Soome-ugri karud ja kalad

Rituaalide, müütiliste laulude ja kalapüügiriistade näited pole soome-ugri ühisjoonte käsitlemisel ühesugused.

ART LEETE

Soome-ugri loodususundis ja mütoloogias on palju sarnast. Seda on märganud paljud teadlased alates XVIII sajandist ja neid kokkulangevusi on nad pidevalt esile toonud. Tihtipeale peetakse iga sarnast joont olemuslikuks, algupäraseks, meie kultuurimustrist tulenevaks.

Karukultus

Üks metsikumaid ja ürgsemaid nähtusi soome-ugri animismis näib olevat karu sünni ja surmaga seotud uskumuste, laulude ja taigade kogum. See haarab endasse nii mütoloogilise mõõtme (arusaama karust kui jumalate lapsest) kui ka harjumuslikud jahiolukorrad (karu käsitlemine mitteinimliku olendina, kellega kütt peab osavuses ja taiplikkuses võistlema). Selles vallas on soome-ugri rahvaste seas nii ilmset kui ka oletuslikku sarnasust omajagu.

Silmapaistvad Soome teadlased, näiteks Matti Kuusi, Martti Haavio, Martti Sarmela, on leidnud, et soome karuloitsude algupära leiab obiugrilaste karupeiete lauludest, kus kirjeldatakse karu sündimist taevas. Oma värskes uurimuses tõdeb Vesa Piludu¹, et soome ja karjala ainese võrdlemine obiugri andmetega on tõepoolest viljakas. Sarnaste joonte tõdemisel tuleb tähelepanu pöörata ka tähendusrikastele argielulistele, rituaalsetele ja kommunikatiivsetele erinevustele nende kaugete traditsioonide vahel. Piludu rõhutab, et soome ja karjala andmete puhul tuleb arvestada asjaolu, et tegu on põlluharijate ja karjakasvatajate ühiskonnaga, kus suhtumine karusse on teistsugune kui handi ja mansi küttide ja kalurite kogukonnas. Samuti on kristluse mõju Soomes ja Karjalas tugevam kui obiugri aladel. Varem vaadeldi põlluharimist ja ristiusku kui algset karukultust taandarengusse kallutanud asjaolusid. Ent seda protsessi saab mõtestada ka kihistuste lisandumise mudeli kaudu.

Soomes ja Karjalas oli karurituaal kasutuses kariloomade kaitsmiseks korraldatud jahilkäikudel. Kui kütt jättis taia sooritamata, maksis karu kätte, rünnates inimesi ja koduloomi. Karu arvati ühenduses olevana metsa- ja taevahaldjatega, ent teda peeti ka inimeseks – teadjaks, nõiaks, nõiduse ohvriks või isikuks, kes valis elukohaks metsa ja moondus seejärel karuks. XIX sajandil oli karukultus hääbuv või hääbunud traditsioon, mida mäletasid ainult vanad jahimehed idas ja põhjas (Soomes ja Karjalas, aga ka metsasoomlaste seas Rootsis). Veel XVII sajandil oli karu austamine levinud üle Soome. Ent teadlaste tegevuse hoogustumise aegu paarsada aastat hiljem oli pilt sootuks teine – ei soome ega karjala karuküttimise rituaale pole keegi vahetult jälginud. Et säilinud karutaigade kohta oli rohkem andmeid saamide ja idapoolsete soome-ugri põhjarahvaste juurest, hakkasid Soome teadlased rõhutama kohalike karurituaalide arhailisi jooni, mis sarnanesid põhjarahvaste riitustest tuntutega. See omakorda võimaldas näidata, et ka soome rituaalid on põhimõtteliselt ürgsed. Karukultuse põllumajanduslikku kihistust aga eirati.

Kokkulangevus karukultuse osas ei piirdu ainult soome-ugri kultuuriareaaliga. Sarnased arusaamad ja usupraktikad on levinud paljude põhjaalade põlisrahvaste seas nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.² See osutab asjaolule, et karu austamine on seotud elukeskkonna ja tulundusviisi iseloomuga. Siit omakorda järeldub, et ka ainelise kultuuri uurimine toetab usundialaseid väiteid.

Kalakonks

Soome-ugri etnograafia klassikute palju rõhutatud fundamentaalne soome-ugri sarnasus on kõige populaarsema käsitluse kohaselt kätketud kalapüügiviisidesse. Ungari etnograafiamuuseumi esimene direktor János Jankó ja Helsingi ülikooli esimene soome-ugri etnograafia professor Uuno Taavi Sirelius tõid XX sajandi alguseks esile soome-ugri rahvaste seas üle kümne suurema kalandusalase ühtelangevuse (nt õngekonksud, jääaluse kalapüügi konksud, ahingud, aerud, jäätuurad, võrguhargid, jää alt võrgu nõudmise konksud, kalatõkked ja mõrrad, õngekonksulaadsed vahendid, mida soomlased nimetavad launi’ks, kahvad, kalade küttimise vibud), mis nende arust juurduvad meie hõimurahvaste ühiskultuuris ja mille hällipaik on Siberis hantide juures.³ Sellest ajast algas suur ja sihipärane soome-ugri etnograafiliste seoste otsimine ka teistes materiaalse kultuuri valdkondades.

1930. aastatel võisid etnograafid juba kinnitada, et soome-ugri rahvaste ühine päritolu on ainelise kultuuri andmete põhjal lõplikult tõestatud. Tõendust pakkus just see konks, millega urgitsetakse kalu jääaugust välja. Niisugune konks oli avastatud hantide, maride, soomlaste, saamide ja ungarlaste juurest. 1942. aasta talvel kohtas etnoloog Ants Viires Pühajärvel taati, kes samasuguse konksuga kalu koukis. Vanamees oli selle püügiviisi ise leiutanud, kinnitades painutatud naela toki otsa. Kalamehel polnud aimugi, et ta pole sellise püügi­tehnika esmaavastaja. Viires arvas, et sellise konksu võib teha igaüks, kes on kalade liikumist jälginud.⁴

Seega ilmneb probleem, et sarnasus pole iseenesest tõestus. Kui funktsionaalne loogika kujundab tegevuse asjaolusid, nõrgeneb ühtelangevuse jõud kaugete nähtuste geneetilise seose seletamisel. Siis on analoogiate paratamatus juhuslik.

Mida teame ja mida ei tea

Kui soome-ugri karukultuse iseloom sõltub elatusaladest, siis võimaldavad laialt levinud tulundusviisid midagi öelda ka rituaalide allikate kohta. Esitatud võrdlus ei ole ehk esmapilgul ühemõtteliselt kohane, ent ühtelangevus on üldise leviku võimalikus tõlgendamises algpõhjuslik. Kui kalapüük sõltub eeskätt kalade mõtteviisi mõistmisest, siis sõltub ka karu kultuuripõhine käsitlemine sellest, mida see olend maailma asjadest arvab.

Rituaalide, müütiliste laulude ja kalapüügiriistade näited pole soome-ugri sarnaste joonte käsitlemisel täiesti ühesugused. Kalastamine on puhtalt funktsionaalne tegevus. Kui kala saab jää-ääre alt kätte teatud tüüpi vahendiga, siis taipab nii mõnigi, et just selline konks tuleb meisterdada. Ent see, kuidas karu taevast maa peale tuli ja mida tuleb tema austamiseks teha, pole samal moel mõistetav. See sarnasus pole empiiriline ettemääratus. Aga moodsad tegevused, nt põllumajandusega tegelemine, ei muuda põhimõtteliselt asjaolu, et millegipärast on laulude ja loitsude motiivid samad. Millegi tõttu näevad kõik, kes karudega elavad, samasuguseid unenägusid.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 Vesa M. Piludu, Comparative and Contextual Approaches to the Study of Finno-Karelian and Ob-Ugrian The Birth of the Bear in the Sky Incantations and Songs. – H. Rydving, K. Kaikkonen (toim) Religions around the Arctic: Source Criticism and Comparisons. Stockholm 2022, lk 77–110.

2 Vt A. Irving Hallowell, Bear Ceremonialism in the Northern Hemisphere. – American Anthropologist 28 (1), 1926, lk 1–175.

Stephan Dudeck, Hybridity in a Western Siberian Bear Ceremony.– Journal of Ethnology and Folkloristics 16 (2), 2022, lk 43–85.

3 János Jankó, A magyar halászat eredete. Budapest, Leipzig 1900.

Uuno Taavi Sirelius, Suomalaisten kalastus I–III. Helsinki 2009 [1906–1908].

4 Ants Viires, Ürgse soome-ugri ühiskultuuri jälgi otsimas. Noorus 1970, 8, lk 41–46.