Populistlik tõlgendus demokraatiast: üks rahvas, üks arvamus, üks võim

Populism on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine.

HOLGER KIIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Populismi“ mõistet kohtab avalikes aruteludes niivõrd tihti, et selle tähendus kipub hägustuma. Seda jõulist sõna kasutatakse konkurentide kõrvalepühkimiseks ka etteheidet täpsustamata1 ning selle eest üritatakse valijat hoiatada, kuigi ka siis võivad populismi erinevad tähendused ebaselgelt läbi põimuda.2 Kuidas mõista „populismi“?

Populismiks esimeses tähenduses nimetatakse Eestis vastutustundetut ja valijatega manipuleerivat käitumist, demagoogilisel ja ebasiiral viisil populaarsuse taotlemist. Sinna alla käivad majanduslik vastutustundetus ehk vastuolulised või liigkulukad ettepanekud3; oportunism, kui poliitikud esitavad ebasiiralt enda arvates populaarseid ideid4, eriti kui soovitakse meeldida „valel viisil või valedele inimestele“; koguni igasugused riiklikud kulutused, nagu maksu­rahade eest tasutud ühistransport või kõrgharidus5; emotsioonidele tuginevad argumendid, lihtsustamine ja demagoogiavõtted jpm. Nii seostatakse populismi demagoogiaga, vastutustundetusega ja n-ö majanduspopulismiga.

Nimetades populistlikuks populaarsuse taotlemist või teatud poliitilisi seisukohti (solidaarsem või individualistlikum majanduspoliitika, sisserände tõkestamine või hõlbustamine), ei ole erinevus tavalisest demokraatlikust poliitikast alati selge ega suur. Paratamatult peavad poliitikud taotlema populaarsust, rääkima arusaadavalt (lihtsustama), kutsuma esile emotsioone, esitlema arvamusi maksuraha õiglasest kogumisest ja kasutamisest (lubama tõsta päästjate palku või suurendada kõrgkoolide rahastust ning ammutama selleks raha automaksust või astmelisest tulumaksust), mis näivad kellelegi ebamõistlikena. Etteheiteid saaks väljendada ka sõnadega „demagoogia“, „lihtsustamine“ või „majanduslik vastutustundetus“, „häälte ostmine toetustega“. Keegi ei suuda kangutada sõna „populism“ eemale selle Eestis harjumuspärasest tähendusest. Ent poliitika­huvilisele on vajalik tunda ka teist tähendust: populism kui demokraatia tõlgendamise viis.

Määrab teise järgu ideoloogia

Igal poliitikul ja erakonnal on esimese järgu ideoloogilised elemendid, nagu majanduslik vasak- või parempoolsus, hoiak rände ja rahvusluse suhtes, inimeste võrdväärsete õiguste pooldamine või vastuseis sellele, puu- või rahakallistamine, eelarvetasakaalu või regionaalpoliitika eelistamine. Eelnimetatud sisulised ja konkreetsed hoiakud vastavad eelkõige küsimustele, nagu „Mida tuleks teha?“, „Mis on väärtuslik?“ ja „Millist Eestit me tahame?“. Populism võib selga tõmmata erinevaid esimese järgu ideoloogilisi kuubi (vrd Chávez, Orbán, Trump, Erdoğan).

Demokraatia tõlgendusena määratlevad populismi aga selle teise järgu ideoloogia tunnused ehk tausteeldused ühiskonna, rahva, poliitika ja legitiimsuse kohta: mis on poliitika olemus ja demokraatliku legitiimsuse alus? Kuidas käituda poliitiliste eriarvamuste korral? Kas enamuse ülemvõimu vähemuse üle piirata on demokraatlik? Kas kompro­missitus on pahe või voorus? Mida tähendab „rahvas“ ja kas poliitikute roll on rahvast esindada või kehastada?

Poliitikud peavad paratamatult taotlema populaarsust, rääkima arusaadavalt (lihtsustama), kutsuma esile emotsioone. Populistlikuks muudab poliitika mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. Pildil demonstrandid G20 kohtumise eel Hamburgis 2017. aasta suvel.

Flickr

Akadeemilises kirjanduses on sedastatud, et populism on õhukese keskmega, antipluralistlik ja antielitaristlik ideoloogia, mis saab kasutada erinevaid „võõrustaja-ideoloogiaid“, hajus ja õhuke, tühja keskmega ja kameeleonlikult muutlik, mõnikord ka retoorika, diskursus või poliitilise mobiliseerimise strateegia. Seejuures ei kao populismi omaksvõtmisel esimese järgu ideoloogia ning poliitik (või valija) võib ühes olukorras tuua välja probleeme ja rõhuda sisulistele argumentidele, teises olukorras aga piirduda sellega, et samastab oma seisukoha tõelise rahva tahtega; ühel korral apelleerida enda inimõigustele, teisel soovida teiste omi piirata; ühel korral vaigistada vähemust, teisel korral nõuda sõnavabadust. Kui täpne on nimetada mõnd poliitikut populistlikuks, on sõlteline ja ajas muutuv (liberaaldemokraadid võivad populaarsustaotluses hakata populismi matkima, populistid võivad oma demokraatiatõlgenduse asjus ümber mõelda) ning kõik, mida populist arvab, pole veel populistlik.

Demokraatias on kõrgeim võim rahvas ning seega võib populismile omane n-ö rahva tahte eest kõnelemine paista õilis. Proovides luua rahva tahet järgivaid institutsioone, tõstatuvad küsimused teise järgu ideoloogia kohta: mida tähendab „rahvas“? Kuidas tuvastada selle tahet? Mida teha, kui rahva seas on erimeelsused? Tavapärane esindusdemokraatlik lahendus neile raskustele on tunnistada, et rahvas pole ühetaoline mass, vaid osalt ühesuguste, osalt erinevate huvide ja väärtustega inimesed, kelle kõigi huvide eest peaks demokraatias seisma, otsides kompromissi: pannakse paika valimisi võimaldavad institutsioonid, mille kaudu rahvas volitab kandidaadid ja erakonnad parlamenti. Igipõliselt jääb kestma avalik demokraatlik arutelu, võimulolijaid ei samastata kogu rahvaga ning nad ei tohiks täielikult üle sõita opositsiooni ja vähemuste huvidest.

Populistlik lahendus rahva määrat­lemisele on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. Selleks samastavad populistid iseennast ja enda toetajaid terve rahvaga, mis ei tähenda kõiki inimesi ega kodanikke, vaid „tõelist“ või „tegelikku“ osa inimestest. See rahvas olevat ühtne (s.t ühetaoline ja „normaalne“, mitte lõimunud), ehtne, kuuluv, töökas ja vooruslik, vastandina rikutud, ahnele eliidile (establishment, kartelliparteid, heal järjel olevad inimesed, kohtud, arstid, teadusringkonnad, sõltumatu ajakirjandus, „Brüsseli talla­lakkujad“) ning eliidi poputatavatele hoolealustele (töötud, immigrandid, seksuaalvähemused, sõjapõgenikud jm), keda rahvas kadestama ja põlgama peaks. Nõnda olevat Brexit „tõeliste inimeste võit“ ning Trumpi jaoks oli ainutähtis ühendada rahvas, sest teised inimesed ei tähenda midagi.

Ühe Eesti erakonna esimees rõhutas parteikongressil, et neid toetab „väga suur osa ühiskonnast. Normaalne osa ühiskonnast“. Ükskõik millise erakonna puhul Eestis tähendaks see, et normaalne on parimal juhul iga kolmas inimene.6 Nõnda järeldub, et rahva tahe on ainult teatud (populistide kindlaksmääratud) inimeste tahe ning populistile jääb õigus kõneleda ühetaolise rahva kristallselge tahte eest ka erakonna 8% toetusega. Niisamuti võib kahtluse alla seada valimistulemusi ja mittemeelitavaid toetusküsitlusi või apelleerida „vaikivale enamusele“ – populismi kujutletavas reaalsuses (kus rahvas on ühtne ja nende poolt) pole end rahvaga samastaval populistil võimalik olla vähemuses. Eeldades absoluutset moraalset üleolekut, ei lasta end empiirikast häirida.

Populismi esimene tunnus on, et kuigi väites end toetuvat rahva tahtele, räägib ta kujutletavast ühetaolisest ja ühel meelel olevast rahvast, mitte tegelikest, lahknevate seisukohtadega inimestest. Populism on välistav demokraatiatõlgendus, sest kujutab üht osa (olgu see 10% või 51%) terviku (kõigi demokraatlike ühiskonnaliikmete) asemele. Ka siis, kui mõne erakonna või koalitsiooni toetus küündiks üle 50%, oleks ebademokraatlik nimetada ülejäänud osa inimestest ja nende huvide esindajaid rahva sekka mittekuuluvateks. Vähemuses olemine ei tohiks tühistada huvide moraalset väärtust, sest enamushääletus on demokraatia tööriist, mitte ammendav definitsioon.

Eriarvamused

Kui tõlgendada demokraatia eesmärki populistlikult, on see ühetaolise, moraalse ja ühel meelel oleva rahva tahte elluviimine, mistõttu ei jää ruumi eri­arvamusteks. Populism irdub ühiskondlikust tegelikkusest, kui esitleb enda seisukohta ühetaolise rahva tahtena ja leiab, et mittenõustujad on rikutud, rahvavaenlased, reeturid, allakäinud ega kuulu rahva sekka. Liberaalse demokraatiatõlgenduse pooldajad (nende hulka kuuluvad ka traditsioonilised esindusdemokraatiat jaatavad konservatiivid, rahvuslased, vasakpoolsed, sotsialistid) kuulutatakse sama hingetõmbega totalitaristideks ja tuulelippudeks. Populistliku erakonna vastu meelt avaldavad inimesed polevat esindamas tõelist rahvast, vaid on välisagendid, eliidi käsilased, ebasiirad, hüsteerilised. Poliitilised otsused saavat olla üheselt kas õiged või valed, seisukohad rahva tahte poolt või vastu. Populism on polariseeriv demokraatiatõlgendus: poliitika olemust ja poliitilisi erimeelsusi nähakse lepitamatute vaenupoolte taplusena, hea ja kurja vahelise heitlusena, selgete võitjate ja kaotajatega, mitte avaliku aruteluna ühisosa leidmiseks, konkureerivate ettepanekute, lahknevate, aga legitiimsete maailmavaadete võistlemisena või vabade mõtete turuplatsina.

Demokraatliku ühiskonna üks püsivaid tunnuseid on aga mõistlike erimeelsuste mitmekesisus, mida Rawlsi tõdemuse järgi saab kaotada vaid repressiivselt, vägivallaga, üht maailmavaadet riiklikult eelistades, rikkudes kultuuri, teaduse ja vaba mõtte arengut. Kellegi arvamus võib meie arvates olla väär või rumal, ent kui me ei suuda selles piisavat hulka teisi inimesi ära veenda, ei ole demokraatia seisukohast määrav, et meil on enda arvates õigus. Siin avaldub demokraatliku poliitika vastuoluline nõudlikkus: pole lihtne ühtaegu omada seisukohta, ent olla selle osas skeptiline ja valmis seda muutma; pidada lugu teiste arvamusest, ent mitte laskuda täielikku relativismi; teadvustada nii turumajanduse kui ka riigi liigse sekkumise ohtusid jmt.

Demokraatlike erimeelsustega leppimine ei tähenda, et inimene lakkaks uskumast oma esimese järgu veendumusi ja põhjendamast oma poliitilisi seisukohti, vaid seda, et ta tunnustab teiste samasugust õigust oma veendumustele ning ka eriarvamusele jäänud inimeste kuuluvust rahva hulka. Samuti ei pea demokraatlik erimeelsuste sallimine laienema stalinistlike, fašistlike või muude inimsusevastaste seisukohtadeni. Maailmavaated, mis ei ole nõus vastastikuste kohustustega, üksteise austamisega ja demokraatia säilitamisega, ei soovi nähtavasti osaleda demokraatlikus ühiskondlikus leppes, millega kaasnevad nii vabadused kui ka vastutus. Demokraatlik sallivus ei pea olema ennast õõnestav autoritaarsuse kasvulava.

Teine populismi kui demokraatiatõlgenduse tunnus on mõistlike eri­arvamustega mitteleppimine, kompromissiotsingute reeturlikkusena nägemine ning moralistlik arusaam poliitikast kui võitlusest headuse ja kurjuse vahel. Kui teada on ühtne „rahva tahe“, paistab kompromiss ja ühisosa otsimine moraalse rikutuse tunnusena ning jääb vaid üks arvamus.

Võimu hajutatus ühiskonnas

Rahva ühetaolisuse ja erimeelsuste mahasalgamisega seondub demokraatiat tugevdavate mittevalitavate asutuste sarjamine, kui need ei toeta parteiliini. Vaba ajakirjandus, teadusringkonnad, „ebasobivad“ kodanikeliikumised, kohtu­võim, inimõigusorganisatsioonid, ametnikud – milleks? Kas on vaja riigikohut, mis aeglustab rahva tahte elluviimist? Mis õigusega kritiseerivad ajakirjanikud ainuõiget rahva arvamust? Milleks anda inimõigused neile, kellele rahvas pole neid määranud? Võimude lahusus ja sõltumatud institutsioonid on populismi jaoks ebademokraatlik takistus rahva tõelise tahte elluviimisel. Siin avaldub üks populismi võlusid: otsuste delegeerimine, võimu hajutatus ja ekspertsuse rõhutamine maailmavaate asemel võib kodanikele jätta mulje, et parlamendipoliitikas pole midagi kaalul, sest asju otsustatakse kuskil mujal ja poliitikud on ühesugused. Sellist ohtu võimendab jutt majandusliku vasak- ja paremskaala või maailmavaadete ebarelevantsusest poliitikas7, peenhäälestusest ja puhtalt tõenduspõhisest poliitikast, millega seonduvad tehnokraatia, elitarism ja bürokraatia.

Võimude lahusus, ekspertide kaasamine ja kodanikuühiskond teenivad demokraatiat: vältivad riigi kaaperdamist, kärpides poliitikute võimuahnust; võimaldavad rahulikku ja mitmekülgset arutelu; esindavad ka vähemuste huve; säilitavad demokraatiat läbi aegade (mitte ainult kiirustatud otsuste täitmisel); tasakaalustavad ühiskonda. Populismile tundub võimu hajutatuse kaadervärk liiga keeruline ning otsedemokraatiat takistav. Kui aga demokraatiat näha mitte ainult hetkelise enamuse otsuste kohese elluviimisena, vaid aastakümneid toimiva koostöömehhanismina, mis väldib äärmustesse langemist ja totalitarismi, tagab võrdse kohtlemise, toetub avalikele aruteludele ja avalike kriteeriumide alusel määratud ametikohtadele (kohtunikud, ametnikud jne ei määrata ametisse vereliini ega sõprussuhteid pidi), on sõltumatud institutsioonid ja ühendused demokraatia jätkusuutlikkuse tagajad ka tormistel aegadel. Populismi kolmas tunnus on, et see eitab võimu hajutatuse ja mittevalitavate institutsioonide rolli demokraatlikus ühiskonnas, kuna võim peaks täielikult ja vahetult kuuluma ühetaolisele, ühel arvamusel olevale „rahvale“.

Kas populism parandab demokraatiat?

Aeg-ajalt omistatakse populismile voorusi, samastades seda osalusdemokraatiaga, demokraatia elavdamisega, rahva lähedal olemisega või unustusse jäänud probleemide tõstatamisega. Tulevikunägemuse ja elevuse kohta küsitakse: „Äkki meil on vaja rohkem populismi?“8, kuigi sama soovi on sõnastatud ka liberaalidelt uue utoopia palumisena, just nimelt vastukaaluna populismile.9 Ka jäämata uskumata populismi loosungit „anname võimu rahvale tagasi“, nähakse seda vajaliku raputusena hangunud demokraatiale. Sel juhul ei hinnata aga populistlikku demokraatiatõlgendust väärtuslikuna iseeneses, vaid ainult selle võrra, mil määral paneb ehmatus tavapärast demokraatiatõlgendust järele mõtlema ning ennast parandama (nt kaasamise, majanduskasvust laiemate ühiskondlike väärtuste arvessevõtmise vallas). Nagu hetkeline juhitavuse kaotamine elavdab kiirust ületavat autojuhti, võib seda teha ka rahva kaasamisest mööda kiirustava demokraatia vibamine. Siiski ei mõju demokraatiale tervendavalt, kui välistatakse osa inimestest rahva seast, ei sallita eriarvamusi ning sellest tulenevalt eskaleeritakse tülisid ja kaaperdatakse avalik arutelu, kehtestades oma jutupunktid provokatiivse meediataktikaga (kui neljas võim konksu alla neelab). Populismi kui demokraatiatõlgenduse virvendus Euroopas võib panna järele mõtlema neid demokraate, kes kalduvad elitarismi ja tehnokraatiasse ning otsivad konsensuslikku „ühte mõistlikku arvamust“ selle asemel, et leppida avalike arutelude kaudu loodava ebatäiusliku kompromissiga – populism ise pole aga demokraatia parandamine, vaid suunavõtt kraavi.

Populism kui demokraatia tõlgendus ei ole sünonüümne ühegagi järgnevast: populaarne (populistlik saab olla ka ebapopulaarne partei, isegi kui väidab enda taga olevat vaikiva enamuse või vaidlustab valimistulemusi); osalus­demokraatia (populistlik valitsemiskultuur vajab ühetaolist kaasaplaksutavat publikut, mitte aktiivseid ja eripalgelisi osalejaid); arutlev demokraatia (ingl deliberative democracy, kus populist ei kipu korraldama arutlevaid rahvakogusid seisukohtade kujundamiseks, vaid üleskütvalt sõnastatud referendumeid, sest kui rahva tahe on teada, pole midagi arutada); varandusliku ebavõrdsuse vähendamine (seda võib taotleda nii populist kui ka mittepopulist); võimulolijate kritiseerimine („kõrgemalolijate“ kritiseerimine on alatine demokraatia osa, kuid seda ei pruugi teha demoniseerides); kodanikuühiskonna kaasamine (populistid peavad võimukriitilisi kodanikeühendusi riigivaenlasteks, võimul olles suunatakse raha vaid omadele, põlistamaks oma esimese järgu ideoloogiat); demokraatia elavdamine (kuigi populism hõlmab emotsioonide tekitamist, halvab vaenamine demokraatliku koostöötahte). Need nähtused pole samastatavad populismiga, vaid võivad aidata säilitada täiemahulist ehk liberaaldemokraatiat (mitte segi ajada liberaalsuse ja konservatiivsuse vastandusega!) ning vältida populismi veetlust.10

Populistlik demokraatiatõlgendus samastab osa inimestest (populistlikud erakonnad, juhid, valijad) ühetaolise ja moraalse „tõelise rahvaga“, kujutledes ülejäänuid vaenlastena, kuulutab seetõttu eriarvamused ebalegitiimseteks, põlgab kompromisse ja leiab, et võimu hajutatus ühiskonnas tõkestab rahva tõelist tahet. See on üks võimalik teise järgu ideoloogia, mis sobib erinevate esimese järgu ideoloogiatega rohkem või vähem, ent pole viimaste poolt defineeritud. Lihtsustatult saab populistliku tõlgenduse demokraatiast võtta kokku nii: „Üks rahvas, üks arvamus, üks võim.“

1 Anna Ploompuu, Perling: edu võti on liikmete kaasamine. – Postimees 3.VI 2021.

2 https://www.praxis.ee/tood/praxis-jalgib-valimisi-2015/populismi-edetabel/

3 Erik Gamzejev, Aga teised teevad ju ka … – Põhjarannik. 21. XI 2018.

4 Martti Aavik, Piiramine, populism ja näidispoomine ehk Tallinna kasiino sõda. – Postimees, 11. IV 2008.

https://www.delfi.ee/artikkel/64319201/suvisest-piirkiirusest-loobumine-on-puhas-populism.

Margus Tsahkna: EKRE piirileppe-eelnõu jõustudes väheneks ka NATO kaitse Eestis. – Eesti Päevaleht 3. V 2022.

5 Harly Kirsipuu, Tasuta kõike ja ühe minuti pärast! Ehk kuhu sõidab meie lugupeetud transport? – Postimees 6. XII 2021; Anna Ploompuu, Koalitsioonikaaslased laidavad Simsoni määruse olulise põhimõtte maha. – Postimees 7. V 2022; Karin Kangro, Pevkur: tasuta avalikke teenuseid ei ole olemas. – Postimees Online 20. VII 2017; https://www.postimees.ee/4183987/pevkur-tasuta-avalikke-teenuseid-ei-ole-olemas

6 https://www.err.ee/1608537172/koondkeskmised-reitingud-reformierakond-tousis-esimeseks-koikides-uuringutes

7 Maia Tammjärv, Vabadusi tuleb kaitsta, iga sentimeetrit. Intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. – Müürileht, 17. II 2020, / Juhtkiri: maailmavaate tagasitulek. – Postimees 20. I 2019.

8 Henri Kõiv, Äkki meil on vaja rohkem populismi? – Müürileht, 29. VI 2022.

9 Marleen Allemann ja Tõnis Saarts, Palun uut utoopiat, liberaal! – Sirp 24. IX 2021.

10 Tõnis Saarts ja Peet Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? – Sirp 13. V 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht