Sirje Helme – hoidja ja uuendaja

Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud läbi kõigi juhiametite, millest igaühe kaudu on ta Eesti kunstiellu jätnud mõjurikka jälje.

KRISTA KODRES

Muidugi on inimest võimatu määratleda üksnes tema kahe – pealegi näiliselt vastuolulise – loomupärase hoiaku kaudu. Sirje Helme puhul kõlavad need kaks siiski hästi kokku, tõestades (veel kord), et suured teod kultuuriväljal saavadki sündida ühelt poolt olemasolevat pärandit hoides ja teisalt seda oma kaasajas aktualiseerides.

Ka kunsti puhul toob pärandi aeg-ajalt uue pilguga ülevaatamine kaasa uusi, just uuesti vaatamise ajas vastu kõlavaid tõlgendusi, mis omakorda tagavad kollektiivse kultuurimälu järjepidevuse. Nii on Sirje Helme almanahhi Kunst toimetajana ja Eesti Kunstimuuseumi direktorina aastakümneid tegelenud eesti kultuurimälu hoidmisega. Kunstiteadlast Sirje Helmet on samas alati köitnud ka nüüdisaeg ise, hetke kunstiväli eelkõige oma kõige avangardsemates väljendusviisides.

Sirje Helme kuulub põlvkonda, kes on läbi elanud mitu poliitilist ajajärku. Eesti ajalooteaduses on tema oma nimetatud ka 1968. aasta põlvkonnaks, põlvkonnaks, kes elas Stalini-järgses ühiskonna uuenemise ootuses, kuid pidi kauaks jääma oma lootuste luhtumise tunnistajaks. „Sulaaeg“ oli sotsialistlikku kultuuripoliitikasse siiski jätnud jäädava jälje, mida paljud sõjajärgse põlvkonna intellektuaalid osavalt ära kasutasid. Just sellesse ajavoogu sattus ka Sirje Helme, kes astus 1968 Tartu ülikooli ja lõpetas selle 1973. aastal ajaloolase ja kunstiajaloolasena. Kindlasti kuulub ta nende hulka, kes lootust parema ühiskonna võimalikkusest kunagi maha ei matnud. Temast sai 1975. aastal Eesti NSV ainsa kunstiajakirja toimetaja ja selle uuendaja.

Almanahhi Kunst numbreid sirvides ilmneb Sirje toimetajakäsi väga selgelt: see on valgustuslik tahe pakkuda uusi teadmisi nii maailmakunsti kui ka kohaliku kunsti ajaloost ja tänapäevast. Tasub meelde tuletada, et just sel ajal hakati tegelema seni poliitiliselt kahtlase Eesti Vabariigi aegse kunstiloomingu taastutvustamisega (seda tegigi kirjastus Kunst, kus näiteks anti välja raamatud Konrad Mäest ja Ado Vabbest, 1977 ilmus ka „Eesti kunsti ajalugu XIX sajandi keskpaigast 1940. aastani“). Kuid uue pea­toimetaja väga selge suund oli eesti ja lääne kunst, eelkõige kunstiavangard.

Tuleb meenutada, et toona puudus omakeelne modernistlikku kunsti üldistavalt tutvustav-käsitlev kirjandus, kui välja arvata Ott ja Jaak Kangilaski 1967 ilmunud „Kunsti kukeaabits“. Jaak Kangilaski, keda Sirje Helme on alati nimetanud oma kõige olulisemaks õpetajaks, tutvustas ka Kunsti veergudel lääne modernismi ja avangardkunsti. Mis veel silma torkab, on toimetaja Helme huvi oma eriala, kunstiteaduse enda kaasaegsete arengute vastu. Seepärast ilmusid Kunstis ka kunstiteoreetilised artiklid, sealjuures näiteks Juri Lotmanilt ja vene nõukogude eesrindlikelt mõtlejatelt.

Soovi kunstiteadusega süvenenult tegeleda ilmestab ka fakt 1982. aastast, mil Sirje tegi Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures ära kandidaadimiinimumi filosoofiaeksami. 1970. ja 1980. aastatel oli Sirje Helme aktiivne oma põlvkonna kunstnike – Andres Toltsi, Ando Keskküla, Tõnis Vindi, Mare Vindi, Sirje Runge jt – kriitik. Meenutagem, et toonase kunsti­kriitika põhiolemus oli avangardsete kunstivormide eluõiguse põhjendamine ja väärtustamine. 1980ndate lõpust alates pühenduski Sirje üha enam just uuele kunstile, osaledes ka esimese suure välisnäituse, Pori muuseumis eksponeeritud Eesti avangardi näituse „Struktuur ja metafüüsika“ (1989) meeskonnas.

Aeg oligi muutunud, nimetatagu seda kas laulva revolutsiooni, üle­mineku- või interregnumi ajastuks: käes oli aeg, mil sai teha, mida oli kaua tahetud – sai teha vabalt ja kartmata. Kuigi Sirje Helmest sai 1990 kirjastuse Kunst direktor, pühendus ta uuel Eesti ajal valdavalt kohaliku kunstivälja rahvusvahelikustamisele. Ta valiti 1992. aastal Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktoriks ning 1995 sai temast ka Sorosi kaasaegse kunsti keskuste võrgustiku koordinaator. Tagasi vaadates on nähtav, et uus aeg vallandas Sirjes ootel olnud metsiku energia, sest ta jõudis tohutult palju. Koos oma meeskonnaga korraldas ta SKKE aastanäitusi – „Aine-aineta“ (1993), „Biotoopia“ (1995), „Eesti kui märk“ (1996) jm, mis kõik tekitasid elavat poleemikat, ja mitte ainult.

Sirje Helme 1990. aastate tegemiste teine oluline fookus oli eesti kunsti rahvusvaheline tutvustamine. Alates 1999. aastast kureeris ta SKKE Eesti rahvuslikku ekspositsiooni Veneetsia biennaalil, kuid oli ka paljude teiste välisnäituste korraldamise ja kontseptualiseerimise taga. Vägagi tänuväärselt oli Sirje Helme koos Johannes Saarega üks nendest, kes uue millenniumi hakul Eesti kunstielus sündmusrikka kümnendi kohta ka „aruande“ koostas – ilmus kogumik „Ülbed üheksakümnendad“. Seal esitab Sirje Sorosi keskuse tegevuse eneseanalüüsi, rõhutades nüüdseks ilmselget: keskus kiirendas eesti kunsti kohanemis- ja üleminekuprotsesse, kunsti uuenemine ise oli alanud juba 1980ndatel aastatel.

Kunstiteadlane Sirje Helme seisis oma Sorosi-aja professionaalses elus mõistagi kogu aeg silmitsi kunstiprotsesside tõlgendamisega. Kui tagasi vaadata, tegi ta seda ka hämmastavalt hea prognoosijana, mis avaldus eriti selgelt koos Ando Keskkülaga korraldatud uusi tehnoloogilisi meediume käsitlevate näituste ja konverentside („Interstanding“) korraldamises ajal, kui internetti õieti veel polnudki. Kunstiajaloolasena kaitses Sirje Helme 1995. aastal magistritöö teemal „Avangardi probleem eesti kunstis“ ning 1999 ilmus Jaak Kangilaskiga kahasse kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“, kus ta esitas esimesena üldistava narratiivi kohaliku kunsti arengujoontest 1960. aastatest alates, keskmes taas avangard.

2000. aastatel ilmus Sirje Helme sulest veel mitu raamatut, rääkimata tema kaastöödest paljudele kunstikogumikele nii Eestis kui välismaal. 2013. aastal kaitses Sirje Helme Eesti kunstiakadeemias doktoritöö „Sõjajärgse modernismi ja avangardi probleeme eesti kunstis“ ning kirjutas vastavad peatükid ka „Eesti kunsti ajaloo“ 6. köite kahte raamatusse (2013, 2016). Oma arusaama XX sajandi „erinevatest modernismidest“ on ta üliõpilastega jaganud nii Eesti kunstiakadeemias kui ka Tartu ülikoolis. Ta on ka olnud valitud Tartu ülikooli vabade kunstide professoriks (2012/2013).

Saades kirjeldatud kogemuse baasilt 2005. aastal Kumu ja siis Eesti Kunstimuuseumi peadirektoriks, ootas Sirje Helmet ees muidugi hiiglase töö. Marika Valk oli üles ehitanud Eesti esimese spetsiaalselt kunstimuuseumiks kavandatud hoone ajal, mil mõni poliitik oli juba jõudnud teatada, et kunstimuuseumi pole siia üldse vaja, sest maailma parim kunst on nagunii Louvre’is. Sirje pidi muuseumi täitma uue sisuga ning nüüd ligi 20 aastat hiljem võib tema ja ta kaaslaste tööd ainult imetleda: muuseumi külastajate arv kasvab pidevalt, sest tõesti on väga palju huvitavaid näitusi, käib töö publikuga lasteaialastest kuni eakateni välja, kunst kõlab ühiskonnas vastu valjemini kui kunagi varem. Eesti kunstimuuseumi tegevuse lähivaatlusel saab esile tuua eduka arengu põhjusi.

Siinkirjutajale on – muuseumipedagoogika taseme tõstmise kõrval – kõige olulisemaks olnud Sirje Helme lai rahvusvaheline professionaalne suhtevõrgustik ja järjekindel järelkasvustrateegia. Tema ajal on doktorikraadi kaitsnud juba mitu muuseumi juhtivkuraatorit ning mitmel on ka praegu töö kõrvalt õpingud käsil. Just näituste kõrge kureerimiskultuur, mille aluseks on kunstis peituvate väga erinevate probleemide ja kvaliteetide äratundmine, on olnud EKMi näituste edu tagatis. Et sellist taset nõuda, peab muuseumijuht näitusetegu väga hästi tundma ja Sirje ongi mitmeid näitusi ka ise kureerinud.

Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud kõigis juhiametites, millest igaühe kaudu on ta jätnud Eesti kunstiellu mõjurikka jälje. On puhas rõõm, et meie suhteliselt väike kunsti­ajaloolaste-kuraatorite kogukond – meid on kokku vaid 150 ringis – saab seda veendumust jagada laiema kultuuri­avalikkusega.