Kallis nimi

MAARJA KANGRO

Lootuses, et abieluvõrdsus võimalikult väikese aja- ja energiakuluga seadustatakse, möönan, et ma pole kunagi abielualdis inimene olnud. Juba varateismelisena, ammu enne, kui kuulsin sõna „patriarhaalsus“, tekitas mus kummastust ja trotsi naiste komme võtta abielludes mehe nimi. Rõõmustasin, et vähemalt mu oma ema nii ei teinud, kui isaga abiellus: ema selgitas ka, et nad abiellusid, kuna vanem põlvkond seda ootas ja formaalselt puritaanlikus Nõukogude riigis ei lastud naist ja meest muidu samasse hotellituppa. Kui kujutlesin oma eesnime järel mingit teist perekonnanime, tundsin jubedat piinlikkust: see oleks ju nagu allaandmine, märk, et ma ei saa iseolemisega hakkama, tunnistan end omandiks, poolikuks inimeseks! Või noh, hõimude­vahelise lepingu objektiks (mõtles Lévi-Straussi lugev noor inimene). Ikka öeldi mehe nime järgi: külla tulevad Salud, Sood, Saared (nimed muudetud). Pagan, mõtlesin, miks mitte naise nime järgi? Siin pole mängus universumi seadused!

Onksid, keda see jutt ärritab, võivad end rahustada faktiga, et suur osa maailma naisi on ses küsimuses ikka veel konventsionaalsed. Tõsi, Itaalias pole nimevahetus kombeks, Kreekas on see lausa ebaseaduslik ja Hispaanias kasutatakse nii isa kui ka ema nime (näiteks Picassot ja Banderast tunneme emanime järgi). Aga USAs 2015. aastal läbi viidud uuringu järgi võtab umbes 70% sealsetest naistest abielludes mehe nime. Briti naiste seas, nagu selgus aasta hiljem, on nimemuutjate protsent lausa 90 ligi (nooremate hulgas 85%). Seejuures nimetas end USAs 68% alla 30aastastest naistest feministideks, Ühendkuningriigis oli see protsent 60. USAs olevat siiski märgata tendentsi, et naised jätavad alles etnilisele päritolule viitava nime: et mitte oma kultuuritausta reeta, teeseldes, et oled keegi teine. Haritumad, edukamad ja iseseisvamad naised jätavad samuti sagedamini oma nime muutmata. Tõesti-tõesti, ka Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas kannavad sünnijärgset perekonnanime!

Miks paljud naised tolle patriarhaalse kombe siiski nii endastmõistetavalt omaks võtavad? Aga inimesed võtavadki traditsiooni kriitikavabalt omaks. Teised teevad, teeme meie ka, see on ju ilus, sest see on traditsioon! Tunneme osadust millegi suuremaga. Simon Duncan, perekonnaelu õppejõud Bradfordi ülikoolis, peab üheks motiveerivaks jõuks ettekujutust „heast perekonnast“, kus ühine nimi märgib pühendumust, üheks üksuseks saamist. Romantiline? Kuidas kellelegi. Aga kas ühine tähistaja peab olema mehe nimi?

Ega ei pea. Skandinaavia on ärganud, Rootsis kestab juba aastaid trend võtta abielludes endale hoopis uus ühisnimi, mille võib kokku panna näiteks kummagi poole perenimedest või siis esivanemate või kodukülade nimedest. Trendi taga on küll ka originaalsuse taotlus, tüdimus sadadest tuhandetest Svenssonitest ja Larssonitest. Pilti mitmekesistavad ka naised, kes on hakanud –son’ide asemel –dotter’iteks. Aga Islandil, kus polegi perekonnanimesid, võivad mittebinaarsed inimesed alates 2019. aastast oma patro- või matronüümis kasutada sufiksina dóttir’i või son’i asemel sõna bur, laps.

Nimed on laetud, kannavad rõhumise ajalugu nagu bareljeefid. Eesti perekonnanimed liitega -mees on lisaks patriarhaalsele kõlale veel ka kolonialismi pärand, laennimed saksa keelest.* Kaunilt kõlavad Jõemees ja Metsmees on Bachmann ja Waldmann. Õismäel oli mul kehkaõps Tarkmees (Weissmann), naisterahvas. Mis siis teha sellise pärandiga? Ümber muuta või jätta ikka ajaloomälestisena alles?

Kogu oma ühisnimetõrksuse juures panin veebruaris laigi postitusele, mis rääkis sellest, et Eestis sai esimene kooselupaar ühise perekonnanime. Kui heteropaaridel see õigus on, olgu kõigil. Nii nagu uue (kas või veidra) nime loomine või olukord, kus mõlemad abikaasad kasutavad kaht perekonnanime sidekriipsuga, nihutab ka samasooliste paaride ühine nimi selle kombe välja vanast patriarhaalsest traditsioonist –kuigi ka siin võivad ühise nime taga peituda võimusuhted. Mitte ehk enam strukturaalsed, vaid nende kahe inimese vahel. Kes siis selle vastu saaks. Ah, ja eks nainegi või mehe nime võtta, ilma et selle taga oleks reflekteerimatu allumine patriarhaadi jäänukitele. Kui ikka mees on Sinilill ja naine Oinas.

* Vt Marja Kallasmaa ja Fred Puss, Üks laenuline perekonnanime tüüp: nimed lõpuga -mees. – Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri, juuni 2020.