Kriiside keerises

Säilenõtkuse ja sotsiaalse toetuse vahel on tugev seos: keerulistes olukordades saavad paremini hakkama need, kellel on teiste tugi.

ANU REALO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimasel ajal räägitakse väga palju kriisist, ajad on ärevad. Peaminister Kaja Kallas teeb enne „Aktuaalset Kaamerat“ Eesti rahva poole erakorralise pöördumise, kus ta reipal toonil teatab, et Eesti on kaitstud ja jääb kaitstuks, ning palub keerulistel aegadel rahulikuks jääda.1 Sel viimasel näib aga olevat soovitule vastupidine mõju: järgnevatel päevadel ei räägita ajakirjanduses muust kui sellest, kuidas pöördumine suurendab ühiskonnas veelgi ärevust ja ebakindlust.2

Juba mõnda aega näib, et elame kestvas kriisiolukorras, kus pole enam päris selge, millal üks kriis algab ja teine lõpeb. COVID-19 pandeemia tõi kaasa üleilmse tervisekriisi, mille tagajärjel on WHO andmetel surnud üle 6,5 miljoni3 või ÜRO andmetel lausa üle 10 miljoni inimese, kui võtta arvesse ka liigsuremus.4 Pandeemia külvas hirmu, suurendas üksildust ja sotsiaalset isolatsiooni5 ning põhjustas selle sajandi seni kõige järsuma majanduslanguse.6 Esimest korda mõõtmiste ajaloos langes üleilmne inimarengu indeks, mis võtab kokku tervise, hariduse ja jõukuse, kahel aastal järjest, nii 2020. kui ka 2021. aastal, sealjuures leidis langus aset 90% riikides, mille kohta indeksit arvutatakse.7 Optimistliku prognoosi järgi võtab inimarengu taastumine vähemalt viis aastat, kuid tõenäoliselt kauem. Pandeemia polnud läbi, kui Venemaa jõhker rünnak Ukrainale tekitas Euroopas tõsise julgeoleku- ja rändekriisi, millelaadset pole nähtud alates Teise maailmasõja päevist – ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo hinnangul on sõja tõttu Ukrainast lahkunud ligikaudu 7,4 miljonit inimest.8 Sõjast ajendatud geopoliitilised pinged on kaasa toonud tuumarünnaku ähvardused, millele viitas ka peaminister oma erakorralises pöördumises, samuti energiakriisi ning taevani kerkivad elektri- ja gaasihinnad.

Nii on meil tervisekriis, majanduskriis, julgeolekukriis, rändekriis, energiakriis ja tõenäoliselt veel mõni kriis, millele on raske nime anda. Jagatakse õpetussõnu, kuidas kriisiks valmistuda ning kriisiolukorras käituda. Kõigi eelloetletud kriiside taustal ägab maailm jätkuvalt kliima- ja keskkonnakriisis, mille otsene tunnistus on sel suvel Euroopat (sh Eestit) tabanud erakordselt pikk kuumalaine. Kriisist on saanud argipäev, asjade normaalne seis ning korraga käib nii palju paralleelseid kriise, et on isegi raske öelda, milline neist on praegu kõige tõsisem. Winston Churchillile omistatud populaarne väljend „head kriisi ei tohi raisku lasta“ on tasapisi hakanud kuluma ning tundub selles olukorras lausa kohatuna.

Mure toimetuleku pärast

Tänavu suvel korraldatud Eurobaromeetri uuringus9 ei küsitud otseselt kriisi kohta, kuid paluti Euroopa elanikel hinnata, mida nad peavad kõige suuremaks probleemiks, millega nende riik praegu silmitsi seisab. Eesti elanike arvates oli see üldine elukalliduse ja hinnatõus (64%, Euroopa Liidu (EL) keskmine 54%), energiavarustatus (46%, ELi keskmine 22%) ja rahvusvaheline olukord (23%, ELi keskmine 12%). Vaid 6% Eesti elanikest (ELi keskmine 14%) pidas tervist ja 2% keskkonna ja kliimamuutust (ELi keskmine 15%) kõige olulisemaks probleemiks, millega Eesti riik peab praegu tegelema.

ERM, Päästeamet ja Naiskodukaitse kutsuvad uue näituse loomise jaoks saatma lugusid kriisis hakkama saamisest. ERM ootab lugusid kuni 31. oktoobrini veebisaidi rahvalood.ee kaudu elektrooniliselt või kohapeal.

Kuvatõmmis

Nende andmete põhjal võib arvata, et tervisekriis on Eesti inimeste arvates praeguseks möödas ning keskkonna- ja kliimateemad on hinnatõusu taustal vajunud täiesti teisejärguliseks. Inimesi kõnetab ja paneb muretsema nende majanduslik olukord ja toimetulek. Eelnimetatud uuringu järgi arvas 36% Eesti elanikest, et nende majanduslik olukord on halvenenud, see näitaja on kõrgem nii ELi riikide keskmisest (27%) kui ka Eestis kevadtalvel 2021–2022 korraldatud küsitluse tulemustest (23%). Need näitajad ei üllata muidugi kedagi, kui mõelda, et Eesti inflatsioonimäär oli augustis (25%) Euroopa suurim ja peaaegu kolm korda kõrgem kui ELi keskmine10 ning rahvusvahelise valuutafondi andmetel puudutab elukalliduse tõus eriti teravalt just vaesemat osa Eesti elanikkonnast.

Majanduslik kitsikus ja vaesus, eriti lapsepõlves, on üks olulisemaid vaimse ja füüsilise tervise probleemide põhjustajaid kogu inimese elukaare jooksul.11 Pidev stress ja mure igapäevase toimetuleku pärast „sööb ära“ suurema osa inimeste kognitiivsest ressursist, mistõttu väheneb nende suutlikkus tegeleda muude ülesannete ja asjadega, sh oma elujärje parandamisega.12 Majanduslikel raskustel on ka laiem ühiskondlik mõju. Pärast 2008. aasta majanduskriisi tehtud uuringud näitasid, et inimeste majandusliku olukorra halvenemine tõi kogu Euroopas kaasa kodaniku­aktiivsuse languse ning see omakorda murendas ühiskondade sotsiaalset sidusust.13,14 Siin võib tõmmata paralleeli USA poliitikateadlase ja maailma väärtuste uuringu (World Values Survey) asutaja Ronald Ingleharti väärtuste muutumise teooriaga, mille kohaselt saab väärtusnihe materiaalset ja füüsilist kindlustunnet rõhutavatelt väärtustelt eneseväljenduslikkust ja elukvaliteeti rõhutavate väärtuste poole toimuda alles teatud majandusliku kindlustatuse tingimustes, kui inimeste aeg ja energia ei lähe enam igapäevase toimetuleku ja ellujäämise tagamisele.15

Turvatunne ohus

ÜRO viimane inimarengu aruanne (2021/2022)16 ja aasta alguses ilmunud turvalisuse eriaruanne17 manavad maailma praegusest seisust ja tulevikust üsna nukra pildi. Maailma väärtuste uuringu viimaste voorude andmete põhjal arvutatud tajutud turvatunde indeks näitab, et kuus vastajat seitsmest üle kogu maailma tundsid ennast keskmiselt või väga ebaturvaliselt juba enne COVID-19 pandeemia, Ukraina sõja ja majanduskriisi algust. Tajutud turvatunde indeks põhineb ÜRO peaassamblees 2012. aastal heaks kiidetud ideel, mille järgi peaks kõikidel inimestel olema tagatud nende baasvajaduste katmine, füüsiline turvatunne ja inimväärikus.18 Indeks kombineerib mitmesuguseid tunnuseid, mis mõõdavad ebakindluse eri tahke, sh sõjaline, kuritegevuse või muu vägivalla oht ja sotsiaalmajanduslik ebakindlus (ebapiisav sissetulek, oht kaotada töö, toidu või ravimite nappus jpm). ÜRO turvalisuse eriaruande järgi tunnevad inimesed ennast kõige turvalisemalt Hollandis, Rootsis, Uus-Meremaal, Saksamaal ja Sloveenias; tajutud turvatunne on madalaim Haitil, Peruus, Zimbabwes, Rwandas ja Mehhikos. Eesti paikneb 71 riigi võrdluses 26. kohal (mida kõrgem koht, seda suurem turvatunne), kuid tasub märkida, et Eesti elanike tajutud turvatunne on uuringus osalenud Euroopa riikide seas üks madalamaid.

Turvatunne on väga tugevalt seotud üldise usaldusega: madala tajutud turvatundega inimestel on kolm korda väiksem tõenäosus teisi inimesi usaldada ning see seos on eriti tugev kõrge inimarenguga riikides.19 Üldist usaldust on peetud ühiskonna sotsiaalse sidususe ja demokraatliku toimimise aluseks,20 mistõttu pole üllatav, et usaldus on omakorda tugevas seoses sellega, kuivõrd suurena tajutakse ühiskonnas lõhesid või tõkkeid. Samal ajal pole päris selge, kas ühiskondade suurem lõhestumine viib üldise usalduse kadumiseni või suurendab madal üldine usaldus teiste inimeste vastu ühiskonnas tajutud vastandumist.21

Kriis on tavaline

Kuigi praegune kriisiolukord tundub erakordne, on oluline meeles pidada, et kriisides, ebakindluses ja kannatustes ei ole midagi uut. Inimkonna ajalugu on pikk veriste sõdade, epideemiate ja kannatuste lugu. Aastatel 1918-1919 suri maailmas Hispaania gripi tõttu hinnanguliselt 50 miljonit inimest22 ehk viis korda enam kui praeguseks COVID-19 pandeemia tõttu. ÜRO andmetel elab praegu ligi 1,2 miljardit inimest konfliktist mõjutatud piirkonnas. Isegi kui väidetakse, et elame inimajaloo kõige rahumeelsemal ajastul,23 on vägivaldsete konfliktide hulk alates 1990. aastate algusest paralleelselt inimarengu kasvuga kindlal tõusuteel.24 Intuitsioonivastase seose ühe seletusena nähakse siseriiklike pingete, ühiskondliku polariseerumise ja tajutud ebavõrdsuse kasvu.25

Hoolimata sõdadest, pandeemiatest ja muudest loodus- või inimtekkelistest katastroofidest – või just nende tõttu – on inimkond näidanud üles hämmastavat võimet kohaneda ning keerulistes oludes hakkama saada – isegi juhul, kui raskused kestavad pikka aega. Öeldakse, et aeg parandab haavad ning seda kinnitab ka afektiivse kohanemise teooria,26 mille järgi inimeste emotsionaalsed reaktsioonid mis tahes neile olulistele sündmustele nõrgenevad aja möödudes. Teooria järgi kogevad inimesed tugevaid tundeid nende sündmuste või juhtumiste tagajärjel, mis on neile olulised, kuid mida nad ei suuda hästi mõista või seletada. Juhtunuga kohanetakse emotsionaalselt, kui inimesed suudavad selle endale ära seletada või lahti mõtestada, ning sedakaudu muutub see erakordne, kõiki nende meeli ja mõtteid köitev sündmus igapäevaseks ja rutiinseks olukorraks.

Hea näide on siinkohal COVID-19 pandeemia. See oli uudne, ootamatu ja hirmutav – nähtamatu tappev viirus varitses iga nurga taga – ning puudutas isiklikult iga inimest või tema lähedasi ning tekitas seetõttu pandeemia algul väga tugevaid negatiivseid emotsioone. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel tõusis üleilmne ärevuse ja depressiooni levimus COVID-19 pandeemia esimese aasta jooksul 25% võrra.27 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring näitas, et stressi tekitas muuhulgas infosegadus, puudust tunti selgest kommunikatsioonist.28 Samal ajal USAs kogutud andmed näitavad, et tänavu augusti alguses oli depressiivsete sümptomite käes kannatavate vastajate osakaal ligikaudu sama suur kui enne pandeemia puhkemist 2020. aasta alguses, aga pandeemia esimese aasta juulis ja detsembris oli see märkimisväärselt kõrgem.29 Teine USAs tehtud uuring näitab, et depressiooni ja ärevuse tase hakkas juba pandeemia kümnendal nädalal tasapisi langema. Depressiooni taseme langus oli otseses seoses sellega, kuivõrd hästi informeeritult ennast pandeemia asjus tunti.30 Niisiis, nagu teooria ütleb: inimesed püüdsid pandeemiat ja sellega seonduvat mõista ja seletada ning kui see neil õnnestus, vähenesid ka nende negatiivsed emotsioonid.

Emotsionaalse kohanemise varjukülg, kui nii võib üldse öelda, on selles, et inimesed harjuvad kõigega, isegi sõjaga, eriti siis, kui see neid otseselt ei puuduta. Paljud mu sõbrad Ühendkuningriigis rääkisid, kuidas nad Ukraina sõja puhkedes mitu nädalat peaaegu ei maganud ning jälgisid Twitteris paaniliselt uudiseid. Kõikjal koguti enneolematu kiirusega ja kogustes humanitaarabi ja annetusi – vaid kaks nädalat pärast sõja algust oli Ühendkuningriigis annetustena kogutud üle miljoni naela.31 Enam kui seitse kuud pärast sõja algust jäävad aga sõjauudised Ukrainast sageli muude siseriiklike sündmuste varju, olgu selleks uue peaministri valimine, kuninganna Elizabeth II surm või majanduskriis. Just seda meeleolu tajudes on Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi oma mitmes hiljutises kõnes palunud eurooplastel iga hinna eest vältida kolme asja: seda, et nad sõjaga harjuksid, sõja unustaksid või – mis veelgi hullem – sõjale teadlikult ja tahtlikult selja pööraksid.

Koos saame rasketest aegadest üle

Eesti keele õigekeelsussõnaraamat ütleb, et kriis on „raske olukord, järsk häire, haiguse pöördepunkt, ohtlik seisund“.32 Kõigi nende määratluste ühisosa on see, et tegemist on olukorraga, mis potentsiaalselt kahjustab inimeste heaolu ja suure tõenäosusega põhjustab stressi. Stress on loomulik füüsiline reaktsioon, mis tekib olukorras, kus inimene tunneb, et ei suuda oma tegemiste või kohustustega hakkama saada, olgu selleks töö, pereelu, majanduslik olukord või midagi muud, mis häirib tema heaolu. Mõõdukas kogus stressi on hea ja ellujäämiseks lausa hädavajalik, sest stressihormoonid sunnivad inimest tegutsema ja ohuolukorrale adekvaatselt reageerima. Kui organism muutub aga võimalike ohustiimulite suhtes liiga tundlikuks või kui stressoreid on liiga palju, saab stress inimesele ohtlikuks ja võib tema tervist märkimisväärselt kahjustada. Püsivas kriisiolukorras elamine, olgu selleks vaesus, epideemia, sõjaline konflikt või õnnetu abielu, võib kaasa tuua kroonilise stressi, mille tagajärjel võivad tekkida tõsised füüsilise tervise probleemid ja vaimse tervise häired.33

See, kuidas eri inimesed kriisiolukorras käituvad ja reageerivad, sõltub paljuski nende resilientsusest ehk säile­nõtkusest. Mõned inimesed suudavad pärast stressirohket või traumaatilist kogemust oma eluga enam-vähem normaalselt edasi minna, teised aga mitte. Võimet või suutlikkust raskete ja proovilepanevate elukogemustega edukalt ja paindlikult kohaneda nimetataksegi säilenõtkuseks, mis iseenesest ei ole midagi muud kui kombinatsioon mitmesugustest peamistest isiksuse seadumustest.34 Säilenõtkeid inimesi iseloomustab kõrgem emotsionaalne stabiilsus, kalduvus kogeda positiivseid emotsioone, sotsiaalne aktiivsus, parem enesekontroll ja kõrgem saavutusmotivatsioon.

Hoolimata sellest, et säilenõtkuse kasvatamise ja arendamise programmid on äärmiselt laialt levinud, ei ole teadlaste sõnul siiski lõplikult selge, kas ja kuivõrd tõhusad need on.35 Küll on aga leitud, et säilenõtkus on sotsiaalse toetusega tugevalt seotud – keerulistes olukordades saavad paremini hakkama need, kellel on teiste tugi.36 Arvukad uuringud on näidanud, et tähenduslikud inimsuhted ja teiste toetus on äärmiselt tähtsad, et hoida nii head vaimset kui ka füüsilist tervist. Ka õnneuuringutest on hästi teada, et eluga on rohkem rahul need, kes suhtlevad oma perekonna ja sõpradega sageli ja saavad nendega hästi läbi.37 Seega, parim viis säilenõtkust kasvatada on investeerida headesse ja tugevatesse suhetesse, mis tulevad kasuks igal ajal, aga eriti praegusel kriisiajal. Isegi kui majandus- ja energiakriis lähiaastail leeveneb, ei ole loota julgeoleku- ega kliima- ja keskkonnakriisi kiiret lahenemist. Seega jätkub pidev kriisiolukord tõenäoliselt üsna pikka aega, mistõttu sama tõsiselt kui üleskutset varuda küünlaid ja tikke, tuleks võtta peaministri meeldetuletust, et koos saame rasketest aegadest üle.

Anu Realo on Warwicki ülikooli professor, Tartu ülikooli külalisprofessor, Eesti teaduste akadeemia ja Academia Europaea liige.

1 Kaja Kallas: Eesti on kaitstud ja jääb kaitstuks. – ERR 22. IX 2022.

2 Parlamendierakondade esimehed kritiseerisid Kallase erakorralist pöördumist. – ERR 23. IX 2022.

3 WHO Coronavirus (COVID-19) Dashboard. https://covid19.who.int/

4 2021/22 Human Development Report. https://report.hdr.undp.org/

5 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium, Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2022.

6 COVID-19 to Plunge Global Economy into Worst Recession since World War II. – World Bank 8. VI 2020.

7 2021/22 Human Development Report. 

8 Refugees from Ukraine recorded across Europe. Operational Data Portal. 

9 Standard Eurobarometer 97 – Summer 2022. 

10 Ott Tammik, Estonia Takes On EU’s Fastest Inflation Rate in Budget Deal. – Bloomberg 16. IX 2022.

11 H. Luke Shaefer, Adrienne Lapidos, Reid Wilson, Sandra Danziger, Association of income and adversity in childhood with adult health and well-being. – Social Service Review 2018, nr 92, lk 69–92.

12 Anandi Mani, Sendhil Mullainathan, Eldar Shafir, Jiaying Zhao, Poverty impedes cognitive function. – Science 2013, nr 341(6149), lk 976–980.

13 Pirmin Bundi, Markus Freitag, Economic hardship and social capital in Europe: A comparative analysis of 27 democracies. – European Journal of Political Research 2020, nr 59, lk 290–311.

14 Sarah Cameron, Civic engagement in times of economic crisis: A cross-national comparative study of voluntary association membership. – European Political Science Review 2021, nr 13(3), lk 265–283.

15 Ronald Inglehart, Culture shift in advanced industrial societies. Princeton University Press, Princeton 1990.

16 2021/22 Human Development Report.

17 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022. 

18 UN General Assembly Resolutions and Debates, and Reports of the Secretary-General on Human Security.

19 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022.

20 Mai Beilmann, Anu Realo, Õppides usaldama: Üldine usaldus Eestis aastatel 1990–2016. Akadeemia 2018, nr 30, lk 979–1009.

21 Amber Hye-Yon Lee, Social trust in polarized times: How perceptions of political polarization affect Americans’ trust in each other. – Political Behaviour 2022, nr 44, lk 1533–1554.

22 Jeffery K. Taubenberger, David M. Morens, 1918 Influenza: the mother of all pandemics. – Emerging Infectious Diseases 2006, nr 12, lk 15–22.

23 Steven Pinker, The better angels of our nature. Penguin, New York 2012.

24 A New Era of Conflict and Violence. United Nations 75. 

25 United Nations Development Programme, 2022 Special Report on Human Security. New York 2022. 

26 Timothy D. Wilson, Daniel T. Gilbert, Explaining away: A model of affective adaptation. – Perspectives on Psychological Science 2008, nr 3, lk 370–386.

27 Alison Brunier, COVID-19 pandemic triggers 25% increase in prevalence of anxiety and depression world­wide. – WHO 2. III 2022. 

28 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2022.

29 Percentage of respondents in the U.S. who reported symptoms of depressive disorder in the last seven days or two weeks from April 2020 to August 2022*. 

30 Anastasia Shuster, Madeline O’Brien, Yi Luo, Laura A. Berner, Ofer Perl, Matthew Heflin, Kaustubh Kulkarni, Dongil Chung, Soojung Na, Vincenzo G. Fiore, Xiaosi Gu, Emotional adaptation during a crisis: decline in anxiety and depression after the initial weeks of COVID-19 in the United States. – Translational Psychiatry 2021, nr 11(1), lk 435.

31 Press Association, Ukraine aid appeal tops £100m in UK. – Guardian 7. III 2022.

32 ÕS 2018. 

33 Stress effects on the body. – American Psychological Association 1. XI 2018. 

34 Atsushi Oshioa, Kanako Takub, Mari Hiranoc, Gul Saeedd, Resilience and Big Five personality traits: A meta-analysis. – Personality and Individual Differences 2018, nr 127, lk 54–60.

35 Sadhbh Joyce, Fiona Shand, Joseph Tighe et al., Road to resilience: A systematic review and meta-analysis of resilience training programmes and interventions. – BMJ Open 2018.

36 Fatih Ozbay, Douglas C. Johnson, Eleni Dimoulas, C. A. Morgan, Dennis Charney, Steven Southwick, Social support and resilience to stress: From neurobiology to clinical practice. – Psychiatry 2007, nr 4, lk 35–40.

37 Julia M. Rohrer, David Richter, Martin Brümmer, Gert G. Wagner, Stefan C. Schmukle, Successfully striving for happiness: Socially engaged pursuits predict increases in life satisfaction. – Psychological Science 2018, nr 29(8), lk 1291–1298.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht