Emancipatio

KAISA LING

Külastasin hiljuti Ameerika Ühendriike. Väisasin kuut osariiki (Louisiana, Mississippi, Missouri, Arkansas, Tennessee, Illinois), mida ei olnud osariikidena veel olemas 246 aastat tagasi, mil 13 neist end iseseisvusdeklaratsiooniga Briti kuninga­võimu alt vabaks kuulutas: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.“

Vähem kui sajandiga selgus, et kõikide võrdsust ei suudetud Ameerika mandril siiski tagada. Üliviljakas ja (valge pilgule) tühi ning neitsilik maa andis võimaluse tegeleda enneolematult suuremahulise majandustegevusega, millega kõikide inimeste vabadus ja võrdsus kokku ei sobinud. Jätkus põliselanikelt maa jõuga võtmine. Selleks et vabadusemootorit käigus hoida, oli tarvis ka väga palju odavat tööjõudu. Eelistatult isegi peaaegu tasuta tööjõudu. Energiahulk, mis muundati orjade abiga lõunaosariikides sulaselgeks rahaks, oli nii suur, et tegi vähem kui kolme sajandiga USAst maailma juhtiva hegemoonia. Hoomamatu hulk tööd, ahnust, surma, kannatusi ja kulda.

Orjanduse pärast peetud kodusõja järel püüdis president Abraham Lincoln veel kord rakendada neidsamu ideaale, mis olid salvestatud ka iseseisvusdeklaratsiooni. 1863. aasta 1. jaanuaril kuulutas ta „emantsipatsiooniteada­andega“ (Emancipation Proclamation) nii mõneski (mitte kõigis!) osariigis elavad orjad vabaks. Ka selle juhtmõtte rakendamine võttis aega oma sada aastat. Õigupoolest leidub USAs tänini neid, kes selle ajaloolise dokumendi vaimus elada ei soovi.

Eestisse naastes sain sõbralt kingituseks Ameerika kirjaniku Ernest Heming­way „Mehed ilma naisteta“ (LR 1959, tlk J. Seppik). Novellikogu ilmus originaalis aastal 1928, mil Jim Crow seadused ja lintšimised USA lõunaosariikides olid haripunktis. Kogumiku üks erakordne lugu allub minu silmis põrutaval viisil intersektsionaalse feminismi analüüsile. Nimelt käib loos „Kümme indiaanlast“ noormees Nick, kes elab üksi oma isaga talus, koos naabertalu perega tähistamas 4. juulit ehk sellesama 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni tähtpäeva, Ameerika iseseisvuspäeva. Teeääred on täis purjus indiaanlasi, kes on vabadust pidada puhke­päeva kasutanud vägijooke tarbides. Koju jõudes väidab isa, et nägi põliselanikust neiu Prudence’it (ingl „kasinus“) ühe teatava Frank Washburniga metsas kurameerimas. Nick tunneb, kuidas ta süda murdub, ja see üllatab teda – lugeja otsustada jääb, kas selle pärast, et Nicki süda on võimeline pärast ema lahkumist veel kord murduma ja ikka edasi tuksuma, või selle, et ta on nii sügavalt armunud Teisesse, indiaani tüdrukusse. Naise ja ühtlasi rõhutud rassi esindaja õigus vabalt armastada on Nickile, valgele Ameerika mehele raputav kogemus. Nick tunneb valu veel ka järgmisel päeval, lüüriliselt, magusalt: „Hommikul puhus tugev tuul ja kõrged lained tormasid kaldale; ta oli tükk aega ärkvel, enne kui talle meenus, et ta süda on murtud.“

Sõnal „emantsipatsioon“ on kaunis etümoloogia, mis meile, 700aastase orjapõlve läbi elanud rahvale peaks olema tegelikult DNAsse talletatud. Emancipatio tuleneb ladinakeelsetest sõnadest manus ja capere. „Käsi“ ja „kinni võtma, haarama“. Eesliide „e“ on lihtne grammatiline miinusmärk, nagu näiteks sõnas „emaskulaator“ („isasloomade kastreerimiseks kasutatav tangide­taoline kirurgiainstrument“).

Emantsipatsioon tähistab olukorda, kus võimupositsioonil olev organisatsioon, ühendus, rühm või isik (nt pater) laseb sellel, kes on tema võimu all olnud, näiteks lapsel, naisel või orjal, käest lahti ja lubab tal minna oma teed. Nagu lapse­vanem, kes saadab oma järglased laia ilma ja on alati olemas, kui nad peaksid vajama abi. See vaade emantsipatsioonile ongi American dream’ile keeruline, sest tähendab iseenese võõrandamatute vabaduste ja õiguste reetmist kellegi teise kasuks, kes ei ole mina. Vanas Roomas, kust (e)mancipatio seadus pärineb, oli vabaduse andmine pidulik ja pühalik tegevus, sest näitas enamat paatri enese isiku kohta – suur ja armuline inimene, kes endast ära julgeb anda. Empaatiliselt (vanakreeka ἐμπάθεια tähistas tugevat tunnet, kannatust).

American dream, võimas, suur, powerful, kiire, on rahajanus jätnud tähele­panuta rahvatarkuse, mida meile, eestlastele on (vahel ka vitsaga) sisse kasvatatud: „väiksematega peab õrnalt käituma“ ja „mitte kunagi ei tohi nõrgemat lüüa“.