Peaaegu rõve, ent väga huvitav

Miks mitte näha nn Lollidekülas ajastuomast väärt miljööd? Vanalinnas uudista keskaega, Kalamajas puitaguli esteetikat, paepealsel naudi üleminekuaja pööraseid unistusi.

KARIN PAULUS

Näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. IV. Kuraator Triin Reidla, kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson, fotograaf Martin Siplane, videointervjuude režissöör Maris Kerge, koordinaator Anna-Liiza Izbaš.

Meie varane postmodernism on praegugi kohati esteetiliselt ebamugav vaatepilt. Sellega, et mõni maja tundub lausa vastik, tuleb leppida. Vastik võib aga tähendada ka huvitavat. Täpselt nagu toiduga: kuidas tundus elu esimene amps banaani, jogurtit, hallitusjuustu? Polnudki nii jäle, kui asja teise nurga alt vaadata – ja mekid uuesti. Sama leebest ja empaatilisest vaatest on kantud suuremas osas 1980. aastate elamuid tutvustav näitus. Selle tegijate üks rajumaid ettepanekuid ongi, et miks mitte näha Ilmandus, mida rahvas Lollidekülaks ja Lollidemaaks kutsub, ajastuomast väärt miljööd. Vanalinnas uudistatakse keskaega, Kalamajas hoitakse puitaguli esteetikat, paepealsel saab aga nautida üleminekuaja pööraseid unistusi: tornikesi, veidraid plaane, tohutut pretensioonikust. Ja tõsi ta on, Ilmandu on stiilipuhas oma ajastu laps!

„Rohkem pole vähem,“ polemiseeris arhitekt Robert Venturi juba 1966. aastal teoses „Keerukus ja vastuolulisus arhitektuuris“ („Complexity and Contradiction in Architecture“) ortodokssete modernistidega. Tema meelest tuli lakoonilist ja lihtsustatud arhitektuuri vältida, sest Ludwig Mies van der Rohet parafraseerides leidis ta, et niisugune arhitektuur on tüütu – less is bore. Sellistest ideedest lähtuvalt kujuneski praeguseni vältav keeruline, ajaloost ning kontekstist lugupidav, tolerantne ning mitmekesine postmodernism.

Näituse kuraator Triin Reidla on tajunud väga õigesti: vaatajale on eriti põnevad 1980. aastad, mil Nõukogude ühiskonna totaalse vaid üht tõde salliva ideoloogia ning argielu vastuolu oli kontrastne ja kummaline. Kui eramute püstitajad soovisid elada piltlikult öeldes nagu naftamiljonärid USA filmis, siis ametlikult nõuti revolutsiooni vaimus kõigi maade proletaarlaste ühinemist ning leninlike ideede järgimist. Otsapidi pistab kuraator nina ka 1970. aastatesse (ei puudu Veljo Kaasiku Venna maja) ning 1990. aastate algusesse, sest mõni ehitus oli veninud pikale, kuid jätkus ka esiti ebaotstarbekas suurustlemine.

Märgiliste sündmuste seas on meenutatud, et meie olümpiakangelannale Erika Salumäele kingiti 1991. aastal umbes samasugune maja, nagu Kristjan Palusalule kingitud talu Pillapalus.

Iseenda rada

Kuraator Triin Reidla avab põneva maailma, kus postmodernismi kaudu ilmneb soov astuda vastu Nõukogude aja üheülbalisusele ning teha midagi muud. See taotlus hõlmas nii arhitektuuri loomingulist vabadust kui ka tellija elustiili. Ei soovitud elada düstoopilistes ühetaolistes, ühesugustes korterites, ühesuguste esemete keskel, teades, et kõik otsused on sinu eest justkui ära tehtud. Mõneti tähendas seesugune lähenemine kõigile otsinguid, aga ka eksimisi ja koperdamisi, ent sellegipoolest oli see iseenda valitud rada pidi minek.

Nagu näitusel ka ilmsiks tuleb, kujunes tollal sammhaaval tavaks, et tellija sai projekteerimisprotsessis järjest enam ja enam kaasa rääkida ehk ülevalt alla otsustamise asemel kujunes välja dialoog. Ometi sundis aeg kohati leiutama vägagi imelikke strateegiaid. Kuna eluruumide pinnale kehtisid piirangud, siis kasutati neist möödaminekuks kõikvõimalikke abiruume, poolkorruseid, lisapindu, mida pered kasutasid hiljem tegelikult lisatubadena. Seega tõi pealesunnitud normide ülemängimine kaasa aeg-ajalt vägagi uuendusmeelseid põhiplaane. Tõsi, teinekord oli tulemus ogar.

Näituse kuraatori Triin Reidla pilk on veidi teistsugune kui kunstiteaduse eriala lõpetanu oma. Nimelt on ta bakalaureuse- ja magistriõppe läbinud kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise erialal ning juhib praegu samas arhitektuuri konserveerimise õppesuunda, jätkates ühtlasi õpinguid doktorantuuris. Ta on töötanud muinsuskaitseametis ning põgusalt toimetanud ka ajakirja Pööning. Arhitektuurimuuseumi väljapanek tugineb Reidla 2020. aastal kaitstud magistritööle „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika“*. Näituse pealkiri on pehmem ja ka korrektsem: arhitektuurimuuseumis, kus kaardistatakse ja analüüsitaksegi loomet seinast seina, ei ole ehk vaja anda hinnangut, et mõni asi on inetu. Üsna õpetlikult (muuseumi mõte on ka harida) teeb Reidla vaatajale selgeks, kuidas ise tuvastada postmodernistlikke elamuid. Reidla toob esile mahtu liigendavad lisandused, nagu erkerid, tornid, rõdud ja verandad, mitmetahulised katused, suure elupinna (lausa 100–1200 ruutmeetrit), ajaloolisi stiile matkivad erikujulised uksed-aknad.

Ajastu absurd

Mõneti on näha, et arhitektuuriuurijad kalduvad aina enam 1980. ja 1990. aastate poole. Arhitektuurimuuseumis on hiljuti olnud kaks haakuvat näitust: 2023. aastal „Prognoos ja fantaasia: piiri­deta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“ (kuraatorid Andres Kurg, Mari Laanemets) ning 2022. aastal Triin Ojari uue ühiskonna sünnilugu avav „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“.

Näituse „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ on aidanud väärikalt välja mängida kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson. Nad on loonud vahvad üksused, kus kohati lausa kakofooniline arhitektuuristilistika on hästi jälgitav, ent vormid haakuvad 1980. aastatel ehitatuga. Värvilised konstruktsioonid meenutavad veidi Ado Eigi, Leo Lapini ja teiste võttestikku, kuid ei kopeeri otseselt üht ega teist. Tekstid pole samuti veiderdavad, „ajastuomaselt“ rahutud, vaid kuraatori mõttekäigud on loogiliselt jälgitavad.

Süvenetud on põhjalikult nelja paikkonna arhitektuuri: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Kõige mainekam on nende seas kahtlemata nn Arhitekti linnaosa: nimelt hoonestati 1980. aastatel Veeriku kant edumeelselt parimate Eesti ning tuntumate Tartu arhitektide elamutega. Tooniandvaks tegijaks on seal Ado Eigi, kes on kavandanud ühe suurima ning ehk kõige pretensioonikama majade rühma. Elamutes Ravila 21–41 on villalikku suursugusust ja postmodernistlikku dekoratiivsust. Näitusele on jõudnud ka nende ehitistega haakuvad Ado ja Niina Eigi kavandatud värvikate vormide ja nimedega joonised „Roheline maja“ ja „Roosa maja“. Praegu on ausalt öeldes kohati raske aru saada, kas taotluseks on olnud kaarelise joonise rikkalik harmooniline ilu või võimaliku elaniku mugavus.

Pildimaterjal on tõeliselt mahlakas, mitte ainult arhiividest, vaid ka pere­albumitest pärit, ja selle kaudu avaneb ajastu absurd. Ikka üsna imelik on mõelda, et tootmiskoondisel Eesti Taara oli oma ehitusmaterjalide kauplus, või vaadata, kuidas villastes dressides asjaarmastajad ilma igasugu tehnikata raskeid töid teevad.

Suur väärtus on videointervjuud. Sõna saab näiteks Jaak Huimerind. Ilmselt on paljudele suur üllatus, et just tema, kes ta on vaata et aastakümneid tuntud kui omamoodi hea maitse keiser, kes armastab Pärnu luikvalget supelfunktsionalismi, on Ilmandusse losse kavandanud. Igatahes veidi torssis olemisega ta oma ammustest tegemistest räägib.

Erakordselt sümpaatne on arhitekt Aivo Schultsi meenutus, kuidas ta enesele maja ehitas. Ja veelgi toredam on, kui tema maja ostnud Ülari Niinemägi räägib, et see veidi sakraalse ilmega hoone on mõjutanud tema arusaamist ruumist. Nii oskab ta nüüd hinnata ruumide paigutust, avanevaid vaateid, valgusekasutust, armastusega tehtud valikut. Tundliku inimesena pole ta ümberehitamisega kiirustanud, vaid võtnud enesele mõtlemisaega. Näiteks avaneb meile basseiniruum, kuhu oli juba redel paigutatud, kuid mida omanik ei jõudnudki valmis ehitada. Niinemägi on loobunud esitisest mõttest sellest lihtsalt kena pesemisruum teha ja otsib taktitundelist lahendust. Praegu on näha, et keskkond on nagu ajakapsel: ehitatud on väga erinevatest materjalidest. Nõukogude ajal ning ka 1990. aastate alul oli teatavasti puudus kõigest: eraehitaja pidi materjale sageli kõveraid teid pidi hankima ning tihti tuli maja püstitada ise ja talgute korras, mis tähendas muidugi ka oskamatuid ehitusvõtteid. Schultski mainib raskusi ning et ehitamine viis abielu purunemiseni. Ausalt öelda räägitakse majaehitusest kui totaalsest painest ka praegu: raske hõõrumisi täis protsess toob nii mõnigi kord kaasa lahkumineku. Uus omanik räägib, et arhitekti valikud on talle selgemaks saanud. Näiteks Schults mainib intervjuus, et püüdis vältida Nõmme maja puhul liiga limpsitud ilmet. Seetõttu kasutas ta täisvuuki, mis tähendab, et mört paistab telliste vahelt. Ja pole ime, et nii mõnigi on ka nüüd arvanud, et elamu on poolik. Uuel omanikul pole siiski õnneks plaani algideed muuta.

Gled-Airiin Saarso meenutab, kuidas elati Raine Karbi kavandatud majas. Meelde jäävad mitmed värvikad seigad, nagu see, et projekti saamiseks hangiti arhitektile sügavkülmkappe. Hoones oli koht pere äritegevusele ehk piisavalt ruumi nartsisside ning tulpide ajatamiseks ning kulude kokkuhoidmiseks elati vaid viiekorruselise maja ühel korrusel.

Raske öelda, kas Eesti vabanemine tõi kaasa ka ehituskunstis suurema priiuse ja ärivaimu või kas tellija võib olla oma tahmistes nüüd veelgi radikaalsem (kas sellised majad saaksid praegu üldse kasutusloa?). Mõned omaaegsed lossid ja villad on siiani pooleli, aga on teisi, mis on kohanenud ja saanud selga sooja kuue ning pähe päikesepaneelid, võtnud oma laia tiiva alla ärisid. Nõnda on pilt ikka kirju ja postmodernsel viisil ühe tõeta.

* Triin Reidla on kirjutanud töö põhjal Sirpi artikli: Triin Reidla, Avamata peatükk arhitektuuri ajaloos. – Sirp 20. XI 2020.