Mitmekülgne kontserdiassortii

Kuidas leiab muusika inimesed siis, kui nad seda vajavad? Või hakkab muusika alles siis kõnetama, kui igatsus tähenduse järele nii suur on?

KÄRT KÄÄMBRE

November on hingedekuu ning tajusin – langedes ühtlasi klišeede küüsi –, et pimedus ja sombused ilmad on juhatanud inimesed sisekaemuse radadele. Kuldsooja sügise ja jõuluootuse vaheline aeg täitus väliselt kireva sagimisega, millesse ära eksides sai meelerahu leidmiseks pöörduda kunsti poole. Alatasa tabasin end mõtlemast, kuis muusika leiab inimesed siis, kui nad seda vajavad. Või hakkab muusika alles siis kõnetama, kui igatsus tähenduse järele nii suur on?

See nagu vastaks tummadele appikarjetele ja mõjuks vaigistamatule igatsusele pehme lohutusena. Niisiis leidus novembris mulle palju turvalist: kuu kulges rohkem klassikalise muusikaga ja suubus lõpukolmandikul süvitsi eesti heliloomingusse. Tegelik kontserdi­assortii oli minu külastatust tagantjärele hinnates küll märksa mitmekülgsem, ent muusikaelu kaldus siiski kvantitatiivselt sinnapoole, milliseks kujundasin enese kuulamiskogemuse ning kuhu sihtisin muusikast mõtlemise.

Festivali „Afekt“ rüpest novembrisse tõtanuna võtsid mind kuu avanguna vastu Ludwig van Beethoveni ja Johannes Brahmsi sonaadid tšellole ja klaverile. Need kõlasid Sten Lassmanni ja Valle-Rasmus Rootsi esituses kvaliteetselt ja kaalutletult. Stiiliteadlikule Beethovenile järgnes Brahmsi sonaat op. 78, mis mõjus oma intensiivsuses puhta ja haprana ning kulges laialilagunemist kartmata ühtlaselt hoitud pingenivool. Nõnda nõretasid ka pausid helidest ja muusikaline mõte ei katkenud hetkekski – justkui sõnad, mis on meelel, mille olemasolu kõik tajuvad, ent mis jäetakse endale, sest nende väljaütlemisel pole mõtet. See teos ei andunud tol õhtul täienisti publikule, nagu Brahmsi interpretatsioonid oma suures kirglikkuses vahest liialt kergelt kipuvad tegema, ometi mõjus nõnda veel tugevamaltki.

Mõnikord harva võib muusikat kogeda nii, et kontsert ei päädi selle viimase teosega, vaid eufooria kasvab ning saadab kuulajat senikaua, kuni mõni argine tegevus meeleolu katkestab. Need kontserdid tekitavad tahtmise või suisa vajaduse sellest tundest inspireerituna ise midagi luua, tundele ajas kadumatu vorm leida. Siis mõtlen, kuis tahaks, et just see esitus tähendaks rohkemat, tähistaks elus mingit olulist sõlmpunkti, mida hiljem aina uuesti ja uuesti meenutada.

Need mõtted saatsid mind 8. novembril, kui EMTA suures saalis kõlasid Maksim Štšura ja Michael Foyle’i ettekandel Brahmsi viiulisonaadid, mis olid justkui regilaulu kombel viimast silpi (või sonaati) kaasa lauldes Lassmanni ja Rootsi kontserdi jätkuks. Üsna tihti jään kammeransamblites kuulatama klaveripartiid, ent sel kontserdil oli see peaaegu võimatu: interpretatsioon sulas ühte, moodustas lahtivõtmatu terviku. Kogu õhtu peegeldas interpreetide suurt austust oma pilli vastu. Nad andsid publikule rohkem, kui ma oleksin teadnud paluda, muutsid peale teoste nende kõlamisel ajatuks ka esituse. Unustasin end kuulama ning tundub suisa trööstitu põhjendada toimunut graatsiliste piano’de, täpse artikulatsiooni, võluva fraasikujunduse või muu säärasega, nagu oleks muusika ainuüksi füüsikaliste parameetrite kooslus.

Mõne nädala pärast Eduard Oja sõnu lugedes tundsin eelkirjeldatud õhtu ära. Võib-olla pisut meelevaldseltki kisun nüüd välja lõigu tekstist, kus jutt on heliloomingust, ja asetan selle ainult interpretatsiooni teenistusse. „Sa kuulatad, vaatad korraks ringi, kuid nähes, et kõik kuulatavad, jälgid sinagi. Kuid imelik, – sa ei tea ju muusikast kuigi palju, ometi sulle tundub korraga, et see on ilus, midagi su hinges nagu liigutab ja kogu su ümbrus lööb kui isemoodi kaunilt särama. – Unustad, et oled kontserdil, et su ees istub keegi, kes on helilooja, et laval on keegi, kes mängib; unustad isegi, et see heli, mis sind võlub, pole midagi muud kui tavaline mäng viiulil, mida küllalt oled kuulnud. – Sa tunned vaid midagi, kuid ei tea isegi, mis see on ja miks kõik korraga tundub nii ilusana – ja kui see pala on lõppenud, leiad end metsikult aplodeerimas. Seda teevad kõik, kuid see pole enam nii nagu varem, see on hoopis midagi muud – ja sa mõistad – see on tõeline vaimustus, see on ehtne, võltsimatu elamus, mida võivad pakkuda ainult puhtad ja võltsimatud tööd.“* Pärast muusika lõppemist jäi huulile pidama vaid alandlik „aitäh“.

Turvaliste kuulatamiste trajektooril oli kõrvalepõikeks „Tudengiteisipäeva“ kontserdisarja kuulunud „Sünesteesia“, laval Karl Tipp ja Lea Valiulina. Juba ainuüksi saali kujundus lõi meele­olu ning kõnekaks osutus pealkirja sidusus kontserdiga, jäämata pelgalt esteetiliseks sõnakõlksuks: kaasatud oli visuaalkunstnik Sveta Bogomolova, kes andis kohapeal kujutavat kunsti luues muusikalise koe lahtiharutamisele lisaperspektiivi. Kava oli väga osavalt kokku pandud: kahe tugisamba Fernande Decrucki sonaadi in ut# saksofonile ja klaverile ning Ástor Piazzolla „Suure tango“ vahele, mis olid esitatud vaimustavalt, oli poogitud noorte heliloojate kolm nüüdisteost. Viimased erinesid üksteisest nii karakteri kui ka pillitehnikate poolest, ometi sobisid järgnema hästi. Nõnda läbimõeldud terviklikku kava ning veenvat ja professionaalset interpretatsiooni veel siiski tudengistaatuses muusikute puhul tihti ei kohta. Niisiis tegi õhtu rõõmsaks, eriti kuna kontserdi kõigi tahkudega arvestamine ning üldisest eristumine ei tulnud muusika arvelt.

Novembri lõpp lubas süveneda kodumaistesse kõladesse: Eduard Oja, Mati Kuulbergi, Rudolf Tobiase ja Rein Rannapi autoriõhtu moodustasid kena tetraloogia. Idee poolest on eesti muusika nädal mulle aasta oodatumaid festivale ja – nagu ikka – mida suurem elevus saabuvast, seda suuremad on (alateadlikud) ootused toimuvale.

Autorikontsertidest jõudsin käia kolmel esimesel, millest sümpaatseim oli muusikanädala avaõhtu. See on küllap mõjutatud Eduard Oja enese natuurist, mille tõttu ta on mulle eesti heliloojatest saanud üheks armsamaks – nii ei suutnud ma teistsuguse pilguga vaadata ka tema loomingut. Eriline oli ka Rudolf Tobiase autoriõhtu, kusjuures mõlema nimetatu kontsertidel mõjus eredaimalt just vokaalkammermuusika. Võib-olla Oja lihtsalt kirjutaski väikevorme paremini. Ta muusika on ju meeletult intiimne, pakatab tunnetest ja kõneleb neist ka otseselt. Oja on osanud hoida üht meeleolu segamatult, kandva pingega. Ja kui hästi resoneerisid ta mõtted Anna Haava ja Juhan Liivi tekstidega Mati Turi ja Martti Raide tundeerksas esituses! Tobiase keelpillikvartetti ootasin väga, ent seekord kadusid paljud nüansid saali akustikasse ja teos tundus keerulise teksti poolilmeka äramängimisena. Seevastu tekitas Arete Kerge ja Aule Urbi imekaunite häälte sünergiline duo külmavärinaid ning kandis Maksim Štšura klahvipuudutuste saatel veenvalt edasi psalmide pühaduse ja puutumatuse. Eesti muusika nädal on alles üsna noor ettevõtmine, sestap ootan huviga selle kasvamist ja arenemist. Südantkosutav oleks põimida helides edasi antavale poolele juurde ka sõnaline fragment, kas konverentsi või kontserdi­eelsete vestlusringidena, mis avaksid heliloojate elu ja olu märksa laiemalt, kui võimaldab õbluke kavabuklet. Rääkida on ju paljust ja oma komponistide järjepidev meenutamine on eesti kultuuripärandi hoidmise oluline osa.

Kohe järgmisel nädalal kandis trio Poll-Varema-Poll kontserdisarjas „Meistrid laval“ ette veel nelja eesti helilooja suurvormid. Kontsert oli kui eesti muusika nädala ebaametlik kooda: see ei mahtunud festivali raamidesse, ent seda kandis siiski samasugune idee. Rõõmu valmistasid nii valitud repertuaar kui ka kavalehe üksikasjalik teoste tutvustus, mis paistis silma tundlikkuse, põhjalikkuse ja lihtsalt hea keelekasutusega – lugemine andis tõesti kuulamisele üksjagu juurde. Esiettekandena kõlas Tõnu Kõrvitsa „Islands“ ehk „Saared“. See kohati meditatiivse helimaalinguna mõjunud kompositsioon sobis suurepäraselt Ester Mägi klaveritrio ja Heino Elleri kahe lüürilise pala vahele – mõlemad nõuavad palju nii interpreetidelt kui ka kuulajatelt. Neid teoseid iseloomustab imetihe polüfooniline faktuur, kusjuures tihti samal ajal väga mitmekülgse materjaliga, ja teosed ei mängi end ise: need tuleb kõlama panna karge distantsiga, lubades soojust vaid hoolikalt välja valitud meloodialiinidesse. Trio teadlikud otsused kumasid faktuurist selgelt läbi ning nootidesse uppumise asemel sai kuulda detailirohket ja kirgast muusikat. Õhtu lõppes fantastilise ning äärmiselt virtuoosse Artur Lemba klaveritrioga B-duur, mis võttis peale musitseerijate hingetuks vist ka kogu publiku.

Novembrikuusse mahtus veel ka sarja „Aavik Salzburgis“ avakontsert, kus Tallinna Kammerorkester ja Hans Christian Aavik esitasid Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat. Sellele lisandus Jessie Montgomery teos „Banner“, muu hulgas väga osav tänapäeva põiming muidu klassikalisse kavva. Ehkki Aaviku viiulimängu imetabasusest ja virtuoossusest võiks vist kõnelema jäädagi, samuti vabadusest ja loomingulisusest, millega ta Mozartile läheneb, tahan tuua selle kõige kõrval esile veel ühe väärt omaduse – soojuse. Mustpeade maja intiimne valge saal oli rahvast triiki täis ning Aavik tervitas publikut sama südamlikult kui publik teda. Vahest kipub ununema, et kontsert on palju enamat kui lihtsalt muusika: see on mitmetahuline sotsiaalne interaktsioon, mida Aavik juhtis oma energia ja siiraste teoseid tutvustavate remarkidega sama osavasti kui orkestrit. Aavikut kuulsin sel kuul musitseerimas veel mitmel korral ning tasub välja tuua, et ehkki iga kord oli orkestri mäng kvaliteetne, erines see meeletult palju: ei tulenenud see pelgalt eri ajastu stiilidest, vaid muusikute võimest dirigentide soovidega väga hästi kohanduda. Sarja alustanud kontsert näitas orkestri ja solisti koostööd teineteise tugevusi rõhutava dialoogina ning tekitas himu eesootava järele. Kava uurides tundus, et ka edaspidi tõotavad kontserdid olla köitvad ja värskusest pakatavad. Niisiis tasub jääda ootele.

* Eduard Oja, Inspiratsioon. – Muusikaleht 1936, nr 7-8.