Mineviku häbikoorma alt välja

ANDRA JELLE

Oleme uhked oma hea haridussüsteemi, loovuse ja avatuse üle. Riigi õppekavadeski on eesmärkidena tähtsal kohal loovuse ja koostööoskuse arendamine. Majanduse ja elukeskkonna halvenemisest tulenevate probleemide rägastikus näib meie loovus ja koostööoskus aga lootusetult takerduvat. Globaalne kobarkriis on olemuselt just loova mõtlemise kriis, mis ei lase meil näha alternatiive majanduse praegusele vildakale toimimisviisile ehk „müüridele, relvadele ja finantsile“.¹

Tahame, et meie kooli lõpetav noor oleks loov, mitmekülgne, sotsiaalselt küps, usaldusväärne ning oma eesmärke teadvustav isiksus, ent seda ühiskonnas ja majandussüsteemis, mis on eesmärgistatusest ja küpsusest valgusaastate kaugusel. Mis väärtus on üldse oskustel ja hoiakutel, millel tulevikku pole? Noortel, kes selliste oskustega koolist lahkuvad, ei ole päevapoliitikas kohta – neid tabavad teravad kriitikanooled ja üleolev hinnang, et nad ei saa aru kehtiva süsteemi ainuõigsusest.

Siiski on aktiivsemate noorte seas üha tugevnenud seisukohad, mis varasemate põlvkondade puhul kostsid väga nõrgalt ja harva: praegune majandusmudel on keskkonnakriisi peamine põhjustaja, mistõttu on vaja põhjalikult muuta nii seda kui ka meie hoiakuid heaolu ja piisavuse suhtes. Kui Nõukogude süsteemi rüpest tulnutel on raske üle saada arvamusest, et tarbimise ja rahategemise vabadus on tugevalt seotud kõigi muude vabadustega, siis noorematele põlvkondadele paistab üha selgemalt, et sellised vabadused lausa seavad ohtu inimõigused, sh õiguse elule.

Ehkki meile on ajaloolistel põhjustel omane sotsialismiga hirmutamine, ei õigusta see enam alternatiivide arutelu summutamist. Analüüsi- ja kujutlusvõime kaaperdanud kapitalismi-kommunismi kui valge-musta dihhotoomias mõtlemine on meisse juurutatud ja harjumuspärane, ent aina hoogu võtvas sotsio-ökoloogilises komplekskriisis on mõlemad ühtviisi mustad, oma kasumipõhisuses ja kasvu­imperatiivis planetaarseid piire ignoreerivad süsteemid.

Majandussüsteemi kriitika pole ju midagi uut ega uljalt nooruslikku, progressijanuse majandustegevuse sihitule kasvuhimule ja inimliku mõõtme puudumisele on viidatud aastakümneid. Donatella Meadowsi, ühe üle 50 aasta tagasi ilmunud „Kasvu piiride“ autori kuulus soovituski on alati küsida „mille kasv, milleks ja kellele“ ning „kes tasub hinna, kui kaua saab see kesta, mis on selle tagajärg planeedile ja kui palju on piisav?“² Kasvumajanduse ebamäärasele eesmärgile viitab ka sõõrikumajanduse mudeli autor Kate Raworth, tõdedes, et kui XX sajandil kaotas majandusteadus igasuguse soovi oma eesmärke sõnastada, hõivas käopoja kombel majanduse keskme märkamatult SKT-mõõdik.³

Süsteemikriitilised noored esitavad õigeid küsimusi. Milleks ja kellele on kasv vajalik? Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus inimkond teenib majandust, mitte vastupidi? Miks on turujumala tingimusteta kummardamine ratsionaalne, aga eetikale ja loodusseadustele viitamine mitte? Mida hakkame peale ilusa mälestusega konkurentsivõimelisest majandusest keskkonnas, mille me peagi elamiskõlbmatuks muudame? Paraku on zombisotsialismi⁴ ärevuse all kannatavas Eestis ühiskonna reageering majandusmudeli kriitikale väga tõrjuv. Ettekujutus võimalikest alternatiividest puudub, me pole oma loovat mõtlemist alternatiivide kujutlemiseks treeninudki. Kujutlematule vundamendile on raske ka midagi ehitada.

Praeguse majandussüsteemi alternatiivide kommunismiks (või peenemalt neomarksismiks) sildistamisega me end edasi ei aita. Äraspidisel kombel paistab eestlase identiteedi keskmeks kujunenud uhkus kommunistlikust pärandist lahtirebimise üle – ja vajadus end tõestada postsotsialistliku riigina ning seeläbi saada igatsetud Põhjamaaks – olevat pidur, mis takistab meie ühiskonna kaasaminekut toimivate ja arengut soosivate lahendustega.

Lähemal vaatlusel selgub, et Põhjamaades on hoo sisse saanud ja end tõestanud kogukondlik hajutatud elukorraldus, jagatud teenused jms ühiselt hallatud lahendused.^5,6 Keskmises eestlases tekitavad need hoopis külmajudinaid, eriti kui kõne alla tuleb ühisvara või -majandamine. Nii jäävad siinsete kogukondade katsetused tihti õhinapõhiseks ja vastuvoolu ujuvate vabatahtlike kanda, sest kiiret tulu ja lisa meie eduka majandusriigi kuvandile need justkui ei too.

Selle asemel et läbi teha meile kunagi eeskujuks olnud riikide vigu metsakoosluste hävitamisel ja loodusvarade kaubastamisel autostumise ja valglinnastumiseni,⁷ võiksime neid võtta õppetundidena, mida ei pea ise kogema, ning edasi liikuma julgemalt ja isepäisemalt, et vähendada haavatavust ees ootavate meist mitteolenevate muutuste poolt. Et olla muutuste keerises vastupidav, tuleb esmalt vabaneda mineviku häbikoormast. Hirm, et meid ei nähtagi edumeelsete ja eesrindlike turuvallutajatena, vangistab meie loovuse ja julguse otsida fossiilkapitalismi tõttu kriisini jõudnud maailmas lahendusi.

Õieti võiks minevik olla meie võimalus, mitte takistus. Enese distantseerimine Nõukogude pärandist paneb meid unustama väärtusi ja oskusi, mis selle kogemusega kaasnesid: kohanemisvõimet, leidlikkust ja koostöövalmidust. Nende tulevikuoskuste taastamiseks tuleb viia lõpuni liiga pikalt edasi lükkunud kollektiivne süvateraapia ning välja noppida mineviku valusatest kogemusest elamisväärset tulevikku võimaldavad õppetunnid.

 

1 Joel Wainwright, Geoff Mann, Climate Leviathan: A Political Theory of our Planetary Future. Verso 2018, lk 182.

2 Donatella Meadows, Sustainable Systems. Loeng Michigani ülikoolis, 18. III 1999, https://www.youtube.com/watch?v=HMmChiLZZHg.

3 Kate Raworth, Doughnut Economics. Chelsea Green Publishing 2007, lk 32.

4 L. Chelcea, O. Druţă, Zombie socialism and the rise of neoliberalism in post-socialist Central and Eastern Europe, Eurasian Geography and Economics, 57: 4-5 / 2016, lk 521–544.

5 J. Palm, K. Södergren, N. Bocken, The Role of Cities in the Sharing Economy: Exploring Modes of Governance in Urban Sharing Practices. Energies. 2019; 12(24):4737.

6 A. Kortesoja, M. Bröckl, H. Jönsson, V. Kontiokari, M. Halonen, Nordic best practices relevant for UNEP 10YFP on sustainable buildings and construction and sustainable food systems (TemaNord 2018: 505). Nordic Council of Ministers, Copenhagen 2018.

7 EEA, 2020: State of nature in the EU. Results from reporting under the nature directives 2013–2018, Technical report No 10/2020, European Environment Agency, Copenhagen.