalsed positsioonid, võimalused, ootused; lootused kustusid ja tärkasid, uued inimesed tõusid esile ja seni esiplaanil olnud kihutati vanuse ja oma aega kuulumise tõttu areenilt.

Šokiteraapia – uue ajastu kohale­toomine sõltumata sellest, kas keegi selleks valmis oli – võeti vastu suhteliselt vapralt, isegi kui see tabas paljusid väga valusasti. Muutused pühkisid ühiskonnast ja inimestest üle sedavõrd karmilt, et seda perioodi on nimetanud katastroikaks – hinnanguliselt suri Ida-Euroopas aastatel 1989–1995 üle 7 miljoni inimese rohkem, kui olnuks ootuspärane.[2] Selle taga oli tööstussektorist töökohtade kadumine ja eriti meeste katsed maandada muutustest põhjustatud stressi alkoholiga. Teisiti üteldes: oleme olnud ihaldusväärsete muutuste nimel valmis laiali raputama kõik ühiskonda koos hoidvad seosed. Ometi ei ole muutused sugugi lihtsad kanda: muutused viivad need, kes sellest vähe võidavad, koguni enesehävituseni.

Butleri raamatu sündmused rulluvad aga lahti muutustes, mida keegi ei soovi. Ühiskonna kude on viledaks kulunud, inimesed on vajunud ükskõiksusse, riik ei kaitse kedagi, kel pole võimu ega raha. Nagu näha, võivad sarnased tagajärjed olla nii soovitud kui soovimatutel muutustel. 2020. aastatel mõjub Butleri lugu hirmuäratavalt tuttavlikuna: autoritaarsuskalduvusega poliitikud, ebainimlikkuse aktsepteerimine, kliimakaos, polariseerumine ja enesehävitus. Muutused on võimust võtnud ja kellelgi pole nende üle enam kontrolli.

Aga kuidas selleni päriselus jõuti? Kui kõrvale hoida vandenõuteooriatest – needki on reaktsioon liigkiirele muutusele ilma adekvaatse seletuseta – tuleb põhjusi otsida progressiidee kujunemisest XVII sajandi paiku käsikäes valgustuse ja teadusrevolutsiooniga. Selle ajani esmajärjekorras tsükliline, aastaaegade vaheldumisena kogetud muutus asendus järkjärguliselt lineaarse edenemisega, edasiliikumisega, varasematele teadmistele, leiutistele tuginedes üha uute loomisega.

Maailma toimimise parem mõistmine lubab seni hirmutanud, arusaamatuidki protsesse veidi ette aimata, seega ka muutustel paremini silm peal hoida. Sellesse ritta sobitub majanduskasvu idee esiisa Adam Smith, kes XVIII sajandil formuleeris majanduse toimemehhanismid, millest tänaseni lähtutakse tervete ühiskondade eesmärkide seadmisel. Smith pakkus välja ühiskondade arengustaadiumid ja sõnastas esimesena majanduskasvu kui ühiskondade eesmärgi. Nende mõttejuppide külge kinnitusid järgnevatel sajanditel sotsiaalne evolutsionism, ühiskondade „arengu“ ja hiljem majanduse kogutoodangu järgi ritta seadmine, aga ka rassismi ja (neo)kolonialismi võimaldavad mõtteviisid.

Arusaamani, et sääraste eesmärkidega majandusel puudub pikaajaline perspektiiv, jõuti alles sajandeid hiljem. 1972. aastal modelleerib Rooma Klubi, kui ruttu jõuab tööstuse, toiduainetoodangu, rahvastiku- ja reostuse kasvu ning ressursihävituse jätkumise tingimustes inimkond oma kasvu piirini. Piirid, mis varasemate sajandite ohjeldamatu, kolonialistliku ja segamatult ekspluateeriva ressursikasutuse juures võisidki nähtamatud olla, joonistuvad ajas üha enam välja. Piiridele lähemale jõudes on üha selgemaks saanud ka kontrolli kadu muutuste üle.

Samaaegselt kasvanud teadlikkus keskkonna ja kliimaga toimuvate muutuste tagasipööramatusest on tekitanud juba sedavõrd suure mure, et suhet tulevikumuutustega on hakatud kirjeldama kui eeltraumaatilise stressi sündroomi. Muutus tõmbab käima uusi muutusi, muutustele vastatakse järsult pidurit tõmmates või varjatud nööritõmbajaid otsides. Vandenõuteoreetilised reaktsioonid Maailma Majandusfoorumi suure lähtestamise projektile või „suure asenduse“ hirm, mida levitavad üheaegselt tulevikku ja minevikku põrnitsevad, valge rassi pärast muretsevad „granola-natsid“ ja nende kohalikud versioonid eri ühiskonnagruppides osutavad ühtmoodi aiva palavikulisematele reaktsioonidele muutuvale maailmale.[3] Meie suhe muutusega on küllap pöördumatult muutunud.

Tekkinud kaoses selgust otsides toome järgnevate kuude jooksul Sirbi veergudel lugejate ette autorid, kes esindavad küll väga erinevaid eluvaldkondi, aga keda ühtmoodi seob huvi muutuste vastu. Plaanis on vaatluse alla võtta muutuv suhe loodusesse ja teistesse bioloogilistesse liikidesse, vaesuse ja muutuse suhe, muutuste mõõtmine, töö ja elustiiliga toimuvad muutused jpm. Siinse sarja autorid teevad katset muutuste keskel teed rajada ja selgust saada, kuivõrd on võimalik hävingut külvavate muutuste asemel leida taastavate, heastavate, loovate muutuste tee. Inimene on suur muutja – aga temast on suuremaid. Selle äratundmisega loodetavasti kaasnevas alandlikkusehetkes peitub meie võimalus leida uus suhe ka muutustega.

Või nagu ütleb Butler:

Läbi mõtlemise ja töö

Kujundame me jumalat.

 

[1] Octavia E. Butler, Parable of the sower. New York, 1993.

[2] Scheiring, G., Azarova, A., Irdam, D., Doniec, K., McKee, M., Stuckler, D., King, L. Deindustrialisation and

the post-socialist mortality crisis, Cambridge Journal of Economics, 47(2) / 2023, p 341–372.

[3] Catherine Tebaldi, Granola Nazis and the great reset. Enregistering, circulating and regimenting nature on the far right. Language, Culture and Society 5(1) / 2023: p 9 – 42