Oma eriala fänn

Eesti maastikuarhitektuuri grand old lady Kersti Lootus pälvis hiljuti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia.

KAIE KULDKEPP

Maastikuarhitektuuri traditsioon on Eestis olnud katkendlik: esimesed paar lendu maastikuarhitekte lõpetas kunsti­instituudi aastatel 1944–1954, sellele järgnes pikk paus kuni 1990. aastate teise pooleni. Kersti Lootus kujundas Eesti väliruumi juba siis, kui maastikuarhitektuuri ei olnud Eestis veel ametlikult olemaski. Seda silmapaistvam ja mitme­tahulisem on tema panus väliruumi arengusse. Järgnevalt räägib maastikuarhitektuuribüroo Lootusprojekt OÜ asutaja ja tegevjuht oma tööst ja loomingust, aga ka maastikuarhitektuurist Eestis.

Kuidas te arhitektina maastikuarhitektuuri juurde jõudsite?

Kui toonases kunstiinstituudis 1971. aastal kuulutati, et avatakse maastikuarhitektuuri õpetus arhitektuuri teaduskonna õhtuses osakonnas, siis hakkasin seal vabakuulajaks. Samal ajal õppisin arhitektiks. Diplom ongi mul arhitekti oma. Mul on tööstaaži 52 aastat ja tegelikult olen kõik need aastad olnud ühel või teisel moel seotud olnud maastikuarhitektuuriga.

1971. aastal alustasin tööd Eesti Metsakorralduskeskuses vanema põlvkonna maastikuarhitekti Lydia Pettai käe all. Alustasime maastike kujundamisega vastloodud Lahemaa rahvuspargis ajalooliste mõisaparkide piiritlemise ja nende seisundi hindamisega. Tegime seda koos siiani tegutseva dendroloogi Aino Aaspõlluga. Töötasin Eesti Maaehitusprojektis, seejärel uurisin ja koostasin mõisaparkide korrastamise projekte riiklikus uurimis- ja projekteerimisinstituudis „Eesti Ehitusmälestised“.

1991. aastal alustasin Tallinna linnavalitsuse haljastuse ja linnakujunduse ametis tööd linna peaaednikuna. Soovitan maastikuarhitektidele: töötage ametnikuna, sest see annab projekteerimise protsessist selgema pildi. Ametnik tohib aga olla nii kaua, kuni surnud kala nägu pähe tuleb. Kui muutud selliseks, et näost on näha, et ärge mulle lähenege, siis tuleb kiiresti lahkuda.

2002. aastal sukeldusin eraettevõtlusse. Olen viimased 21 aastat olnud Lootusprojekt OÜ tegevjuht. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas objektid sünnivad, kuidas need vastu võetakse, kasutatakse ja kuidas need hääbuvad.

Millise pilguga vaatate maastikuarhitektuuri arengut?

Väga hea on, et maastikuarhitektide õpe Eestis on taastatud. Vahepealne auk selle eriala spetsialistide koolitamises annab ennast siiani tunda. Samal ajal on mul kahju, et maastikuarhitektuuri õpetatakse praegu ainult maaülikoolis ja õpetamine nii kunstiakadeemias kui ka tehnikaülikoolis lõpetati.

Maastikuarhitektuuris saavad kokku loodusteadus, kunst ja ka tehnilised teadmised. Maastikuarhitektide õpet peaks korraldama koos arhitektide õpetamisega. Arhitektid ja maastikuarhitektid võiksid esimestel kursustel üldaineid koos tudeerida ja siis spetsialiseeruda. Ka arhitektide teadmisi loodusseadustest oleks vaja tõsta. Selline õpetusviis looks nende erialade vahel tihedama sideme.

Võib-olla on tänapäeval (maastiku)arhitektide probleem see, et liiga kiiresti hakatakse üksinda töötama ja siis ei leitagi enam head meeskonda.

Jah, aga projekteerimine on meeskonnatöö ning koostöö on väga oluline.

Aastaid tagasi oli Tallinnas haljastajate klubi, kus vahetati informatsiooni, kuulati loenguid, tutvustati üksteisele käsilolevaid töid. Toimusid talveseminarid ja suvised väljasõidud. Sinna kuulusid maastikuarhitektid, projekteerijad, haljasalade rajajad ja hooldajad, loodusteadlased, dendroloogid, aga ka kultuuritegelased. Näiteks Jaan Kaplinski oli haljastajate klubi aktiivne liige. Proovisime Tallinnas seda traditsiooni taaselustada, aga ei õnnestunud. Puudus huvi. Jääb mulje, et nüüd on kõik konkurendid. See pole siiski konkurentsi küsimus, vaid kollegiaalne infovahetus. Tundub, et Tartus hakkab nüüd midagi analoogset tekkima.

Väga aktuaalne ühiskondlik teema on rohepööre. Maastikuarhitektuuris räägitakse palju säilenõtkest ruumist, s.t ruumist, mis kohaneb muutustega, aga võib leevendada ka negatiivseid mõjusid. Olen kuulnud, et maastikuarhitekt peaks projektides olema juhtpositsioonil, et rohepööret suunata. Kas meid kuulatakse selleks piisavalt?

Muidugi, maastikuarhitekt peaks neid protsesse juhtima või olema vähemalt meeskonnas, kus nende probleemidega tegeletakse. Nendes omavalitsustes, kus on tööl maastikuarhitektuuri suhtes lahtise silmaga inimene, läheb keskkonnal tunduvalt paremini.

Kas meil on pädevust? Kas meil on häält? Pädevust tuleb süstemaatiliselt tõsta! Hääletoru? Peame lihtsalt rohkem kirjutama ja sõna võtma.

Selge on see, et kui eriala on pikka aega varjusurmas olnud ja õpet alles hakatakse üles ehitama, siis see võtab aega. Enda nähtavaks tegemine ja kehtestamine on aja küsimus. Kliimaga seotud probleemid muutuvad ju üha tõsisemaks ja kuhjuvad.

Kui rääkida linna haljastusest rohepöörde valguses, siis peaks selle üle rohkem mõtlema. Näiteks, kas elurikkus on liigirikkus ja kas liigirikkus on elurikkus? Milliseid haljasalasid me vajame ning kus ja millise hooldustasemega haljasalad linnaruumis paiknevad? Näiteks Piet Oudolfi looduslähedastes projektides vahetatakse ligi kümme protsenti taimedest hoolduse käigus välja, see on päris ressursimahukas ja kulukas. Kokkuvõtlikult, peab olema nii hooldatud alasid kui ka looduslikke paiku, kus elurikkus saaks tekkida.

Maastikuarhitektuur on ka ise suure jalajäljega …

Jah, ma olen ka sellele mõelnud ning projektide tegemisel püüame maksimaalselt rohekeskkonda säilitada. Proovime, kus võimalik, taaskasutada nii ehitus- kui ka taimmaterjali. Näiteks Tallinna botaanikaaias on meie kujundatud sõnajalgade org, kus kasvavad põhiliselt ehitusplatsidelt päästetud taimed.

Kui rääkida ehitusmaterjalide taaskasutusest, siis näiteks Narva-Jõesuu promenaadi ehitamisel kasutasime ära vana rannahoone vundamendi ja plaadistuse, mis olid väga kaunid. Ka vanad piirded tegime korda, kuigi see tekitas tellijas esialgu mõningast võõristust. Siin on jälle küsimus, kus ja kui palju – kõik peab olema väga konkreetses kontekstis. Korrastatud ruumi peab ka ikkagi olema, küsimus on korrastatuse astmes ja ulatuses. Äkki on tasakaal nii, et maal on korrastatud ruum viis meetrit ümber maja ja siis algab looduslikum, linnas on korrastatud ruumi ulatus pisut suurem.

Digitaliseerimine on toimunud kõikides valdkondades. Arhitektuuris on üle mindud BIM-projekteerimisele ja varsti peaks ilmselt iga istik olema 3D-mudelis. Julgen väita, et digioskuseid vallata ja hallata ei ole lihtne. Käsitsi joonistamine ja maketi ehitamine pole enam iseenesestmõistetavad.

Kui lahendus on ühel hommikupoolikul käsitsi valmis joonistatud, siis pannakse seda nädal aega arvutisse. Arvuti aga kiirendab tööd, kui on vaja teha muudatusi, parandusi, täiendusi.

Tegime koos Esplan OÜga Zaha Hadidi arhitektide kavandatud Rail Balticu Ülemiste terminali projekti. Loominguline osa oli üsna väike, kogu lahendus oli 3D-mudelis nii palju, kui üldse olla saab. See, mis praegu meie linnaruumis toimub, tulenebki osaliselt sellest, et käe tunnet on vähe. Inimlik mõõtkava kannatab.

Tihti tehakse endale monumente. Ei taheta samastuda ümbritsevaga, vaid eristuda ilma konteksti jälgimata.

Asjal on veel üks külg. Tallinna laulu­väljaku ideekonkursist võtsime osa koos 3+1 arhitektidega. Meil, maastikuarhitektidel, ei olnud selliseid võimsaid arvuteid ega vastavaid visualiseerimisprogramme, meil poleks ilma koostööta olnud võimalustki sellel võistlusel osaleda. Tekib küsimus, kas kõigil on vaja nii võimsat arvutiparki. Kas osad jäävadki seetõttu konkurentsist eemale?

Teie töid iseloomustab väga hea kvaliteet, just materjali kasutamise poolest. Kuidas tagada maastikuehituse kvaliteet? Tihti tunnen, et loodusliku materjaliga töötades peaks seda ise kasvatama ja katsetama, et tõeliselt tunda, kuidas üks või teine taim eri kasvukohtades toime tuleb.

Koduaias katsetamine ei oleks piisav, sest linnaruumi istutatav materjal satub teise keskkonda. Seda kasutatakse kordades intensiivsemalt ja tema eest hoolitsetakse kordades vähem. Kvaliteedi aitavad tagada kogemused, mis tulevad aastatepikkuse katsetamisega. Samuti on kvaliteedi taga usaldus ning koostöö tellija, projekteerija ja ehitaja vahel. Praktika on kõige olulisem. Kvaliteet on mõneti ka ägeda võitluse tulemus. Me muutume teatud mõttes oma eriala kretiinideks. Kvaliteet tuleneb sellest, et oleme pidevalt kohal.

Ka töö inimestega on väga oluline. Näiteks Männi pargi kavandamise ajal tegime kohalikele elanikele kümneid tutvustusi ja nõupidamisi.

Teie töödes on ka kontekstitundlikkust. Tajuda on suur kogemus muinsuskaitseobjektidega.

Mind haris ja mõjutas kümme aastat töötamist ehitusmälestiste projekteerimise instituudis koos väga entusiastlike ja tarkade ajaloolaste-uurijatega.

Näiteks Vastseliina piiskopilinnuse väliala korrastamise projekt oli muinsuskaitse mõttes kõrgpilotaaž, väga eriline protsess. Seda projekti võib iseloomustada ütlusega „mida vähem, seda parem“. Linnuse territoorium oli arheoloogia mõttes ülitundlik, kaevetööd sisuliselt välistatud.

Eesmärk oli linnus maastikus esile tuua, et inimesed leiaksid selle küngaste ja metsade vahel üles. Kompleksi väljavalgustamine oli seega ülioluline. Samas pidi lahendus olema delikaatne. Piiskopilinnuse kabeli lugu on seotud helendava ristiga ja selle me sinna ka kavandasime, et see hakkaks juba kaugelt palveränduritele silma. Tahtsime haakumise tõttu kindlasti kasutada roostekarva corteni terast, mida kasutati palverändurite maja juures. Meie eesmärk oli luua ühtne tervik.

Soovisime tornide ja kabeli põhjapinda eksponeerida ning markeerisime need maapinnal. Müürid, mis olid seintest säilinud, jäidki põrandat ümbritsema ja markeerivad kabeli säilinud kehandit.

Sattusin sel talvel Vastseliina, kui kabelis mängis õrn muusika. See oli väga hõrk elamus.

Reidi tee on Tallinnas tohutu avaliku ruumi projekt. Teie projekteeritud väliruum nomineeriti maastikuarhitektide liidu 2021. aasta preemiale. Palun rääkige sellest projektist ja projekteerimisprotsessist.

Reidi tee ehitamisega me, linlased, kaotasime midagi, aga võitsime ju ka. Me saime 13 hektarit mereparki, seda küll aktiivsesse liiklusruumi. Reidi tee sai nii palju kriitikat, õigustatut ja vähem õigustatut. Osaliselt nõustun sellega, aga tegelikult seda ruumi ju kasutatakse. Inimesed jalutavad linnast mere äärde, teevad seal sporti, naudivad päikeseloojangut. Seda ruumi oli vaja korrastada ja organiseerida. Eriti väärtuslik oli see, et linlased, kes olid esialgu tuliselt promenaadi vastu, liitusid hiljem taimede istutamisega. Praegu tulevad nad mulle vastu ja küsivad näiteks, miks seda või teist taime tagasi lõigatakse. Nad hoiavad silma peal. See on nende park.

Mida ma ise tundsin? See oli väga kiire, väga intensiivne ja väga võitlusrohke projekteerimisprotsess. Oleks tahtnud rohkem aega, projekti lõpplahendust puhastada. Tegelikult peaks ruumi kavandamisel jääma aega ka settimiseks, et üleliigsest loobuda. Projekt on valmis siis, kui sealt enam midagi ära võtta ei saa. Aga seda aega ei olnud. Viimasel hetkel, kui projekt oli põhimõtteliselt valmis, selgus, et sinna tuleb Eesti suurim sademeveepumpla ja suured ventilatsioonikorstnad. Siis me küll mõtlesime, et kui nad tulevad, siis olgu vähemalt ilusad! Võtsime punti skulptor Kalle Pruudeni, kes juhindus meie visioonist – ventilatsioonikorsten kui allveelaeva periskoop – ja mõtles välja linnaskulptuurid.

Reidi tee projekteerimise ajal otsisime kandvat lugu. Kui saime meremuuseumilt näituse „100 laeva“ paberlaevade skulptuurid ja merenduse teemadega tekstid stendidele, siis oli küll heureka!-moment. Naljaga pooleks ütlen, et Reidi tee väliruum on justkui meremuuseumi laiendus, selle väliekspositsiooni ala. Inimesed jalutavad, vaatavad, loevad koha kohta. Mere põhjas olevate laeva­vrakkide lugu, Härjapea jõe lugu jne. Seda väliekspositsiooni võiks pikendada kuni Piritani välja. Tegelikult on meil potentsiaal rajada 30 kilomeetrit pikk jalutatav ja mitmekesine rannapromenaad Miidurannast Tabasaluni.

---

Valik Kersti Lootuse ja Lootusprojekti tehtud töödest

Pärnu rannapromenaad, 2006

Pärnu Vallikääru park, 2011

Haapsalu rannapromenaad, 2010

Haapsalu linnusehoovi temaatiline erikujundusega mänguväljak, 2008. Teostasid Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajad. Praeguseks lammutatud.

Narva-Jõesuu promenaad, 2014

Kohtla-Järve rahvapark

Narva lossipark, 2008

Kadrioru pargi rekonstrueerimisprojektid

Jaapani aed Kadrioru pargis, 2011

Maarjamäe lossi väliala, 2017

Vastseliina piiskopilinnuse väliala, 2018

Kuberneri aed Toompea lossi kõrval, 2020

Kitseaed Tallinna vanalinnas, 2019

Reidi tee, 2019

Keila keskpark, 2020

Männi park Tallinnas, 2019

---

Teie ampluaa on hästi lai, alustades jaapani aiaga Kadrioru pargis ja lõpetades Reidi teega. Kas mõni projekt on teile eriti südamelähedane olnud? Mispärast?

Loomingus on hädavajalikud kolm komponenti: missioon, kontseptsioon ja kompositsioon. Mul oli missioon võtta osa Tallinna lauluväljaku ruumilise tervikvisiooni ideekonkursist. Mõtlesin, et kui me sellel võistlusel ei osale, siis me pole maastikuarhitektuuri büroo.

Meile sattus kätte Viljandi kultuuri­akadeemia uuring Eestimaa kiigekultuurist. 300 aastat tagasi sai see kultuur mõisatest alguse ja XIX sajandiks oli igas külas oma kiigeplats. Koguneti kiigele, kiikuda võidi terve päev, lauldi ning mängiti kiigemänge. See oli meie laulupidude alus. XIX sajandi lõpus kasvas kiikumisest välja esimene laulupidu. Sellest sai meie võistlustöö kandev kontseptsioon, mis viiski meie ühistöö arhitektuuribürooga 3+1 võiduni. Lauluväljaku telg on meie nägemuses triibuvaip, mis saab alguse mere äärest ja mäe pealt ning juhib rahva laululavale. See telg ühendab kaks tugevat maastikuelementi: mere ja mäe. Lauluväljakut aga ümbritseb rada, mis on kiige tee ehk siis laulupidude tee, kus on kiiged ja kiigemängud, nii nagu kiigeplatsil paarsada aastat tagasi.

Kuna tegemist oli visioonikonkursiga, mille alusel hakatakse detailplaneeringut koostama, siis lõpptulemuseni on veel pikk tee. Ma unistan, et meie visiooni rakendatakse ning see võetaks edasise projekteerimise aluseks. Mulle tundub, et eriti paremini ei saa, sest me jõudsime välja laulupeo narmasjuurestiku ja väga sügava kontseptsioonini.

Te lähtute oma loomingus seega missioonist, kontseptsioonist ja kompositsioonist. Kas on veel midagi märkimisväärset?

Kindlasti ka funktsioon, esteetika ja ökonoomia, sealhulgas ka jalajälg loodusele.

Oluline on suurendada parkide õppefunktsiooni. Näiteks Männi pargis kasvavad kaitsealused nõmmnelgid, seal elavad metsakuklased jne. Tahtsime näidata, et männid ja nende all olev kooslus on erilised ning seda ei tohi tallata. Just selleks läbib parki tõstetud tee, et kaitsta seda tallamisõrna kooslust ja kaitsealuseid nelke.

Hädavajalik on laste loodusteadlikkust tõsta. III ja VI klassi õppekavas on ka linnapargi teema ja me teeme 32. keskkooliga koostööd, et linnaparki ja selle olemust tutvustada ning loodust lastele lähemale tuua. Taolist õppekavast lähtuvat õpet võiks läbi viia kõigis Tallinna parkides.

Näiteks Hirvepargis on puudel nimesildid. Neid tuleks panna ka teistesse parkidesse, see aitab teadlikkust tõsta.

Mis on teid enim inspireerinud maastikuarhitektuuris, s.t milline on hea väliruum? Milline on meie väliruumi seis?

Väliruumiga vähemasti tegeldakse ja tundub, et üha rohkem. On igasugust väliruumi, paremat ja halvemat. Inspiratsioon sõltub asukohast, koha loost ja seda mõjutab uus funktsioon.

Räägime Tammsaare pargist. Kas pärast pargi rekonstrueerimist jäi alles park või tuli linnaväljak? Mille me saime? Minu arust oleks tulemus pidanud olema pargilikum, sest me räägime ju Tammsaare pargist. Päevakorras on Estonia teatri laiendamine ja selle laienduse tegemisel tuleks arvestada ka vana turuhoone varemetele ehitatud pargipaviljoni proportsioonide ja funktsioonidega. Kas mitte juba enne paviljoni parki planeerimist ja projekteerimist poleks pidanud arvestama vajadusega teatrihoonet laiendada?

Ma olen suhteliselt kahtlev ka programmi „Hea avalik ruum“ raames rajatud väikelinnakeskuste asjus. Ajalooliselt on linnasüdamed tekkinud protsessi tulemusena, need on koha identiteedi kandjad.

Praegu kujundatakse neid kampaania korras, hetke moevooludest lähtuvalt, enam-vähem samast materjalist. Uute keskväljakute hooldamine käib omavalitsusel tihtipeale üle jõu ja tõenäoliselt see ruum ka amortiseerub enam-vähem samal ajal. Püüan neid vaatamas käia, et näha, kas ja kuidas linlased neid kasutavad. Neid tehakse ju kohalikele, neist ei tohiks kujuneda monumentaalsed kivikõrbed.

Inimesed tahavad tegelikult ka rohkem ruumist teada. Olen Männi pargis teinud üle kümne ekskursiooni. Kord oli paduvihm, aga inimesed olid lõpuni kohal. Oli paks lumi, tallasin rajad sisse, et huvilistega jalutada. Tihti esitatakse küsimusi. Kerge on vastata nendele, mis puudutavad otseselt funktsiooni. Keerulisem on selgitada, et näiteks ringid asfaldil on mõeldud lastele, et ärgitada neid joonistama, või kuna tegemist on Männi pargiga, siis rohelised kepid on stiliseeritud männiokkad, mis annavad möödasõitjale märku, et siin toimub midagi.

Väliruumi hariduslik pool on äärmiselt vajalik. Männi pargis on laanekuklaste pesad ja seetõttu kavandasime sinna käänulisi sipelgaradu, mida liigendavad kivid. Olime põnevil, kas lapsed leiavad need rajad üles ja oskavad neid kasutada. Nad leiavad ja uurivad ja kasutavad. Väliruum peab toetama loovust ja õppimist.

Milline on maastikuarhitektuuri tulevik Eestis? Millised on teie erialaseid eesmärgid?

Mind painab ikka see maastikuarhitektuuri õpe. Kui saaks need ülikoolid ikka sõbralikult koostööle suunata ja arutada, kes ja kuidas saaks panustada. Ma olen kogenud maastikuarhitektuuri õpetuse täielikku nullseisu. Selles mõttes oleme palju edasi läinud.

Olen kõikidele noortele maastikuarhitektidele öelnud, et see on amet, millega ei saa töötuks jääda. Probleemid muutuvad ainult aktuaalsemaks. Peab ainult leidma oma niši. Kui kohtan mõnes kohas maastikuarhitekti ametit pidavat inimest, siis on see puhas rõõm.

Tahan tõstatada ka hääletoruks olemise teema. Karismaatilisust on vähe. Energiat on juurde vaja. Eks see tuleb aastate ja kogemustega.

Võistluste žüriides maastikuarhitekte tihti pole või kui on, siis pole neil hääleõigust. Miks aga ei taheta aidata maastikuarhitekte: kui sa näed, et ta ei oska üht või teist, siis toeta, õpeta, mitte ära ignoreeri. See on kurb ja inetu.