Kas missioonitunde eest karistamine lõpeb?

MARIA MÖLDER

Kes mäletab veel, mis oli 8. aprillil 2023 sõlmitud koalitsioonilepingus kultuuri- ja spordipeatüki esimene punkt? Aitan: „Otsime täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks.“

Eesti Filharmoonia Kammerkoor korraldaski 17. jaanuaril kultuuri ja erasektori koostöö teemal vestlusringi.* Vestlusest võtsid Urmas Vaino juhtimisel osa kultuuriminister Heidy Purga, ettevõtja ja strateegianõustaja Birgit Linnamäe, Alexela juhatuse esimees Marti Hääl, Nordneti asutaja ja juht Madis Laansalu, SA Kultuuripartnerlus juhataja Meelis Kubits ning SA Eesti Filharmoonia Kammerkoor juhatuse liige Esper Linnamägi.

Heidy Purga sõnul on eraraha kaasamise küsimus üks tema selle ametiaja ülesannetest. Kultuuriministeeriumis on valmimas kokkuvõte küsitlusest, mis tehti kultuuri toetavate ettevõtjate hulgas. Peamiste kultuuri toetamise põhjustena tuuakse seal välja missioonitunne ja nähtavus. Seni on riik olnud maksuerandite suhtes jäik, aga maiks-juuniks on kavas tulla ettepanekutega, kuidas soodustada eraraha juurdevoolu kultuuri, sest kui enamik ettevõtjaid ütleb, et maksusoodustused lihtsustavad kultuuri toetamist, siis tuleb seda arutada.

Nendest maksumuudatustest on räägitud kaua, kuid kõigepealt peab kultuur saama ühiskonnas rohkem tähelepanu. Sellegipoolest pakib kultuur peavoolumeedias oma pillid kokku. Isegi rahvusringhäälingus, kus kõigi programmide peale on kultuurisaateid justkui omajagu, on need saated n-ö nurga taha lükatud. Rohkem võiks kultuurist rääkida, nt mõne rahvusvaheliselt tunnustatud loometöö tegijaga, ka televisiooni põhiprogrammi suurima vaatajaskonnaga saadetes, kuid ikka on see ETV2, raadio ja veebiprogrammide pärusmaa. Kahjuks on kultuuri toetamise populaarsus spordi kõrval kahanenud. Kui kultuur oleks meedias rohkem esil ja prestiižne, motiveeriks see ka ettevõtjat toetust jagama ja annaks ideid, kuhu täpsemalt panustada. Meelis Kubits on Äripäevas algatanud saate „Kultuur veab majandust“ just sellepärast, et tuua kultuuri ettevõtjale lähemale.

Korduvalt tuli jutuks, et meil on noor, esimese-teise põlvkonna kapital, ei ole veel laialdast harjumust ühiskonnale tagasi anda, seda enam tuleb tutvustada kultuuri toetamise võimalusi. Siiski on ühiskond juba läbi teinud tohutu arengu: hoolimata sellest, et majanduskeskkond ja seadused sponsorlust ja metseenlust ei soodusta ning maksuamet võtab toetusest suure tüki riigieelarvesse, on toetajaid järjest rohkem – sealjuures anonüümseid, sest logo pole enam ammu peamine, mis üritust rahastama meelitaks, oodatakse hoopis delikaatsemat ja personaalsemat tänu, toetamise märkamist. Välja toodi suisa selline mure, et kui ettevõtte logo on juba kuskil väljas, hakkab toetustaotlusi tulema üha rohkem, ja kui ettevõttes ei ole eraldi selle tööga tegelejat (paljudes suurettevõtetes juba ikka on, aga keskmistes ja väikeette­võtetes harva), siis on taotluste hulgaga raske hakkama saada.

Täpselt ei olegi teada, kui palju eraraha praegu kultuurivaldkonnas liigub. Meelis Kubits on pakkunud, et metseenlusena toetatakse kultuuri aastas 5–10 miljoni euroga, vahest rohkemgi. Teada on, et kultuurkapitali toetatakse era­rahaga 140 tuhande ulatuses. Väga palju toetatakse aga selliseid projekte, kus ei ole üldse riigi raha sees – ja selliste projektide kohta andmeid ei koguta, seega ei tea keegi ka eratoetuste täpset suurust. Võrdluseks: riigieelarvest toetati 2023. aastal kultuuri 360 miljoniga (kui ERR maha võtta, jääb 320 miljonit), piletitulu tõi riigieelarvesse tagasi 13 miljonit.

Targem on aga tulla tagasi küsimuse juurde, miks toetatakse. Ikka see missioonitunne, sealhulgas soov aidata rahvus­kultuuril ja selle tippudel areneda ja kesta. Raha antakse muidugi eeldusel, et see läheb tarkadesse kätesse.

* https://epcc.tv/landing/br/L0NKhdQhmX