Ilu ja nali kui elu fundamentaalsed aspektid

Kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale.

MARGUS OTT

Mis on ilu? See on „täiuslik semiootiline sobivus“, nagu ütleb Kalevi Kull², ehk lõiming. Esiteks teiste olendite ja ümbrusega, aga teiseks ka iseenda sees eri protsesside vahel. (1) See puudutab esiteks seda, kuidas tal on pistmist teiste olenditega, kuidas ta on nendega läbi põimitud, moodustab nendega koos toimiva koosluse või koguni sümbioosi. Siin on ajal, kestusel selgesti tuvastatav roll: üldiselt on nii, et mida vanem kooslus, seda mitmekesisem ja liigirikkam ta on. Siin on muidugi palju erandeid, aga kooslusel on oma sisemine loogika, mille järgi tagasiside mehhanismid mängivad aega-mööda niimoodi välja, et tekib ruumi rohkematele. Mitmete liikide pealetungimised ja tagasitõmbumised moodustavad ajapikku hästi mitme osalisega koostoimiva süsteemi, ilusa koosluse.³ (2) Oluline on ka see, kuidas protsessid olendis endas üksteisega sobituvad. Kui mingid protsessid hästi ei sobitu, siis on see haigus ja üldjuhul kole lugu. Ja teisipidi, kui protsessid hästi sobituvad, siis on olend terve, rõõmus, ilus. Sel juhul on tema võimed, sh füüsilised ja psüühilised, hästi lõimitud. Me näeme seda ka teistes olendites – kui taim on haljas, kikkis või kui pääsuke justkui vaevata oskuslikult õhus keerukaid manöövreid sooritab. Muidugi on siingi hulk erandeid ja nüansse: ka haigena, jumetuna ja nõrgana võib inimene olla jõu-kas ja rõõmus⁴; ja teisipidi võime vahel teisi olendeid vääriti hinnata ja käsitleda surmaagooniat elupuhanguna.

Mis on nali? Naljal on hulk tasandeid ja aspekte, ent üks põhilisi neist on ühitamatu ühitamine. Anekdootides on levinud võte, et eellooga seatakse sisse mingid ootused, aga siis ootamatult tuuakse sisse hoopis teine raamistik, mis ei ole esimesega ilmselgelt ja otse seotud – selle seose või ühenduse loobki nali ise. Kahe raamistiku või taust­süsteemi vahel on pinge, ühitamatus ja sädelahendusena nende vahel lahvatab naer. Vahel esitatakse ühitamatus ka otsekohe, nt nõukogudeaegne anekdoot: „Mis vahe on sputnikul ja venelasel? Üks on maakaaslane, teine on kaasmaalane.“ Siin on esiteks kaks pealtnäha täiesti eri raamistikku: rahvuse esindaja ja tehniline seadeldis; nende vahel on küll seos olemas (venelased valmistasid sputniku), aga see on triviaalne ega vääriks väljatoomist, ja pealegi küsitakse nende erinevuse kohta, mis tegelikult osutub nende vaimukaks ühenduseks, samastamiseks puht sõnaliselt, minimaalse, väga väikese erinevusega, s.t hiasmiga, sõnaosade ümberpööramisega; ning lisaks muidugi tuuakse niimoodi irooniliselt kokku okupatsiooni poolt pealesunnitud kooselu ja unistus, et pigem võiks see „kaasmaalane“ olla „maa­kaaslasena“ kuskil hästi kaugel.

Kõige üldisemalt on nali seega seotud erinevuse aspektiga. Miski on erinev, kohe väga erinev, ühitamatu – ja nali on see nõks, mille varal see erinevus sillatakse. Ehk teisisõnu, erinevus kõrgemal tasandil lõimitakse. Kui tulla tagasi ilu juurde, siis mõistagi peab ilulõiming kätkema endas eristusi, erinevusi: need on kätketud sobimise või sobitumise mõistesse ega oleks ilma selleta kujuteldavad (sobitumine käib ju millegi või kellegi vahel).

Neid kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale. See ei tähenda muidugi seda, et kõik elusolendid mõistaksid ilu ja naeraksid nalja üle, vaid seda, et ilu ja nali on eelikuna olemas kohe elu algusest peale.

Iga elusolend ühest küljest püüdleb hea sobitumise poole iseendas ja teistega – juhindudes iluprintsiibist, mis pole tal küll käsitatud ja asetatud, aga mida me võime käsitleda temas kätketuna. Võiks küsida, et milleks meile ilumõistet vaja, kui sobitumist saab kirjeldada puhtväliselt: juhuslikud mutatsioonid, millest (suurem) osa kõrvaldub. Kogu elusloodust saaks ju kirjeldada puhtalt välistegurite koosmõju tulemusena pluss juhus, toomata sisse sääraseid „subjektiivseid“ termineid nagu ilu. Selline väline kirjeldus on muidugi õige, kuid käsitleb elu üksnes ühest küljest, kõrvutuvast. Aga igal olendil on ka teine külg, läbistuv, ja just siin on paslik iluprintsiibi sissetoomine, sest ilu tähendab seda, kuidas üks olend või protsess sobitub teistega, olles nendega lõimitud, nii et ta on „enda peale võetud“ või õigemini, nii et see ennas ongi see eri protsesside ja läbikäimiste lõimingu „koht“, nende lõimimise, läbistumise aspekt, kus asjad ei jää üksteise kõrvale, vaid on üksteise kätketud, omandavad tähenduse üksteise kaudu. Puugil pole kolm tajupidet üksteisest lahus ega ka lahus vastavatest mõjupidemetest, ning toitumisekaar pole tal eraldi paljunemiskaarest. Paljugi on tal muidugi mehhaniseerunud, nii et teda saab nt sooja tindiga (või veel julmemal juhul sooja sool­happega) tüssata – aga oma päriskeskkonnas ta ei kohta selliseid teadlasi, kes võiksid säärast eksitust külvata, nii et ta on saanud rahumeeli vedeliku puhul kõrvale jätta kõik muud aistingud peale temperatuuri, sest talle piisab sellest. Elusolendi eri aspektide vastastikune läbistuvus ja lõimitus kuulub tema iseküljele, ja seal on mõtet rääkida ilust või mõnust, kui asjad, protsessid, olendid hästi laabuvad, hästi sobivad. Ilu või mõnu on just käsitlemine tervikusobivuse, kogulõimingu pinnalt.

Teisest küljest iga elusolend puutub kokku erinevaga, teisega, mis seab talle väljakutseid. Mõningaid ta juba oskab lõimida, ja see on tema tavaline tõsi-elu. Aga mõningaid ta ei oska veel lõimida, ta ei oska sellega sobituda, see esitub talle ühitamatuna. Seegi võib lõppeda lihtlabaselt kurvalt: nt ta süüakse ära, ta jääb dinosaurusena Yucatáni meteoriidi järel külma ja nälga jne. Aga vahel tal siiski õnnestub seda lõimimatut lõimida. Ta avastab endalegi ootamatult, üllatusena viisi, kuidas sellega läbi käia, kuidas seda lõimida. Sellega on ta oma vanast taustsüsteemist välja rebitud ning toodud kokku uue taustsüsteemiga, mille ta nüüd suudab mingil kombel lõimida, moodustamani uue, keerukama süsteemi. Selles ennustamatus, ühitamatus, ootamatus olukorras, kui ikkagi suudetakse too uus lõimida, on midagi naljakat, see pingelõdvendus uues süsteemis on suguluses nalja ja naeruga. See naljaprintsiip on alati kohal, sest iga olend on avatud teisele, ootamatule, ühitamatule. Nali pole naljaasi, sest see tahab lõimimist – vastasel juhul ta pöördub kurbuseks. Nali tahab tegemist, ühitamatu vastuvõtmist ja ühitamist. Alg­olestele valmistas nalja, kui ühed said kloroplastidena või mitokondritena teise lõimitud; või ainurakseile see, kui nad kambakesi koos moodustasid hulkrakse; või inimeellastele see, kui nad hakkasid kivi tööriistana kasutama. Ses mõttes on nali vanem kui töö, töö eeldab nalja, s.t seda, et ühitamatu suudeti ühitada, eri rubriigi asjad, nt käsi, kivi, luu, suudeti kokku tuua nõnda, et avaldus uus lahendus, ühitus, ühing. Seejärel hakati muidugi tööd vihtuma (mida edasi, seda rohkem), aga esimene inimene, kes eksikombel, kogemata kiviga luu purustas, ja avastas sealt üdi, „naeris“.

Mõistagi on ilus nalja ja naljas ilu. Ilu ei ole kunagi staatiline, eneseküllane, vaid alati taassuhestuv, uuestilõimiv, ja siin ollakse alati avatud ootamatustele, erinevustele; ja kui neid lõimida suudetakse, siis saab nalja. Ning nali vajab mõnusat, ilusat sobitumist, lõimimist, ühtetoomist, sest vastasel korral viib temas kätketud erinev, ühitamatu hoopis tragöödiasse, kurblukku – nii et on lihtsalt kole lugu.

1 Tekst tugineb Peeter Lauritsa ja Jaan Tootseni juhatatud vestlusele Kalevi Kulli 70. sünnipäeva üritusel Puhtus, 13. augustil 2022.

2 Herkko Labi, Peeter Laurits, Ökoesteetika ajastu. – Sirp 28. VIII 2022.

3 Mitmekesine kooslus on ilus. Aveliina Helmi jutu mõjul teisenes mu esteetiline taju, nii et liigivaene rohuväli ka ei tundu mulle enam kuidagimoodi ilus. See tähendab, et justkui intuitiivne ja vahetu iluotsustus ei ole tegelikult lahus vahendatud aruotsustusest: need ei ole kaks eraldi võimet, vaid on lõimitud, nii et parem mõistmine ka muudab vahetut taju.

4 Näiteks vana-hiina tekstis pealkirjaga „Zhuangzi“ on paar võimast lugu sõpradest, keda ei morjendanud viletsus, surm ega kehamoondus (eriti 6. peatükis).