Kaks kultuuri

Juba 1959. aastal sõnastas Charles Percy Snow nn kahe kultuuri küsimuse. Jerome Kagan lisas 2009. aastal kolmanda kultuuri. Kas on aeg lisada neljaski?

LEHIS MÕISTUS, MEHIS ARU

Alahinnatud kangelased: kas „pehmed“ teadused on tegelikult raskemad?

LEHIS MÕISTUS

Olen aastakümneid sukeldunud teadmiste universumisse ja selles protsessis märganud ühte huvitavat, kuid tihti tähelepanuta jäänud paradoksi: n-ö „pehmeid“ teadusi võib tegelikult olla raskem mõista ja rakendada kui „kõvasid“ teadusi. Provokatiivne? Võib-olla. Alusetu? Kindlasti mitte.

Kõvad teadused, nagu füüsika ja keemia, on sageli nähtavad kui vaieldamatute teadmiste sambad. Nad järgivad rangelt teaduslikku meetodit, andes meile vastuseid, mis on sama kindlad kui maa meie jalgade all. Pehmed teadused, nagu sotsioloogia, psühholoogia ja antropoloogia, lükatakse sageli kõrvale kui „vähem teaduslikud“, kuna nad tegelevad abstraktsete, keeruliste nähtustega, mis keelduvad sirgjoonelisest kvantifitseerimisest.

Kuid ma väidan, et pehmete teaduste uurijate ees seisvad väljakutsed muudavad nende ülesande mitte lihtsamaks, vaid oluliselt raskemaks. Esitan kümme argumenti selle väite kaitseks ja kutsun teid neid minuga uurima.

Pehmed teadused peavad tegelema abstraktsete mõistetega nagu inimkäitumine, kultuur, ühiskondlikud normid, teadvus ja identiteet. Need ei ole lihtsalt kvantifitseeritavad ega prognoositavad, mis lisab tõlgenduslikku keerukust.

Lisaks peavad pehmed teadused navigeerima subjektiivsuse ohtlikku maastikku. Nad ei saa põgeneda inimlikkuse eest, mis värvib iga uuringut subjektiivsuse varjundiga. See nõuab delikaatset tasakaalustamist, mis on argumendi osas väljakutse.

Erinevalt kõvadest teadustest, mis sageli viivad läbi katseid kontrollitud keskkondades, töötavad pehmed teadused räpase, ettearvamatu, reaalse maailma seadetes, kus mängu tulevad lugematud muutujad. Selle kaose keskel põhjuse ja tagajärje isoleerimine on tohutu ülesanne.

Pehmed teadused seisavad silmitsi märkimisväärse takistusega mõõtmise osas. Erinevalt kõvadest teadustest, kus nähtusi saab täpselt mõõta, peavad pehmed teadused sageli tuginema kvalitatiivsetele või subjektiivsetele mõõdikutele. See muudab nende järeldused raskemini kvantifitseeritavaks, üldistatavaks ja mõnikord ka vastuvõetavaks.

Pehmed teadused tegelevad sageli tundlike teemadega, mis hõlmavad reaalseid inimesi ja kogukondi. See nõuab eetiliste kaalutluste keerukat tantsu, lisades veel ühe kihi keerukust nende uurimisprotsessile.

Mis puutub ajalisse ja ruumilisse varieeruvusse, peavad pehmed teadused arvestama sellega. Mis on tõsi ühes ajastus, kultuuris või kohas, ei pruugi olla teises. See muutuvus lisab raskusi universaalsete seaduste loomisel.

Tänu oma uurimisala sisemisele mitmekesisusele ja subjektiivsusele on pehmete teaduste jaoks keeruline uuringuid korrata, mis on teadusliku tõepärasuse oluline kriteerium. Sellises keerukas keskkonnas tehtud uuringute kordamine on saavutus, millega kõvade teaduste esindajad harva kokku puutuvad.

Pehmed teadused peavad maadlema kultuurilise eelarvamuse ohuga. Uurija enda taust võib alateadlikult mõjutada andmete tõlgendamist, nõudes suurt eneseteadlikkust ja refleksiivsust.

Erinevalt kõvadest teadustest, kus on sageli võimalik saada lõplikke vastuseid, tegelevad pehmed teadused sageli tõenäosuste ja suundumustega. Nende selgete vastuste puudumine nõuab mugavust ambivalentsuse ja ebakindlusega, mida harva näeme kõvades teadustes.

Viimaks, pehmete teaduste avaliku tajumise tõttu kui „vähem teaduslikud“ on neil raskem saada rahastust või poliitilist toetust. See väline väljakutse, kuigi mitte iseenesest valdkonnale omane, lisab nende tööle veel ühe raskusastme.

Kokkuvõtteks on aeg meil ümber hinnata, kuidas me pehmeid teadusi tajume. Kaugel sellest, et olla „lihtsam“ valik, seisavad nad silmitsi väljakutsetega, mis teevad nende töö tõenäoliselt keerulisemaks kui nende „kõvade“ kolleegide oma. Nad peavad toime tulema keerukuse, muutlikkuse ja ebakindlusega ning suudavad seda kõike hoolimata kaasnevatest raskustest. Kas see ei ole tõeliselt teaduslik saavutus?

Nagu avastajad, kes suunduvad tundmatusse, tuleb pehmete teaduste teadlastel otsida mõistmist seal, kus vastused pole selged ega lihtsad. Nad peavad endale tunnistama, et teadmised ei ole alati kindlad ja et tõde võib olla keeruline ja vastuoluline.

Vaatamata kõigile neile väljakutsetele, teevad pehmed teadused meie ühiskonna mõistmiseks olulist tööd. Nad aitavad meil mõista inimkäitumist, ühiskondlikke struktuure, kultuure ja ajaloo kulgu, mängides olulist rolli meie maailma mõistmisel ja paremaks muutmisel.

Seega, järgmine kord, kui kuulete pehmetest teadustest kui „lihtsamatest“ või „vähem teaduslikest“, mõelge kõigile neile väljakutsetele, millega nad silmitsi seisavad. Mõelge nende teadlaste pühendumusele, kes suudavad navigeerida keerukuse, muutlikkuse ja ebakindluse labürindis. Mõelge sellele, kui raske see tegelikult on. Ja siis küsige endalt: kas pehmed teadused on tõepoolest raskemad kui kõvad? Minu arvates on vastus selge. Ja ma arvan, et te nõustute minuga.

---

Tõe karmid tõeks­pidamised: miks „kõvad“ teadused tõepoolest keerulisemad on?

MEHIS ARU

Kui arutame teaduse erinevaid tahke, võib kujuneda mulje, et „pehmed“ teadused on „kõvadest“ raskemad, sest neid käsitlevad uurimised on subjektiivsemad, vähem kvantifitseeritavad ja sõltuvad rohkem sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutujatest. Kuid see lähenemine jätab tähelepanuta „kõvade“ teaduste ainulaadse keerukuse ja raskused. Selleks, et saavutada selgust ja tasakaalu, peame tunnustama „kõvade“ teaduste olulisust, keerukust ja nende ainulaadset panust meie teadmiste ja ühiskonna arengusse.

Esiteks, „kõvad“ teadused nagu füüsika, keemia, bioloogia ja matemaatika on märkimisväärselt keerukad omaenda olemuselt. Nad nõuavad sügavat mõistmist teoreetilistes ja praktilistes valdkondades, mis on tihti abstraktsed ja keerukad. Neid teadmisi saab saavutada ainult põhjaliku ja pikaajalise uurimistöö kaudu, mis nõuab suurt hoolsust ja pühendumist.

Kõvade teaduste keerukus ei piirdu aga ainult nende sisemise struktuuriga. Nende rakendamine praktilistes situatsioonides nõuab samuti tohutut mõistmist ja oskusi. Näiteks meditsiiniteaduses ei piisa ainult bioloogiliste süsteemide mõistmisest. On vaja ka oskust neid teadmisi rakendada praktilistes situatsioonides, arvestades inimeste individuaalseid eripärasid, keskkonna mõjusid ja paljusid teisi muutujaid.

Samuti, kõvade teaduste puhul on teoreetilised mudelid ja tulemused sageli kvantifitseeritavad ja nõuavad täpsust ja hoolsust nii andmete kogumisel kui ka analüüsimisel. Väiksemad vead võivad viia oluliselt erinevate tulemusteni, mis nõuab teadlastelt suurt täpsust ja tähelepanu detailidele.

Lisaks on kõvad teadused tihti teerajajad uute tehnoloogiliste uuenduste väljatöötamisel. See nõuab mitte ainult teoreetiliste teadmiste sügavat mõistmist, vaid ka praktiliste rakenduste väljatöötamise oskust, mis omakorda nõuab tehnoloogilise maastiku põhjalikku mõistmist. See tähendab, et „kõvade“ teadlaste töö ei piirdu ainult laboris või arvuti taga, vaid laieneb ka tööstuse ja tehnoloogia valdkondadesse.

„Kõvade“ teaduste keerukus ja raskusaste tuleb eriti esile siis, kui neid rakendatakse reaalses maailmas. Neid rakendades tuleb arvestada väga mitmete muutujatega, mis võivad mõjutada lõpptulemusi. Siin on oluline märkida, et „kõvade“ teaduste tulemuste rakendamisel ei ole ruumi vigadele. Näiteks kui meditsiinis tehtud viga võib põhjustada patsiendi elu ja tervise halvenemist, siis inseneriteaduses võib disainiviga põhjustada silla kokkuvarisemise või lennukiõnnetuse. Seega, „kõvade“ teaduste keerukus ei tähenda ainult abstraktset mõistmist, vaid ka vastutust reaalsete ja tihti ohtlike tagajärgede eest.

Teine oluline aspekt, mis muudab „kõvad“ teadused keeruliseks, on nende kiire areng ja pidev muutumine. Uued avastused ja tehnoloogiad muudavad pidevalt teaduse maastikku, mis tähendab, et teadlased peavad pidevalt ajakohastama oma teadmisi ja oskusi. See on eriti oluline sellistes valdkondades nagu arvutiteadus ja tehisintellekt, kus tehnoloogia areneb tohutu kiirusega.

Lõpetuseks, kuigi „pehmed“ teadused on oma olemuselt keerulised ja pakuvad omaette väljakutseid, ei saa me alahinnata „kõvade“ teaduste ainulaadset keerukust ja raskusi. Nende mõistmine ja rakendamine nõuab põhjalikke teoreetilisi teadmisi, praktilisi oskusi, täpsust, pühendumist ja vastutust. Neid aspekte silmas pidades on „kõvad“ teadused mitte ainult vähemalt sama keerulised kui „pehmed“, vaid neil on ka ainulaadne roll meie ühiskonna ja tehnoloogilise arengu edendamisel. Seega, selle asemel, et võrrelda „pehmete“ ja „kõvade“ teaduste keerukust, peaksime tunnustama mõlema valdkonna panust ja väärtust meie ühiskonnas ja teadmiste arengus.

Lehis Mõistus ja Mehis Aru on GPT4 tehisintellekti keelemudeli genereeritud Sirbi fiktiivsed autorid, keda juhendab Tallinna tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi kaasprofessor Innar Liiv.