Põlisrahvaste kasutamine sõjas

Kuidas mõjutab põlisrahvaid ja põliseid etnilisi vähemusi Venemaal välja kuulutatud mobilisatsioon ning millise jälje jätab sõda põlisrahvaste arvukusele, eluviisile ja toimetuleku väljavaadetele?

ART LEETE

Kirjutan seda artiklit ajal, kui Vene nafta­firma eest handi püha järve kaitsev šamaan Sergei Ketšimov, keda süüdistatakse Vene liiklusinspektorite elu ja tervise ohtu seadmises, ootab Siberis järjekordset kohtuistungit. Pakkusin eelmises loos välja, et sõda on hea aeg põlisrahvastega arvete õiendamiseks.¹ Nüüd püüan visandada üldisema pildi selle kohta, kuidas käib Venemaa põlisrahvaste ja -vähemuste käsi sõja tingimustes. Keskendun eeskätt sellele, kuidas mõjutab põlisrahvaid ja põliseid etnilisi vähemusi Venemaal välja kuulutatud mobilisatsioon. Millised on nende rahvaste esindajate võimalused sõjas surma saada, millise jälje võib see jätta nende üldisele arvukusele, eluviisile ja toimetuleku väljavaadetele? Peale selle arutlen põlisrahvaste kuvandi ilmnemise üle sõja taustal.

Mobilisatsioonimuster

Põlis- ja vähemusrahvaid saadetakse Venemaa poolelt Ukrainasse sõdima proportsionaalselt palju rohkem kui venelasi. Venemaa põlisrahvaste esindajad väidavad, et Põhja-Venemaa Euroopa osast, Siberi ja Kaug-Ida piirkondadest on sõtta värvatud 20% mittevene meestest. Ent kohati on pilt isegi veel hullem. Ühest Habarovski krai udehe külast mobiliseeriti 14 põliselanikku, kes moodustasid 30% kohalikust mobilisatsioonireservist. Komi vabariigis asuvast Bogorodski külast värvati 181 meest (26% kogu küla elanikkonnast). Aga Olenjoki külast Sahha vabariigis võeti sõtta 50 meest (39% kohalikest 18–35aastastest meestest). Sellel taustal ei tundu Burjaatia 800 elanikuga Pervomajevka külast mobiliseeritud mõnikümmend meest midagi erilist. Võrdluseks olgu mainitud, et ametlikel andmetel on Venemaal mobiliseeritud 1% reservist. Absoluutarv on näiteks mainitud udehe küla puhul küll väike, aga pisikesi rahvaid mõjutavad need arvud tohutult. Udehesid on Venemaal viimase rahvaloenduse andmetel 1325, seega moodustavad ühest külast värvatud sõjamehed kogu rahva ametlikust üldarvust terve protsendi.

Põhja kogukonnad ongi väikesed, seega on ka esmapilgul tühiste mobilisatsiooniarvude mõju väga suur. Parem pole seis ka suuremate põlisrahvastega. Näiteks burjaatide ja tõvalaste võimalus selles sõjas hukkuda on Vene mobilisatsiooni strateegia tõttu sada korda suurem kui meesterahval Moskvast.² Koloniaalsõjas kasutatakse põlisrahvaid esmajärjekorras. Varem koloniseerituid rakendatakse hilisemate koloniaalprojektide elluviimiseks.

Venemaa väikesearvulised põlisrahvad on tavatingimustes vabastatud kohustuslikust ajateenistusest armees. Neil on õigus asendusena valida tsiviilteenistuse võimalus. Sõja tingimustes on see erisus aga tühistatud. Välismaale pagenud põlisrahvaste aktivistid (nende eesotsas tunduvad olevat saamid) on algatanud pöördumise ÜRO peasekretäri, põlisrahvaste foorumi ning mitme muu kõrge ÜRO ja Euroopa Liidu ametniku ja otsustuskogu poole, juhtides tähelepanu põlisrahvaste õiguste massilisele ja jämedale rikkumisele mobilisatsiooni korraldamisel Venemaal. Pöördumisele on praeguseks alla kirjutanud 8 organisatsiooni ja 12 üksikisikut.³ Mitte et sellest loodetaks mingit reaalset kasu, aga endast märku anda on siiski põhimõtteliselt oluline.

Mobilisatsiooni mõju põlisrahvaste ja -vähemuste seas meenutab etnilist puhastust. Inimesed näevad, et pool küla võetakse kinni ja viiakse kindlasse surma.⁴ Arvatavasti ei põhine taoline värbamise ebaühtlus erilistel põlisrahvaste vastu plaanitud keskvõimu suunistel, vaid kujuneb kohalike sõjakomissariaatide ühetaolisel mobiliseerimistaktikal. Sealsed ametnikud lähtuvad aga pragmaatilisest loogikast, mille kohaselt hakkavad põlisrahvad värbamisele vähem vastu. See hoiak on suuresti tingitud põliselanike trööstitumast majanduslikust olukorrast.

Põlisrahvaste seisund

Venemaa põlisrahvaste olukord on sõja ajal halvenenud mitmesugustel põhjustel, mis mõjutavad erilisel viisil just nende elu ja olemasolu. Esiteks on põlisrahvaste seas mehed naistest rohkem seotud tuumtegevustega traditsioonilistel elatusaladel (küttimine, kalapüük, põhjapõdrakasvatus). Mobilisatsioon õõnestab seega põlise eluviisi säilinud mustrit ning soodustab sulandumist vene stiilis argipäeva. Põhja-aladel võimenduvad igasugused muutused. Suure osa meeste mobiliseerimine just sealsetelt hõredalt asustatud aladelt seab ülejäänud pereliikmete ette sünged ellujäämistingimused arktilistes karmides oludes. Nüüd jääb vähemaks neid, kes saaksid küttida või põhjapõtru karjatada. Igal inimesel on taigas ja tundras oluline roll ning ühel mitme eest rabada võimatu. Pole lihtsalt võimalik üksinda laste eest hoolitseda ja samal ajal nädalaks või paariks jahiretkele siirduda.

Teiseks elavad põlisrahvad ääremaadel, kus majanduslik olukord on palju halvem kui keskustes ja sõttaminek tundub meestele võimalusena elus hakkama saada. Taolist arusaama aitavad kinnistada ametnikud ja propaganda, aga ka igapäevaelu vahetu kogemus (enne kellegi sõttasiirdumist). Kolmandaks on sellistel aladel vaid üks viis sõjast informatsiooni saada (riigi poolt kontrollitavad meediakanalid) ning inimesed usuvad toimuva kohta pakutavat versiooni. Põliselanikele on kujuteldamatu, et valetatakse sellises ulatuses – see ei mahu põlisrahvaste arust ausa mängu raamidesse. Seega on neil hädavajalik uskuda, et telerist näidatav oleks tõde.

Ametlike uudiste tingimusteta uskumisele aitab kaasa põlisrahvaste püüd keskenduda oma tulundustegevustele ning hoida end välismaailma asjadest kõrvale. Inimesi ei huvita poliitika ja kui telerist midagi kinnitatakse, siis arvatakse, et küllap nii ka on. Taolises olukorras on ametnikele valutum mehi armeesse värvata ääremaadelt põlisrahvaste seast kui suurtes linnades, kus inimesed võivad sõtta sattumisele ühel või teisel moel rohkem vastu hakata. Kordan, et siinjuures ei pruugigi alati tegu olla sihikindla etnilise puhastusega. Eluviisi ja ellusuhtumise paikkondlikud eripärad lihtsalt soodustavad soldatite võtmist põlisrahvaste hulgast.

Tähtsusetu pole seegi, et sõja tõttu kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid mõjuvad võrreldes suuremates keskustes elavate venemaalastega valusamalt just Venemaa põhja väikerahvaste eluolule. Kohalikke kauplusi varustatakse halvemini, sest õhutransport on kallinenud, aga teid on põhjas vähevõitu. Ka ravimeid on jäänud vähemaks ja arsti­abi kehvemaks. Põliselanikud peavad ise sõitma suurematesse asulatesse vajalikke kaupu hankima, ent taas on takistuseks kallinenud kütus ja välismaiste mootorsaanide varuosade puudus. Venemaa jahimeestel pole oma saaki kuhugi müüa, sest kokkuostjad tõmbavad otsi kokku – rahvusvaheline karusnahaturg on ära kukkunud. Põhjapõdraliha eksport on samuti peatunud ja see lööb eriti valusasti soome-ugri tundranomaadide majandusmudeli pihta, sest põhjapõtrade karjatamine on nende põhiline, võib isegi öelda, et ainus sissetulekuallikas. Sellest aastast on Venemaa vähendanud ka põhja väikestele põlisrahvastele mõeldud subsiidiume ja põhjendanud seda halvenenud majandusolukorraga. Sellega alandatakse põliselanike aladel maavarade kaevandamise hinda, aga inimestele jäävad üha tühjemad pihud. Suurem osa põliselanike toetuseks eraldatud rahast varastatakse niikuinii ära või kasutatakse millekski muuks, mitte põlisrahvaste hüvanguks (kirjutatakse, et mittesihtotstarbeliselt kulub ära 90% sellest rahast). Piirkondlik grupispetsiifiline majanduslik kokkuvarisemine soosib taas seda, et põhja põliselanikud satuvad sagedamini püssi alla, sest sõjas nähakse võimalikku väljapääsu kitsikusest.⁵

Propaganda

Sõda on teinud põliselanike elu eriti raskeks, ent nagu mainitud, pole tähtsusetu seegi, et sõdimise majanduslikke stiimuleid toetavad ka propagandistlikud. Vene meedia jätab inimestele mulje, et riigil läheb sõjas täitsa hästi. Eks seegi foon julgusta patriootlikke samme, eriti kui need on kombineeritud majanduslikult järje peale saamise ootusega. Ent tihti on poliitiline kihutustöö põliskultuuri taustast täiesti välja rebitud.

Põlisrahvad esinevad sõjapropagandas vene vabaduse, keele ja kultuuri kilbina. Kõik Venemaa rahvad moodustavad justkui vennalikult ühtse organismi, kõik toetavad sõda Ukraina vastu. Lugematud propagandavideod näitavad eri rahvaste esindajaid (tavaliselt rahva­muusika ja -tantsu kollektiive), kes tutvustavad end klipi alguses näiteks evenkide, tšuktšide või neenetsitena, aga lõpus teatavad, et nad on venelased ja toetavad Venemaa presidenti. Taolised videod ühtaegu eksotiseerivad ja tühistavad põlisrahvaid, sest kõik räägivad täpselt sama, vene juttu. Vähemuste venelaseks muutumise indu võidakse demonstreerida ka teisiti. Näiteks riputati Kalmõkkia pealinnas Elistas üles plakatid: „Ma olen kalmõkk, aga nüüd oleme kõik venelased!“⁶ Venelaseks osutuda pole eriti raske, nagu näitavad ka Venemaa äsjase rahvaloenduse andmed. Olgu pealegi et need loenduse tulemused on etnilise kuuluvuse asjus suuresti laest võetud, aga ilmselt on asi ikkagi paha.

Tuleb tunnistada, et sellist patriootlikku kuvandit toetavad ka paljud põlisvähemuste liidrid ja ametlikud organisatsioonid, õigustades ja ülistades oma avalikes sõnavõttudes sõda Ukraina vastu. Näiteks Venemaa suurima budistide ühenduse pealaama (Pandido hambo-laama) Damba Ajušejev on sõja kirglik pooldaja, kes põhjendab suure võidu ootust üleskutsega „Meiega on Buddha!“.⁷ Tõele au andes tuleb märkida, et budistide võrgustik Venemaal on killustunud ning suhtumine sõtta varieerub väga palju.⁸

Kui midagi peaks aga untsu minema, jäävad väikerahvad põhisüüdlasteks. Avalikus meedias näidatakse just vähemusi ja põlisrahvaid eriti rumalana – neis kehastuvad iseäranis jalustrabavalt Vene sõjaväe kõige rängemad patud. Tava- ja ühismeedias rõhutatakse sõjakuritegijatena eelisjärjekorras vähemusrahvaste seast pärit sõdureid, kes osalevad kõigest väest inimsusevastases tegevuses Ukraina pinnal ja kel oleks selleks justkui mingi ainulaadne soodumus. Põlisrahvaste ja -vähemuste kujutamisel maalitakse meediatarbija vaimusilma ette verejanulise metsinimese kujutluspilt. Põlisrahvaid ei ole koloniaalsüsteemis kunagi peetud päriselt inimliigiks.

Oiroodi-Kalmõki aktivist Daavr Doržin kirjutab, et isegi liberaalsed venelased Peterburis ja Moskvas ei taha midagi kuulda põlisvähemuste õigustest, peavad mittevenelasi metslasteks ning arvavad, et ainult venelaste tarkus hoiab põlisrahvaste seas ära üleüldise peade lõikamise stiilis bellum omnium contra omnes.⁹ Arusaam, et inimkonna algses seisundis toimus „kõikide sõda kõigi vastu“, pärineb inglise filosoof Thomas Hobbesi pärandist, eriti ilmekalt on see väljendatud 1651. aastal ilmunud teoses „Leviaatan“.¹⁰ Niimoodi arvatakse põhimõtteliselt siiani, sest selline tarkus on koloniaalse hoiakuga tegelastele rahustav. Ja kui filosoofiliselt võttes on inimeste tapmine põlisrahvaste loomuliku seisundi osa, siis tuleb nad muidugi eelisjärjekorras sõtta kupatada. Kes on olemuslikult halb, see ei väärigi paremat kohtlemist.

Õigusetus

Rahvusvahelised sanktsioonid on raskendanud põhja-alade elu majanduslikus, aga ka juriidilises plaanis. Näiteks võisid põlisrahvad rahvusvaheliste projektide raames saada mingisugustki toetust keskkonnaseisundi hoidmiseks, sest välismaised naftaärid järgisid oma standardeid ja nõudsid sama ka Vene partneritelt. Praegu on paljud välisfirmad Venemaalt lahkunud ning probleemide puhul pole võimalik rahvusvahelisele õigusele apelleerida. Keskkonnaolud on hakanud kiiremini halvenema ja abi pole loota kusagilt.

Varem võisid põliselanike esindajad esitada enda kaitseks eri laadi kaebusi rahvusvahelistele organisatsioonidele kuni ÜROni välja. Venemaale tehtud rahvusvahelistel ettekirjutustel oli mingisugunegi efekt. Nüüd aga ignoreerib Venemaa igasuguseid välismaa märgukirju. Põliselanike probleemid on kaotanud igasuguse tähtsuse. Nagu eespool mainitud, on Venemaa põlisrahvaste juhid koostanud pöördumise kõige kõrgemale rahvusvahelisele tasandile. Ja ehkki sellest märgukirjast ei oodata tõenäoliselt mingit tegelikku kasu, püütakse endast ikkagi põhimõtteline märk maha jätta.

Teatud mõttes grotesksel, ent teisalt loogilisel moel kasvab sõja tingimustes Venemaal igapäevane rassism ja ksenofoobia. Tagakiusamise kasv on sundinud rahvusvähemuste esindajaid Venemaalt pagema. Ma pole seda spetsiaalselt uurinud, ent natuke ringi vaadates on näha, et näiteks eestlaste hõimlastest on põgenenud saame, karjalasi ja udmurte, ilmselt teisigi. Põlisrahvaste emigratsioonis leviv sõjavastane meeleheide kajastub ka püstitatud parafraasis tuntud loosungile: „Mittevene elud loevad!“¹¹

Niimoodi võib ju öelda, aga liiga kaugele minnes pole selle arvesse võtmine enam võimalik. Ukrainlased kõnelevad, et HIMARSi ees on kõik venelased. Sõjas pole objektiivsust, mitmemõttelisust, nüansse ega erisusi. Pole mitmekesiseid identiteedivalikuid, keegi pole kolmas, kõrvalseisja ega pealtvaataja. Selles olukorras ei ole lihtne olla põlisrahvaste poolt. Taolises valikus oleks justkui teatud vastuolulisus, arvestades meie püüdu olla tingimusteta Ukraina poolt. Ja kui keegi on juba sõtta sattunud, siis ei hakata põliselanikele looma mingeid eritingimusi. Seetõttu on praegu mugav hetk põlisrahvad unustada või neid üldse mitte tähele panna. Lõpuks on suuremate arvates asi lihtsalt selles, et põlisrahvad ei loe, sest neid on vähe.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 Art Leete, Võitlus handi nafta pärast. – Sirp 3. II 2023.

2 Alexey Bessudnov, Ethnic and regional inequalities in the Russian military fatalities in the 2022 war in Ukraine. – SocArXiv 10. XII 2022.

3 Forced mobilization in Russia among indigenous peoples for the war in Ukraine. Open letter for UN. – Indigenous Russia 14. XII 2022.

4 „Регионализм – это восприятие мира и пространства вокруг себя“. – После 4. XII 2022.

5 Соня Савина, Народы на грани исчезновения. Пока Россия „денацифицирует“ Украину, вымирают ее собственные коренные народы. – Важные истории 30. I 2023.

6 „Регионализм – это восприятие мира и пространства вокруг себя“. – После 4. XII 2022.

7 Варвара Хандарова, По степи летали страницы. Краткая история отношений бурятских буддистов с российской властью: от репрессий до использования в интересах имперской идеологии. – Беда 20. I 2023.

8 Карина Пронина, Буддизм путинского режима. – Люди Байкала 14. II 2023.

9 Даавр Доржин, Они хотят вернуться в 23-е февраля. – Каспаров.ру 7. II 2023.

10 Thomas Hobbes, Leviathan. London 1985 [1651].

11 Free Kumykia